Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Raketibaasis ellujäämist harjutamas Raketibaasis ellujäämist harjutamas 6. detsembril silmasin juhuslikult Naiskodukaitse Viru ringkonna FB seinal teadet, mis kutsus juba nädala pärast põnevale elamusretkele Kadila raketibaasi. Foto Kaja Tammeoks Ajalugu Ellujäämine Erialaõpe Kodutütred Koostöö Matkamine ← Eelmine Fotojahi „Paps ja laps“ võitis Mariella Liivak Järgmine → Aasta naiskodukaitsja Kaja Tammeoks: Olen kraad kangem naiskodukaitsja Raketibaasis ellujäämist harjutamas

Raketibaasis ellujäämist harjutamas

Ene Ehrenpreis 15. dets. 2020

6. detsembril silmasin juhuslikult Naiskodukaitse Viru ringkonna FB seinal teadet, mis kutsus juba nädala pärast põnevale elamusretkele Kadila raketibaasi.

Raketibaasis ellujäämist harjutamas
Kaart ei reeda metsa kasvanud raketibaasi ehitistest just eriti palju. Foto Ene Ehrenpreis
Raketibaasis ellujäämist harjutamas
Vanad ajaloolised varemed on köitvad. Foto Kaja Tammeoks

Koordinaatide järgi kohtumispaika tuvastades tõdesin, et kaart ei reeda metsa kasvanud raketibaasi ehitistest just eriti palju. Juuresolevatel tutvustavatel fotodel paistsid sealsed rajatised muljetavaldavalt suurtena – palju suurematemana võrreldes Viru-Nigula külje all asuva Kanguristi baasiga, kus kord talvel tervisepäeval Viru ringkonna naistega möllu tegime. Lisaks huvile vanade varemete vastu köitsid ka teised väljakutsed – tikkudeta tule tegemine ja iseäranis võistlusmoment sealjuures. Lambike süttis ja otsus sai tehtud.

 

12. detsembri keskpäeval kohtusimegi koordinaatidel 59.187481,26.353008. Kohale oli tulnud väga kirju seltskond: kaheksa naist, kuus last (2-12 a), retkejuht Guldar Kallas ja koer Alma.

 

Hommikune kuldne päikesepaiste asendus peagi niiskevõitu pilvealuse ilmaga ja saatis meid päeva lõpuni. Pärast retkejuhi lühikest ülevaadet Kadila raketibaasi ajaloost ja põgusat instrueerimist eesootavatest liikumisoludest asusime teele.

 

Ema Evely, kes oli tulnud veetma mõnusat ja vahvat perematka päeva,  asetas oma pesamuna kõhuli kaasa võetud kelgule ja lohistas mõned meetrid mööda lumist rada. Peagi pidi ta kelgu maa ja taeva vahele tõstma, sest pikkade raiesmikul kasvavate tüügaste ja mätaste vahel liikumine oli muidu mõeldamatu. Seal vallandas väike Simo  oma kõige valjemad registrid, kuni oli oma mõistmatule emale selgeks teinud, et talle ei sobi ei seltskond ega transpordivahend

Raketibaasis ellujäämist harjutamas
Vaatamata suurtele lõhkumistele jätsid ehitised ikkagi võimsa mulje. Foto Marju Kees

Esimese vareme juurest liikus grupp edasi kahe võrra vähendatud koosseisus. Nõukogude vägedest maha jäetud raketiangaarid olid tõenäoliselt juba algselt osalt metsaga maskeeritud, sest praegu mühasid mõnedel võlvidel lausa raieküpsed puud.  Pärast vägede lahkumist on baasi ehitisi käinud laastamas usinad metalliröövlid, eemaldatud on kõik uksed – aknad, kogu torustik ja juhtmestik. Selle kättesaamiseks pole tagasi põrkutud paksude betoonseinte ja põrandate lõhkumisest.... Vaatamata suurtele lõhkumistele jätsid ehitised ikkagi võimsa mulje ja panid närvi kergelt võdisema mõttest, kuidas siin reaalselt kunagi elu käis. Retkejuht manas silme ette rakettide hoidmise ja käsitlemise erinevad re¾iimid, millised eelnesid stardiasendile. Me keegi ei taha teada, mis oleks võinud maailmas täna olla, kui siin oleks tekkinud vajadus panna rakett neljandasse positsiooni ehk anda talle startimiseks kõik eeldused. Hetk pärast nupule vajutamist oleks ta suundunud siit kuni 2000 km kaugusel asuva sihtmärgi suunas teele...

Raketibaasis ellujäämist harjutamas
Kadila baas rajati 1960-ndate alguses. Foto Marju Kees

Muuseas mainis Guldar, et baas rajati siia 1960-ndate alguses. Rändasin mõttes aastakümnete taha, kui olin väike tüdruk Rakkes ja  olin pimedal sügisõhtul teel pinginaabri juurde. Mäletan seletamatut õudustunnet, mis mind valdas, kui ootasin suure paju juures aeglaselt Väike-Maarja suunas roomava tossutava ja müriseva ülipika treilerite voori lõppu. Siin taipasin äkki, et toona nähtud presendiga kaetud suured torusid meenutavad esemed võisid ehk ollagi needsamad sisse toodavate rakettide detailid, mis olid teel Rohu või Kadila baasidesse! (Huvitav äratundmine ja mälupildile sisu leidmine).

Raketibaasis ellujäämist harjutamas
Vesi tuli pudelis keema saada. Foto erakogu

Kohtusime RMK lõkkeplatsil taas oma heitunud grupiliikme ja ta emaga. Seal õpetati päris põhjalikult, kuidas ilma tikuta lõket süüdata. Pärast väikest „pulga” vestmise katsetamist anti ülesanne moodustada võistkonnad ja proovida ka iseseisvalt valmistada okstest kolmjalg, riputada nööriga selle külge plastpudel veega ning ilma tikuta süüdatud lõkke kohal vesi keema ajada.

 

Lõin kampa vanema generatsiooni esindaja Leiliga ja koos asusime vapralt noortega jõudu katsuma. Kolmjala saime kokku viimasena (lapsed ja noored naised olid käbedad külmunud mullavallil turnijad, kus kasvas sobilik vitsamaterjal ja kolmjalad said neil valmis niikui niuhti).

 

Seejärel oli vaja läbi mõelda, millest tulehakatust teha, kas kasetoht, kuivanud rohukõrred, kuusekuiv või veel midagi muud. Olin eelnevast treeningust saanud ebameeldiva kogemuse, et säde võib olla ere ja sähvida kui tulihänd silme ees sada korda, ometi ei ole sellega kasetohule lihtne leeki külge saada. Teistel juba tulukesed tossasid. Läksime kindla peale välja, tegime ühe tsäuhka vati sisse, mis kohe silmapilk leegi külge võttis. Edasi oli juba kannatust vaja ja hinge kinni hoida, et pudelit hoidev nöör läbi ei põleks, lõke parajalt suur oleks ja pudel leegi kõige kuumema osa kohal kõlguks.

 

RMK oli korralikult kuivi grillimise puid varunud katusealusesse, neid ei olnud keelatud kasutada. Vestsin oma  „70-aastase karu” jõuga pussiga halust laaste, mis andis peagi hea ja stabiilse leegi. Leili tüüris pudelit kord siia kord sinna ja kohendas leeki, et see laiali ei vajuks.

 

Läks aega palju või vähe, aga ühel hetkel sülitas meie pudel võidukalt sortsu keeva vett otse lõkkesse. Vaatamata  tugevale deformeerumisele oli pudeli kest terve ja nöörgi kahjustamata. Noh, vanaemade võistkond juubeldas täiega! Aga eks siin elukogemus oligi see kõige suurem trump. Tulukese hoidmine ilma kuiva materjalita oli äärmiselt keeruline.  Siiski suutsid kõik tiimid oma leeki toita pool tundi, mis kulus kobedama lõkke puhul vee keema minekuni. Eriti tublid olid matkajuhi lapsed, kel paistis see lõkketegemine juba vana tuttav tegevus.  Evely tunnistas, et tegi ka esmakordselt tulepulgaga tuld ja kiitis oma kaaslasi noorkotkast ja kodutütart, kes sibasid kuiva materjali hankides edas-tagasi ega lasknud lõkkel kordagi kustuda.

Raketibaasis ellujäämist harjutamas
Põnev päev lõppes vahva ja kosutava söömisega. Foto Kaja Tammeoks

Samal ajal, kui matkalised tulega pusisid, toimetas Marju usinasti grillahju juures. Selleks ajaks kui vesi pudelis keema sai, oli tal juba potitäis kisselli keedetud ja laud rikkalikult salati ja saiadega kaetud. Nüüd algas tõeline pidu. Igaüks sai kuuma vorsti ja kartulisalatit, peale rüüpasime kisselli ja glögi. Lapsed lutsutasid lõkkes küpsetatud vahukomme.

Väike Siim meenutas matka nii: „Ma grillisin vahukommi, õppisin tuld tegema, sain teada, kuidas läheb tuli kõige paremini põlema kui tikke ei ole, ja kohtusin uute inimestega. Kõige rohkem meeldis mulle võistlus, kus pidi vee keema saama”.

 

Lõpuks tänasid retkelised  soojalt oma teejuhte ja tegid enne lahkuminekut väikese ringi, et soovida üksteisele ilusat jõuluaega. Kajale on sel aastal omistatud Viru ringkonna aasta naiskodukaitsja austav nimetus ja selle piduliku tseremoonia viisimegi läbi otse raketibaasis. Lillekimbu asemel sai ta aukirjaga kaasa kolm pakki kaunite lillede seemneid. Loodetavasti saab ta  oma saavutuse üle rõõmu tunda iga kord, kui lilli vaatab või kastab. Evely oli Kaja palvel koostanud kaunid soovisalmid, printinud need kuldsele paberile ja igaühele põue pistmiseks parajaks lõiganud.

 

Need õpetussõnad sisendasid saajatele ühelt poolt eneseusku, lootust, armastust ja jõudu, virgutasid otsima probleemidele lahendusi, üle olema ebaõnnestumistest, äraütlemistest jms, sest ... „Elu on lill!” Ja teiselt poolt manitsesid näiteks Elbert Hubbardi sõnadega: .“Ära võta elu liiga tõsiselt – Sa nagunii ei pääse sellest elusana.”

 

Sellise filosoohviaga seekord ka lõpetasime ja jäime suure põnevusega ootama uut seiklust uues kohas.

Raketibaasis ellujäämist harjutamas
Naiskodukaitsja tunneb headmeelt oma kaaslaste üle ja armastab värskes õhus matkata. Foto Kaja Tammeoks

FastLion CMS

Raketibaasis ellujäämist harjutamas

Raketibaasis ellujäämist harjutamas

Kaart ei reeda metsa kasvanud raketibaasi ehitistest just eriti palju Foto Ene Ehrenpreis Vanad ajaloolised varemed on köitvad 6. detsembril silmasin juhuslikult Naiskodukaitse Viru ringkonna FB seinal teadet, mis kutsus juba nädala pärast põnevale elamusretkele Kadila raketibaasi.

Raketibaasis ellujäämist harjutamas

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse