Rahvusvaheline merepääste õppus

Sõitsime Tallinna juba 7 septembri õhtul. Kokku oli meid 6. Kuulusin meeskonda, kes tegid õhtul veel viimaseid ettevalmistusi - arutasime ja panime paika kannatanute vigastused, nende arvud ning mida keegi järgmisel päeval teeb.

Meie ülesandeks Anu Jõgevaga sai roheliste( saavad kõndida) kannatanutega tegelemine ning kõigi meikimine. Meie boksist käis läbi kuskil 120 klienti. Saime valmis kuskil 45 minutiga. Viimased lihvid antud ning massi sisenemine laeva Tallinn Romantika kella 11 ajal võis alata. Osales kuskil 200 inimest.

Mina mängisin kaisuloomaga ullikest, kelle järelvaataja oli kadunud ning palusin, et minu last üle vaadataks. Meie tiimist oli veel 2 kes olid samuti rohelised  ja 1, kes oli punane kannatanu – tema ei saanud ise kõndida ja vajas kindlasti arstiabi.

Anti häire, et 2 dekil põleb. Olin kajutis ning naisterahva hääl palus kajutitest lahkuda. Koridor oli suitsu täis. Roomasime  varem etteantud kohta. Seal toimus kannatanute sorteerimine – raskemad viidi siseruumidesse, mina ja teised rohelised pidid jääma välja laevadekile. Koheselt pandi selga päästevestid ning anti soojendustekid. Olime seal tunde ja tunde, juba hakkas külm. Vetsu lubati –koht kus oli soe – olin seal natuke kauem kui vaja.

Vees oli näha hulpimas kannatanuid ning päästepaate.

Minuga tegeldi. Kui küsisin lolle küsimusi siis vastati. Üks töötajatest istus meie juures kogu aeg. Ullikesi oli laeval vähemalt 4 – nendega puutusin otseselt kokku. Ajasime ja leiutasime koos igasugu absurdseid jutte. Vaene töötaja kes pidi seda kuulama.

Nägime kuidas kopter maandus laevale ning viis ära raskeid kannatanuid. Kuulsin et korraga võeti peale 8 abivajajat.

Õppus lõppes 16 ajal kerge einega laevas.

Oli lahe õppus. Plaanin minna ja järgmisel aastal, siis juba midagi väljakutsuvamat. Kas kannatanuks merel või punaseks laeval. Tore oli näha sellist õppust kannatanu rollis.

Suured tänud korraldajatele.