Pisut tuult, parajalt päikest ning palju kosutust hingele – orienteerumismatk Vilsandil

Mis seal Vilsandil siis ometi nii erilist on? Rannajoont, kive, kadakaid ja linde jagub ju kõikidele saartele. Inimesedki tunduvad nagu saarlased ikka – sitke olemise ja sädelevate silmadega. Peab tunnistama, et sellele küsimusele jäi päris õige vastus seekord leidmata.. ilmselt on vaja veel mõned korrad kohal käia, et see sisse jäänud omamoodi tunne ükskord ka sobivateks sõnadeks saaks. Avastamist ja uurimist on Eesti läänepoolseimal asustatud saarel niikuinii rohkem, kui kahepäevase või suisa mitme sellise retke jooksul jõuab realiseerida.

Meie mõnus matkaseltskond asus staabi juurest teele laupäeval, 6. augusti hommikul kell 10. Kaasa olid pakitud päris prisked seljakotid, sest ilm oli muutliku meelega ja valmis tuli olla nii vihmaks kui päikeseks. Enne starti toimus hoogne arutelu teemal „mis kellast ikka täpselt sadama hakkab” ja kust keegi oma ilmainfo hankinud on. Aga tuju oli priima ja vaim matkaks valmis, sest kõik teadsid, et vihmaga või mitte – jalgsi Vilsandile minnes saab ju märjaks niikuinii.

Autodele hääled sisse ja sõit Kihelkonna poole algaski. Tee pealt noppisime veel peale mõne matkalise. Üheskoos jõudsime kenasti Kuusnõmme poolsaarele, kust peale kiiret kehakinnitust algas päeva põnevam osa – jalgsimatk mööda madalat merepõhja, inimtühje laide ja Käkisilma kanalit Väike-Vilsandile. Ajaloolise tõe huvides olgu mainitud, et vesi oli sedakorda üsna kõrge – kohe alguses teavitas vette paigutatud erkkollane mõõdupuu meid rõõmsalt, et suurim sügavus, millega oma matkal kohtume, saab olema 120 cm.

Suure õhina ja hasardiga läbi vee ja roostiku sumades sai see 5 km teekond üllatavalt ruttu otsa – tund ja kakskümmend minutit vast kulus, kuni kogu seltskond Vilsandile jõudis. Seal ootas meid juba ees jaoskonnakaaslane Margit, kes oli eelnevalt välja valinud ja kaardile sättinud punktid, mille pidime igaüks omas tempos ja taktikaga päeva jooksul üles leidma – kõik vabas ja sõbralikus õhkkonnas üksi, kaksi ja kambakesi – kuidas just kellelegi sobis. Igas punktis oli väike ülesanne ka. Nende koostamisel olid oma talendid mängu pannud Piret, Merike ja Margit.

Esimese punkti vallutasime kõik koos kohe alguses, ülesanne oli olustikule nii sobilik – erinevate kohalike taimede tundmine. Nii mõndagi oksa ja õiekest näpu vahel veeretades sai öeldud: „Nimi on keele peal, aga ...“ Igatahes päris võhik ei olnud mitte keegi. Rõõmsalt sättisime oma sammud rannajoone poole, et sedamööda antud juhiste (ja mõni juba mälu) järgi Margiti koju navigeerida. Pakutud lühemat marsruuti pidi – ehk mööda külateed – ei raatsinud keegi astuda.

Kohale jõudes oli Margit juba supi tulele pannud. Lõunalauas oli kõigil isu hirmus hea – eks kere oli juba parajast rahmeldamisest heledaks ka läinud. Peale sööki sättisime oma märgade jalanõude väljanäitust, rääkisime üle päeva teise poole ja järgmise plaanid, jagasime ära magamisasemed nendele, kes ööseks jäid, ning asusime seejärel taas hoogsalt teele – leidma ülejäänud ülesannetega punkte, mis olid saarele laiali paigutatud. Avastamisrõõmu ja nuputamist, aga ka lihtsalt vaadete nautimist jagus õhtuni. Päeva lõpetasid lõõgastav saun, väike grill, perenaise tehtud imemaitsev kook ja mõnus vestlusring.

Peale kosutavat und ja turgutavat hommikusööki leidis aset väike kunstiklubi kogunemine – kes soovis, sai oma (eelmise päeva retkel otsitud ja välja valitud) kivile maalida killukest Vilsandist. Päris vahvad killud kukkusid kõik välja. Seejärel läksime Margiti eestvedamisel lähemalt tutvust tegema sellise põneva paigaga nagu Vilsandi kompleksseireala ning ühiselt sai ette võetud jalutuskäik ka Vesiloo laiule, kus andsime oma kogukondliku panuse rannast sinna uhtunud prahti kokku korjates.

Taaskord „tagalasse” jõudes sai valmistatud üks hiline lõunasöök ja seejärel võeti suund tagasi Käkisilmale. Seal, veepiiril seistes, sai taaskord tõdetud, et aeg sai otsa ikka hirmus ruttu, oli kole kena ja kangesti tahaks juba uuesti tulla. Tehtud grupipildilt vaatasid vastu väsinud, ent rahulolevad palged. Tagasiteel läbi vee ja üle laidude paitas meid jätkuvalt päike – lubatud vihmasadudega me seekord kokku ei juhtunudki... ehk olid need mõnele teisele Vilsandile ennustatud.