Pea 5000 inimest on valmis

Ida-Tallinna Keskhaigla kriisinõunik Liina Henn leiab, et äpp „Ole valmis!“ on tänuväärne võimalus tõsta inimeste teadlikkust iseendast ning ümbritsevast. “Teadmatus väljendub alati mingit laadi probleemina: õnnetusena, sõltuvusena teenustest või teenuse vale kasutamisega. Näiteks pöörduvad inimesed erakorralise meditsiini osakonda (EMO-sse) abi saama, aga tegelikult ei ole nende tervislik seisund eluohtlik ega vaja vältimatut abi.” Mobiilirakenduse abil on võimalik teha kindlaks, kas kaebustega pöörduda perearsti juurde või tuleks kiiremas korras helistada numbrile 112. Liina hindab ka kasulike numbrite koondit, mille alt leiab perearsti nõuandeliini, kuhu helistades on võimalik veel täpsustada, kas tervislik seisund on perearstile pöördumise või siiski kiirabi kutsumise vajaduse tundemärkidega. “Inimeste enesehindamise tulemusel väheneks kergemate kaebustega EMO patsientide arv, personal püsiks motiveeritud ning tegeleks suurema osa tööajast vältimatut abi vajavate patsientidega. Samas võib inimene tõdeda, et hindas oma seisundit kergemaks, kui see tegelikult on,” arvab naine.

“Mulle kui täiskohaga koduperenaisele vaadatakse tihti küsivate silmadega erinevates kodustes n-ö kriisiolukordades otsa,” jagab aga Britta Post. Näiteks kasutas ta äppi, kui suvel pereliikmelt puugi avastas ning samuti on ta erinevate haavade korral põhitõed kiirelt üle vaadanud. Naine arvab, et “Ole valmis!” mobiilirakendus on viimase aja üks parimaid leide: “Mul on hea meel, et selline asjalik “taskuteatmik” kokku on pandud.”

Annika Blumkvist leiab samuti, et tegemist on väga õpetliku materjaliga: “Leidsin nii uut ja kasulikku infot kui ka sain vanu teadmisi üle kontrollida ja kinnistada. Tõmbasin rakenduse ka mõlema kooliealise lapse telefoni ning rääkisin juurde, et seal on palju kasulikku infot ning mil iganes on neil niisama igav ja midagi pole teha, võivad seda sirvida ja äkki jääb midagi kahe kõrva vahele.” Annika laste telefonidel on peal äpp, mis piirab telefonide päevast kasutusaega ning pärast kasutusaja täitumist läheb suurem osa telefonist lukku. “Ole valmis!” äpi on ta aga määranud kogu aeg ligipääsetavaks. “Vaadates laste telefonikasutuse statistikat, näen, et nad kasutavad seda äppi peaaegu igapäevaselt vähemalt 15 minuti jooksul,” on naine rahul ning usub, et neile jääb sealt palju kasulikku külge.

Kui Annika lastelt endalt uurida, mida nad rakenduses tavaliselt vaatavad või mida uut on teada saanud, selgub, et nad on hoolsad lugejad. Kaheksa-aastane noormees teab, et kordamine on tarkuse ema ning lappab järjest erinevaid teemasid läbi, alustades esmaabist ning vaadates mõnda asja mitu korda. Mis on poisi jaoks kõige põnevam uus teadmine? “See, et on olemas see asi, mida kasutatakse siis, kui mitte midagi muud üle ei jää! No lihtsalt kui ei ole muid võimalusi! Või siis on liha liiga palju! Mis selle nimi nüüd oligi? Ahjaa – leeauk. See on selline asi, kui kaevad augu ja paned sinna kivid ja siis teed lõkke, et seal saaks liha küpsetada,” vuristab koolipoiss õhinal. Ka tema 12-aastast õde köidab kõige enam üleelamise teema. “See on lihtsalt nii põnev, kui palju on selliseid taimi, mida annab toiduks kokku keerata.” Samas hindab neiu ka koduste ja evakuatsioonivarude osa ning loeb sealset infot huviga.

Kas vaid kasulik taskuteatmik?

“Oleme hakanud mehega arutlema koduste varude teemal ning oleme ka osaliselt oma varusid täiendanud, kuid palju on veel ees,” jagab Annika. Paar on parajasti uue kodu otsinguil ning on seda tehes hakanud arvesse võtma järjest enam ka ohutuse ja iseseisvalt hakkama saamise teemat. “See teema on tänu äpi uurimisele muutunud meie jaoks kuidagi loogiliseks.” Annika peab ka väärtuslikuks, et vajalikud telefoninumbrid on koondatud ühte kohta kokku. Siiani pole tal seda funktsiooni veel õnneks vaja läinud, kuid igapäevast kindlustunnet annab teadmine, et olukorras, kus ehk käsi väriseb ja mõte pole selge, on abi kiiresti leitav.

Äpi kasutamine ning ohutushoid teises riigis

Inglismaal elav Kristi Rae mõistab evakuatsioonivarude vajalikkust, kuid eraldi valmispandud kotti tal hetkel ei ole. “Praegu siin elades oleks see parajalt keeruline,” jagab naine. “Esiteks peaks ennast kurssi viima kohaliku konservi- ja kuivainetööstusega, teiseks veenma mitmendat põlve heaoluriigis elanud inimesi sellise manöövri vajalikkuses, st tekitama neis küsimuse, kas riik on ikka alati võimeline kohe kõiki probleeme lahendama jne”. Kolmandaks probleemiks evakueerumise puhul peab naine oma praegust sõltuvust autoga pereliikmetest või ühistranspordist, millest viimane eriti usaldusväärne pole, sest ollakse harjunud autosid kasutama. “Ehk siis kui ma peaksin näiteks evakueeruma, siis ma ei pääseks kaugemale kui oma kodust linna, kust edasi peaksin kulgema kiirteel või külavaheteedel, kuid isegi viimane variant ei ole siin riigis jalgsi liikumiseks just ohutu.”

Ilmselt tuleks seal millegi sarnase elluviimiseks kõvasti eeltööd teha n-ö riiklikul tasandil, et oleks logistika ja teavituskanalid jne. Kuna teleri omamiseks peab maksu maksma, siis paljudel seda ei ole, raadiot kuulavad vähesed - seega pole ühtset meediakanalit, mille kaudu inimesi informeerida. “Mobiilioperaatoreid on nagu seeni pärast vihma (igal kaubandusketil on oma) ja väljaspool suuremaid linnu on levi suht nutune,” jagab Kristi.

Kindlasti on Inglismaal ka nn viimsepäevaks valmistujaid, kellel on aastane varu keldris ja väljapääsud kaardistatud, aga neid peetakse sealses heaoluriigis ikka pisut veidrateks. Kristi arvab, et kui ta tahaks näiteks oma naabritega sel teemal rääkida, siis ilmselt peaks üldse alustama sellest, et elu ei jää seisma, kui laes pirn läbi põleb. “Siin on suht tavaline, et küünlad või taskulamp on garaažis tööriistakapis vms kohas, kuhu pimedas käsikaudu küll ei pääse. Eestis on kindlasti paremad lood,” usub naine.

Kristit köidavad enim julgeoleku ja kriisipeatükid, sealt leiab tema meelest ka igapäevaeluks häid asju. Näiteks kuidas suurüritusel käituda, seda ka ilma ründavate terroristideta; või et (eriti praeguses poliitilises kliimas) ehk pole arukas ka väljaspool sõjakoldeid tänaval militaarmoodi kanda - võid valedele inimestele valesid signaale saata. Ilmaoludega on meil ka nagu on, ei saa välistada, et ei juhtu midagi ekstreemset. “Ma vahel ikka muigan autoga liikuma harjunud inimeste üle - ei ühtegi sooja riideeset, akulaadijat ega veepudelit… Kui Padaorgu ööpäevaks kinni jääd, siis on ju lühikestest pükstest ja dressidest vähe abi,” selgitab naine.

Kristi lemmikteemaks ongi see, kuidas ise hakkama saada. “Eestlaste jaoks tundub (ilmselt kombinatsioonina metsavendlusest ja nõukogude ajast, kui midagi polnud saada ja pidi leidlik olema) olevat normaalne, et midagi peab sukasääres olema ning soola ja tikke peaks varuma.” Seega mingil tasemel on ilmselt paljud nendel teemadel mõelnud ja igaks juhuks valmistunud. Vanades lääne ühiskondades ei oska need põlvkonnad, kes ise otseselt sõdu ei mäleta, üldse selles võtmes mõelda: ollakse harjunud, et “küll keegi tuleb ja korraldab”. Ei arvestata ei elektrikatkestuse ega üleujutuse võimalusega, sest “ega me kuskil Aafrikas ei ela”. Kristi on märganud, et ainus suund, kus on näha teavitustööd ja kampaaniaid, on IT-teemad ja muud pettused, igapäevaturvalisusele ja valmisolekule palju ressursse ei raisata.

“Üldisemas mōttes on mu meelest selle äpi põhiline pluss, et see annab kindlama tunde,” võtab Kristi teema kokku. Isegi kui n-ö konserve ei varu ja loodad, et läheb hästi, on rakendus  ju siiski telefonis olemas ja ilma selleta ei lähe tänapäeva inimene postkastist lehte ka tooma. Ehk siis kui midagi juhtub, saad lahti vōtta ja vaadata, mida teha ja kas ning kuhu helistada. Sest elu on näidanud, et internetist otsida ei osata ka lihtsamaid asju, pealegi töötab rakendus ilma internetita ka.

Maria Pleesile meeldib igapäevaselt palju ringi liikuda ja tegutseda. Tavaline on see, et lisaks kontorielule jõuab ta trenni, tennist mängima, rabaradadele, randa, reisima ja muudest seiklustest osa saama. Seda kõike koos sõpradega.

“Ükskõik kui tähelepanelik ja tubli olla, tuleb erinevaid üllatusi ikka ette. Kui endal mitte, siis kellelgi sõpradest. Isegi siis, kui tegelikult peaksid olukorra parimaks lahendamiseks kõike teadma, on paanikahetkel pea tühi, mida päriselt esimese asjana tegema peaksid või millele mõtlema. Ka väiksema mure korral ei saa kunagi kindel olla, millist allikat usaldada, et kindlustunne tagasi saada. Seepärast on mul hea meel, et nüüd on telefonis alati üks lisaabiline olemas. Mina olen valmis!”

Mobiilirakendus “Ole valmis!” ise aga ei ole valmis, vaid hoopis pidevas arenduses. Kui Sul on arendusmõtteid või ettepanekuid, siis saada need meiliaadressile .