Osaledes kodutütardega meditsiini erialavõistlusel...

Neljaliikmelisel võistkonnal oli päris keerukas seda kõike hallata, ometi üritasime oma oskuste ja parema äratundmise järgi kõiki aidata, seni kui olukord lõppenuks loeti.

Aprilli viimasel nädalavahetusel toimus Valgamaal Puka koolis ja selle ümbruses esimene naiskodukaitsjate ja kodutütarde ühine meditsiini erialavõistlus. Võistluse muutis põnevaks erinevate situatsioonide lahendamine. Sakala võistkonda kuulusid kodutütred Mari-Liis Rikkinen ja Meelika Rauba, naiskodukaitsjad Ele Lehes ja Evelin Lappalainen.

Reedeõhtune avarivistus oli väga pidulik  ja sai ajaloo tarvis jäädvustatud uhkele ühispildile. Igast 14st Kaitseliidu Malevast oli kohale tulnud kaks naiskodukaitsjat ja kaks kodutütart, puudus vaid Järvamaa esindus.

Laupäevased situatsioonülesanded ja õppetunnid olid kasulikud. Päästeamet tuletas meelde uppuja päästmisega seotud võtted ja tulekahju puhul toimimise. Õppisime elustama imikut ja väikelast ning siduma erinevaid haavu, muuhulgas tegime ka tutvust uue źguti ja muude esmaabi vahenditega , mida Eesti kaitseväes veel laialdaselt ei kasutata, kuid mis võiksid kuuluda iga kaitseliitlase ja –väelase isiklikku esmaabipakki. Võistlussituatsioone oli erinevaid: veriseid ja vähem veriseid, mis selle eest vajasid taiplikust ja tähelepanuvõimet. Tuli hinnata olukorda, vaadelda ümbrust ,  saamaks aru millest tervisele ohtlik olukord on tekkinud. Teadvusetus, laske-, torke-ja põletushaavad täitsid meie muidu nii ilusat ja päikesepaistelist päeva.

Adrenaliin oli laes, üks olukord vaheldus teisega ja nii õhtuni välja, mil jõudis kätte aeg esitada kodutöö. Teemaks oli esmaabi tutvustamine avalikkusele. Kuna selgeid piire polnud seatud, oli lähenemisi seinast-seina. Enamikus siiski kergemad ja koomilisemad, kuid olid ka mõned kuivemad ja teoreetilisemad. Meie otsustasime lähenevat suvehooaega silmas pidades kasutada ära rästikuhammustust ja sellega seotud müütilisi ravivõtteid.

Pühapäevaks olid plaanis nn. teatevõistlus, mis meie jaoks tähendas küll pigem jalutuskäiku ilusas Pukas ja väikeste ülesannete lahendamist. Saime selgeks tammepuidu väljanägemise, õppisime tundma narkootiliste ainete erinevaid toimeid inimesele ning nii mõndagi veel. Pidime tõdema, et elementaarsena tundunud nimetissõrme sidumine polegi niisama lihtne tegevus. Ja pärast aulas toimunud massiõnnetuse lahendamist hiljem omavahel arutades ei jõudnud me sugugi selgusele kannatanute üldarvus.

Märkamatult oli aeg veerenud pühapäeva pärastlõunasse ja korraldajad valmistusid tulemusi teatama. Auhindu jagus kõigile: instruktoritele, “kannatanutele“ ja võistkondadele. Iga uus välja hõigatud võistkonna nimi pani meid kergendatult ohkama. Polnudki me siis ikka nii saamatud. Sakala saavutas viienda koha ja kaotas Pärnule vaid 0,2 punktiga. Kolmas oli Põlva, teine Tartu, kes jäi Valgale alla vaid 0,5 punktiga. Usun, et kõik osalejad jäid rahule, sest  saime esmakordselt sel moel korraldatud võistluselt kaasa hulga vajalikke oskusi ja  teadmisi.