Olukorra ja kannatanu hindamine

Olukorra hindamine:

• hinda olukorda: mis on juhtunud?
• jää rahulikuks;
• taga ennekõike enda ja teiste abistajate ohutus;
• sündmuskoha tähistamine lisaõnnetuste vältimiseks – nt autoavarii puhul märgista sündmuskoht, et kaasliiklejaid hoiatada;
• selgita välja, mida on vaja teha ja milliseid abivahendeid selleks kasutada.

Erinevad ohuallikad ja tegurid:

• liiklusõnnetus – süttimisoht; tähista sündmuskoht enne ja pärast avariikohta (kolmnurgad, stopptuled vms);
• elektriõnnetused – elektriseade, mille küljes on kannatanu, tuleb välja lülitada; kui õnnetus on juhtunud kõrgustes, tuleb võtta kasutusele ettevaatusabinõud, et kannatanu alla ei kukuks; kasuta kuivi riideid, puust keppi, mis ei juhi elektrit; kõrgepingeliinide juures liigu ettevaatlikult (sammupinge) ja helista numbrile 112, sest elektrivoolu on võimalik välja lülitada vaid alajaamas;
• gaas, suits, ving, mürgised aurud – kasuta kaitsevahendeid;
• tulekahju – võimalikud plahvatused;
• varisemisoht;
• kannatanult tulenev oht: vägivaldne käitumine, nakkusohtlikkus, uppuja päästmine.

NB! Esmaabi andmisel kehtib üldine reegel: liiguta kannatanut vaid siis, kui teda on vaja päästa otsesest ohust või kui liigutamine on vajalik elupäästva esmaabi andmiseks!

Kannatanu seisundi hindamine algab juba kannatanule lähenedes:

• kas ta liigutab? (kui jah, siis järelikult hingab)
• kas on ebaloomulikus asendis?
• millisele võimalikule õnnetusele viitab sündmuskoht?
• milline on kannatanu näovärv?

Jõudnud kannatanuni, kes ei näita kaugelt elumärke, on vaja kontrollida teadvust ja hingamist.

Teadvuse uurimine

1. Kõneta kannatanut valju häälega. Kui ta vastab küsimustele ja avab silmad, siis on ta teadvusel.

2. Kui kannatanu ei reageeri kõnele, siis raputa teda õlgadest.

3. Kui ta ei reageeri raputamisele, siis kontrolli ta valureaktsiooni nt näpistamisega või valupunktide stimuleerimisega. NB! Seda kontrolli kindlasti alles pärast kõnetamist ja raputamist!

Teadvusel inimene suudab hoida silmi avatuna ja vastata kõnega. Kõik muu, nt tahtmatud liigutused ärrituse (valu) peale, ebamäärased häälitsused või vaid korraks silmade avamine vihjab teadvusehäirele ja päris teadvusel olevaks me kannatanut lugeda ei saa!

Hingamise uurimine

1. Kas rindkere liigub? Kui riided (nt talvejope) takistavad rindkere jälgimist, siis pärast teadvusetuse tuvastamist võid proovida käega katsuda, asetades käe kasvõi riiete alla rinnakorvi alla ülakõhule või rinnakorvi peale.

2. Vaata kannatanu näovärvi – ebaloomulikult valge või sinakas/lillakas toon vihjab õhupuudusele.

3. Kuula, kas ta hingab.

4. Kui rindkere liikumist ei näe ja hingamist ei kuule, siis katsu käega, kas suust-ninast tuleb hingeõhku.

Kui rindkere liikumist ei näe või ei tunne, hingamist ei kuule ja hingeõhu liikumist ei tunne, siis kannatanu ei hinga normaalselt.

Arvesta, et täiskasvanu hingab rahulikus olekus u 12-18 korda minutis, ent ära hinda hingamise olemasolu rohkem kui 10 sek jooksul, et vältida hilinemist elustamisvõtete alustamisel.

Vereringe uurimine

Üldjuhul pole abistajal vaja pulssi hinnata, kuna vastavalt elustamisjuhistele tuleb elustama hakata koheselt, kui on tuvastatud, et kannatanul puudub normaalne hingamine.

*Allikas: Naiskodukaitse