Noored emad Naiskodukaitses: kõik omandatud kogemused ja õppetunnid on meid emarolli väljakutseteks ette valmistanud!

Naiskodukaitsjal on riigikaitses rolle ehk rohkemgi kui Hunt Kriimsilmal ameteid. Naiskodukaitsja võib olla miinipildur, välikokk, parameedik, noortejuht, evakuatsioonirühma liige, staabiassistent, heategevusprojektide eestvedaja, sideväelane, vabatahtlik instruktor, administreerija, juht ja veel palju muud.

Naiskodukaitse on organisatsioon kogu eluks ning liitudes erinevates eluetappides, vahetame, lisame, muudame oma rolle. Seejuures mitte keegi meist ei ole ainult naiskodukaitsja. Nii-öelda tsiviilelurollid saadavad meid sel Naiskodukaitse teel igal sammul.

Kuidas muudab emaks saamine naise rolli riigikaitses? Mida teevad noored emad Naiskodukaitses? Kas on võimalik ühildada ema rolli ja vabatahtlikku tegevust riigikaitses? Just nende küsimustega seisime ise silmitsi pärast laste sündi ning otsustasime ka teiste värskelt emaks saanud kaasvõitlejatega neid mõtteid vahetada.

Võimatu missioon?

Ema ja naiskodukaitsja rolli ühildamine võib esialgu tunduda võimatu missioonina. Nõuavad ju mõlemad omajagu pühendumist ja aega. Samas leiavad kõik noored emad, kellega rääkisime, et ega emaks saamisega soov riigikaitsesse panustada ei vähene ega ammugi mitte kao, pigem vastupidi. Tekib hoopis uue hingamisega tahe panustada Eesti riiki, sest nüüd on selle tuleviku esindaja kodus kogu aeg vastu vaatamas. Noorele, veel lapsehoolduspuhkusel emale on kindlasti lisaväärtuseks ka võimalus läbi Naiskodukaitse kodusest rutiinist välja murda. Usutavasti enamik meist hindab Naiskodukaitse tegevuste erinemist igapäevasest elust ja eks ole seegi üks lisamotivaatoreid noortele emadele leidmaks võimalusi, et ühildada neid kahte meile nii olulist rolli.

Rõõm on tõdeda, et leidsime kaaslaste seast nii endale sarnaseid emasid, kelle roll organisatsioonis on muutunud kui ka neid, kes tunnevad, et saavad täpselt samamoodi tegutseda kui enne emadust.

Raili, kes on naiskodukaitsja alates 2017. aastast (tütar sündis 2020. aastal) märgib: “Ma ei ütleks, et lapse saamine oleks minu rolli Naiskodukaitses eriti muutnud. Ma ei tunne, et oleksin teinud järeleandmisi oma ametis jaoskonna aseesinaisena või muude endale võetud kohustuste raames. Küll aga olen pidanud loobuma enda jaoks pigem meelelahutuslikuma sisuga üritustest, näiteks mõnest militaarmatkast, sest kõike lihtsalt tõesti ei jõua. Kuna kuulun ka sõjaajaüksusesse, siis mõned väljaõppe nädalavahetused pidin rasedana vahele jätma, kui laiguline vorm enam hästi selga ei tahtnud mahtuda, aga ka nende tegevuste juurde naasin juba umbes pool aastat pärast lapse sündi.”

Koroonaaja väljakutsed

Lühemat või pikemat laadi pausi oleme Naiskodukaitsest võtnud kõik ja selge on see, et viimasel kahel aastal on lisaks laste sünnile mõjutanud emade panustamisvõimalusi koroonaviiruse pandeemia. Teame omast käest, et kui koroonaviirus oli veel täiesti tundmatu vastane, ei soovinud meist keegi riskida beebile haiguse koju toomisega ja panustamine muutus veelgi keerulisemaks.

Ent eriti enne pandeemiat tundsid mitmed emad, et ka lapse kaasavõtmine nii mõnelegi Naiskodukaitse tegevusele on võimalik ja seda võimalust oleme näinud kaaslasi ka kasutamas. Kadi, kes on naiskodukaitsja alates 2013.aastast (tütred sündisid 2016. ja 2021. aastal) jagab oma kogemust: “Varem olin ma formeerija, aga peale lapse sündi ma loobusin sellest tegevusest, kuna üldjuhul, kui toimus õppus, siis olime elukaaslasega mõlemad õppusel. Formeerijana ma imikut või väikelast ikka kaasa ei võta. Seega tulin formeerimisest ära, kuigi väga ei tahtnud. Leidsin endale järgmise põneva väljakutse evakuatsioonirühmas, kuhu õppuse raames oli kohe hea, et sain oma lapse kaasa võtta.”

Paus on loomulik

Elumuutus, mille emadus kaasa toob, võib osutuda ka selliseks, et esimese hooga ongi väga keeruline ennast uuesti naiskodukaitsjana leida või pärast pausi tavapäraste Naiskodukaitse tegevuste juurde naasta. Nii mõnigi ema tunnistas, et on olnud keeruline olla uuesti sama aktiivne naiskodukaitsja kui enne emaks saamist. Olles ise samas olukorras, leidsime mõlemad end nii mõnelgi hetkel ehk pisut eksinuna ning endalt küsimas, et kuidas nüüd edasi. Nii nagu me kõik oleme erinevad naised, on erinevad ka meie lapsed, teekonnad Naiskodukaitses ja koduse tagala võimalused. Uue tasakaalu leidmine koduse ning naiskodukaitsja rolli vahel või ka endale uute väljakutsete leidmine organisatsioonis võib võtta aega. Kaasvõitlejatega mõtteid vahetades tõdesime, et see on loomulik ja ei sõltu sageli ainult emast endast.

Maarja-Liisa, kes on naiskodukaitsja alates 2014. aastast (tütar sündis 2019. aastal) tunnistab: ”Kuigi ma pole lapse kõrvalt jõudnud Naiskodukaitses panustada, siis tunnen end siiski kindlalt, et kui peaks tekkima aega, võimalust ja tahtmist, on mul koht ja inimesed, kelle juurde kohe naasta. See tekitab tunde, et oled osa millestki palju suuremast ja olulisemast ning annab ka vaheldust igapäevasele kodusele elule.”

Uued võimalused noortele emadele

Hea on tunda, et kaasvõitlejad on alati meie kõrval olemas ja aitavad leida organisatsioonis uusi võimalusi noortele emadele. Kui on tahtmist panustada, siis organisatsioon oma mitmekülgsete võimalustega suudab ka noore ema vajaduste järgi nii-öelda painduda ning ka ära oodata kuni igaüks meist on jälle valmis panustama.

Väga vara ärkama harjunud noor ema võib olla just see, kes väga lühikese etteteatamisega asendab Eesti Vabariigi aastapäeva rivistusel samal hommikul haigestunud lippurit. Või võtab enda kanda ringkonna osalusandmebaasi täitmise, sest just seda saab kodust teha. Koroonapandeemia tõttu normaalsuseks saanud videokoosolekud võimaldavad ka värskel emal jaoskonna aseesinaisena koosolekut juhatada, panna valmis ühe lapse õhtusöögi, kiigutada teist puusal ning tervitada koju saabunud elukaaslast. Olgu see siis igatsus või kohusetunne - emad mõtlevad loovalt, leiavad alternatiivseid lahendusi ja tulevad tagasi. Varem või hiljem. Väga oluliseks faktoriks on enda pealehakkamine, kaaslaste tugi ja mis parata, ka kodune tagala.

Tõdeme, et kõige selle ühildamine nõuab lihtsalt vahel ka šveitsi täpsusega planeerimist. Samas näeme, et võimekad naiskodukaitsjad saavad kõigega hakkama, milleks motivatsiooni ja huvi on. Eriti oluline on, et tegelikult ei ole vahet, kas naiskodukaitsja jätkab nädal, kuu, aasta, kolm aastat või määramata aeg pärast emaks saamist. Igaüks omas tempos omal ajal, aga kõik on ühtemoodi oodatud. Nüüd juba uute oskuste ja kogemuste võrra rikkamatena. Ehk nagu märkis kaasvõitleja Karin, kes on naiskodukaitsja alates 2012. aastast (poeg sündinud 2017. aastal ja tütar sündinud 2020. aastal) - tagasitulemist võiks hõlbustada iga-aastane kokkusaamine värskelt emaks saanud naiskodukaitsjatele koos lastega, kogemuste vahetamise ja ka lihtsalt koosolemise eesmärgil.

Väljakutsed ei heiduta

Naiskodukaitses keskendume erinevate oskuste arendamisele ja see teeb meist kõigist paremad kodanikud. Hea meel on kogeda ja tõdeda, et Naiskodukaitses seni kogetu ja õpitu toetab alustavat ema tema uuel teekonnal. Kannatlikkus, kiire reageerimine ja otsuste vastu võtmine, organiseeritus, süsteemsus, ajaplaneerimine, enesekindlalt ootamatustega toimetulek, enese jagamine erinevate ülesannete/kohustuste vahel, logistika - kõik need õppetunnid on meid emadena esile kerkivateks väljakutseteks ette valmistanud.

Kristine, kes on naiskodukaitsja alates 2014. aastast (poeg sündis 2020.aastal) tõdeb: “Üllataval kombel leidsin Naiskodukaitses omandatust tuge just sünnitama minnes. Oli koroonaaeg, tugiisikuid ei lubatud. Pidin uue korraga kohanema ning leidsin, et naiskodukaitsjale kohaselt ei karda ma väljakutseid. Koormusmatkadelt teadsin, et suudan magamata olla ning eesmärgile keskenduda hoolimata valust ja kurnatusest. Formeerijana saadud kogemuste põhjal teadsin, et suudan puhata kui võimalus on ning pausi lõppedes uuesti tegutsema asuda. Kuna olen end Naiskodukaitses saanud erinevates rollides proovile panna, teadsin, et olen tugevam kui arvan ning ei lasknud end heidutada teadmatusest, mis ees oodata võib.”

Annan teadmisi edasi ka lastele

Naiskodukaitse on meis kõigis arendanud ka mitmeid spetsiifilisi oskusi, mida nüüd oma igapäevaelus märkamatult rakendame. Siinkohal meenuvad esmalt mitmekesise menüü koostamise, metsas hakkamasaamise ja esmaabi andmise oskused. Kirke, kes on naiskodukaitsja alates 2011. aastast (pojad on sündinud 2019. ja 2021. aastal) kinnitab: ”Kindlasti on kõvasti kindlustunnet kasvatanud meditsiiniga seotud väljaõpped, eriti juhtumiõpped ja kõrgemate tasemete kursused - mis iganes poistega juhtub, on palju kergem kainet pead säilitada ja lahendusi leida.” Karin lisab: “Olen läbinud ka SERE*-koolitaja kursuse ning annan neid teadmisi nüüd ka oma lastele edasi. Üritan oma lastega võimalikult palju metsas käia, et neil tekiks loodusega eluterve ja hea suhe.” (*SERE – Survival, Evasion, Resistance and Escape; ellujäämiskursus). Meenutame siinkohal hea sõnaga oma SOKKli** instruktoreid, kes meid enese teadmata drillisid lisaks osavatele üksiksõduritele ka võimekateks emadeks: õppisime kiirelt uusi keerulisi ülesandeid lahendama ka nälja ja magamatuse tingimustes (**SOKKl - sõdurioskuste kursus Kaitseliidus).

Naiskodukaitsesse kuulumine on meie kõigi elusid nii enne kui pärast laste saamist rikastanud värvikate seiklustega. Nii leiavad naised end kõhukotis oleva lapsega evukuatsiooniõppusel toimetamast kui ka isamaa sünnipäeva aktustel osalemast. Raili jagab: "Kindlasti minu senine suurim seiklus tütrega, või õigemini terve perega, on olnud sõdurioskuste baasväljaõppe läbiviimine 2021. aasta suvel. Kuna minu elukaaslane oli sellel baasväljaõppel samuti üheks instruktoriks, siis häälestasimegi ennast selliselt, et tuleb üks militaarne perepäev metsas. Kõhklusi oli omajagu, aga metsa me läksime ja oli väga tore päev. Laps oli kogu päeva rõõmus ja vaimustuses kõigest, mis tema ümber toimus. Tagantjärele on seda päeva väga vahva meenutada, sest nagu ka üks väljaõppel osaleja oma tagasisides tabavalt märkis - Naiskodukaitse ja Kaitseliit on elustiil.”

Igas emas on peidus tohutu ressurss

Merli, kes on naiskodukaitsja alates 2012. aastast (lapsed sündinud aastatel 2018, 2020, 2022) meenutab: “Olin kursusel instruktorina koos oma pisikese põnniga. Andsin parasjagu loengut, kui kuulsin, et mu reisisell ei rahune lapsehoidja käes ning nõuab oma kõhutäit. Ärevus kasvas. Kuna pausini oli veel aega, andsin korraks õppuritele iseseisva töö, tõin oma pambu ning jätkasin temaga koos loengut. Tema sai kõhu täis ning mina ei saanud ühtki kurja pilku kursusel osalejate käest. Imetasingi klassi ees, lapsel pea räti all peidus.”