Naiskodukaitsjana reservohvitseri kursusel

Minu teekond Kaitseliidus sai alguse 2001. aastal ja sealt edasi tundus loogilise jätkuna minna ajateenistusse. 2004. aastal alustasin teenistust Üksik-Vahipataljonis, kus läbisin nooremallohvitseride kursuse (NAK) ja rühmaparameediku eriala. Kaitseväeteenistuses pidin nägema palju vaeva, et jõuda oma varustust tassida ja kuigi füüsis oli parim võimalik, tuli mul siiski loobuda oma unistusest saada rühmaülemaks (kaitseväes oleks olnud loogiline jätk peale NAK-i, kui tunned juhtimisalast huvi). Nii ta aga läks ja olen õnnelik, et just nii, sest 2006 sündis meie perre esimene laps, 2007 teine ning 2015 kolmas.

Aga minu unistus ohvitseriks saamisest ei olnud ununenud, vaid prioriteedid tuli ümber seada. Teades, et olen teinud kaitseliitlasest abikaasaga laste kasvatamisel head tööd (meie peres on kaks noorkotkast ja üks laps kohe-kohe saamas kodutütreks), kandideerisin 2021. aastal reservohvitseri kursusele (ROK), et taaselavdada minu nüüdseks juba naiskodukaitsja karjäär. Kuna minu kirg on olnud läbi aegade ka koolitamine ja meditsiin, siis samal aastal kandideerisin ka meditsiini instruktori koolitusele. Paraku mõlemat ei saa ja nii olin ma sunnitud oma ohvitseri teekonda natuke veel edasi lükkama. Siis aga sekkus saatus ja 2022. aasta jaanuaris sain ma teada, et olen arvatud ROKkl22 kursusele. Nii see teekond siis algas…

Esimesel päeval, kui kogunesime Kaitseliidu Tallinna malevasse, nägin enda ümber vilunud, teadlikke kursuslasi, kelle teadmised sõjapidamisest tundusid olevat värskemad kui minu hommikune kohv. Jaaaaa, ei olnud see teekond kerge, kuna 2004. aasta ajateenistusel oli minu hinnangul põhirõhk füüsisel, siis täna me kasvatame isemõtlevad sõdureid, kelle ambitsioon ja juhtimisoskus viivad meid edasi.

Kogu teekond ROK-is oli väga põnev, kuid väljaõppes oli minu jaoks kõik uus. 2004 aastaga võrreldes on muutunud väljaõppe läbiviimine, varustus ja tehnika. Räägitakse lühenditega, millest mul polnud isegi aimu, mida need pikalt väljaöeldes tähendada võivad. Aga see ei takistanud teekonna jätkamast. Kuigi oli raske, siis ei tekkinud kordagi mõtet kursust pooleli jätta, aga panustada tuli rohkem kui arvata olin osanud. Pikad loengutega sisustatud päevad, millele järgnesid õhtused õppimised üksinda või kannatlike kursusekaaslaste saatel. Rohkelt materjale ja uusi mõisteid. Mäletan selgelt, kuidas kodustega ja sõpradega istusime ühise söögilaua taga ja arutasime, mida tuleb teha siis ja mis siis kui…

Kuigi ma ei pelga juhtimist ega vastustuse võtmist, sain kiirelt aru, et selleks, et olla hea juht ja et plaan läheks plaanipäraselt, tuleb mul astuda korraks NAK kingadesse. Ma sain üsna kiirelt selgeks, et hea juht ei saa teha oma tööd hästi, kui ta ei tea, mida tegelikult tehakse põllul. Algteadmiste uuesti omandamine ROK kõrvalt oli põnev ja aitas avada teadlikkust, mis oli jäänud 16 aasta tagusesse aega. Just täpselt nii kaua olin ma omandanud haridust, teinud karjääri ja olnud oma pere päralt ning õpetanud neid oma unistusi täitma…

Lisaks kõigele tuli veel kursuse raames läbida ka Kaitseliidu kooli kursused Juhtimine praktikas 1 ja 2 ning koolitaja algõpe. ROK kursuse lõpuharjutusel “Kotkalend” tahtsin ülemana luure pooljaoga põllule kaasa minna, et lisaks teadlikkusele saada ka aimu, kui hea peab olema rühmaülema füüsis, et täita allohvitseri ülesandeid. Tõdesin, et see on see koht, mille puhul järelandmisi täna teha ei tohiks.

Üheksa nädalavahetust täis õppimist - omad, vastane, erinevad käsuvormid, maakaitse alused jpm, mille kirjeldamiseks läheks vaja rohkem kui siia mahub. Need nädalavahetused möödusid kiiresti ning esmasest muljest, kus kõik olid võõrad, oli saanud müüt ja meist oli märkamatult kasvanud meeskond. Täpsemalt toetav, motiveeriv ja julgustav ROK kursus - üks kõigi ja kõik ühe eest. Kursus ei olnud vaid täis sõjaväelist juhtimist ja temaatikat, vaid oskust kuidas kuulata, mõista, analüüsida, seostada ning nalja ja naeru.

Üheksa kuud aktiivset õppmist lõppes lõpuharjutusega “Kotkalend”. Just siis said kokku nooremallohvitseri kursuse ja reservohvitseri kursuse õppurid, et teha koos oma ühine sooritus. See oli viis ööpäeva juhtimisalast väljaõpet, mille käigus said rühmaülemad täita püstitatud ülesandeid kõrgema üksuse koossesisus planeerimise ja tegutsemise põhimõtetel erinevates lahinguliikides. Suutlikkus võtta üle juhtimine kelleltki, kelle plaan ei ole sinu jaoks võib-olla kõige selgem, kuid teha sellega midagi, mis täidaks eesmärgi ja aitaks kõrgema juhi põhiülesande täita - see on oskus, mida teoorias selgeks ei saa, küll aga praktika käigus ja läbi ebaõnnestumiste või õnnestumiste.

Tehtud! Ja minu jaoks edukalt. 16 aastat hiljem täitsin oma unistuse. Keegi pole öelnud, et unistuste täitmine on kerge, kuid kindlasti on seda ootamist ja pingutust väärt. Kui lõpetamisel paluti mul lõpukõne teha, oli mu pea tühi…. Väsimusest, rõõmust ja uhkusest enda üle - ma sain sellega hakkama! Nagu ka lõpuharjutus välja nägi - täis ootamatusi ja kiiret reageeringut - selline oli ka minu kõne. Täis siirust ja uhkust meie üle, kes me selle koos läbisime ja tänu kellele on meil nüüd, kellele toetuda, kui toetavat õlga peaks vaja minema.