NKK proov - valmisolek lumetormiks ja kõrbekuumuseks korraga

Väikese viivitusega rajale asudes saime tunda, kuidas ilm läheb üha soojemaks ning putukad aktiivsemaks. Rada oli ülesehituselt üsna mitmekülgne. Saime seigelda tihedas võsas, jalutada kaunil metsateel, ületada veetakistusi ja nautida kõrvetava päiksega motivatsiooni-sirgeid põldude vahel. Kontrollpunktides teostatud ülesanded ei osutunud kontimurdvateks, kuid usaldus meeskonnaliikmete vastu pidi olema üsna kõrge, vastasel juhul oli oht kõndida näiteks peaga vastu puud ja seda sõna otseses mõttes, sest hakkama tuli saada kinnisilmi liikumisega, juhendajaks vaid kaaslase turvaline hääl. 

Erinevate meeltega mängiti veelgi, sest järsku tuli käsklus „Katta kuulmine!“ ja pähe läksid kõrvaklapid, millest kostus lustakat muusikat. Ülesandeks oli kaaslaste huultelt lugeda välja erinevad AK-4 osad ning need ka ette näidata. Peas kostus: „Vinn-aaaaastuuuus-mehhhhaa-jaanipäevaks-kõrgeks-kasvand-rohi-aanismiii-kodaaa“. 

Meie tiimi kõige suuremaks pähkliks osutus side-ülesanne, kus tuli edastada kaaslasele järgmise kontrollpunkti koordinaadid – seda muidugi šifreeritult. Edastamisega me küll päris õigesti hakkama ei saanud, kuid üldkokkuvõttes suutsime me selle eksimuse tasa teha kaerajaani tantsimisega. Kava tuli eelnevalt metsas muidugi kokku panna ja läbi harjutada ning lõpuks laval publikule esitada nagu kord ja kohus. Aplaus oli tormiline! Lõpus ootas meid ees veel viimane katsumus - takistusrada. Üles-alla jooksmist, liivas roomamist ja veest läbi sumpamist sai nautida täiel rinnal. 

Kui tavaliselt on NKK proovil osalemas kolmeliikmelised meeskonnad, siis seekord oli kõigil ka neljas liige - toores muna. Olime muna terve päev endaga kaasas kandnud ja selle eest hellalt hoolitsenud. Kõik ülesanded tegi muna meiega vapralt läbi, seejuures ka takistusraja. Rohkelt emotsioone, toredaid inimesi, tugevat meeskonnatööd ja loomulikult tervelt finišeerinud muna. Lääniste karuga jäi küll sellel korral kohtumata aga kui aus olla, siis ega me väga ei kurvasta.