Mitteformaalsest ja informaalsest õppimisest Naiskodukaitse näitel

Septembri alguses täitub Naiskodukaitsel 89. aastaring ja minul saab täis 23 aastat vabatahtlikku liikmelisust selles organisatsioonis. Ajastus näib igati sobivat selleks, et kirjutada läheneva aastapäeva tähistamiseks Naiskodukaitsest mitteformaalse ja informaalse õppimise kontekstis.

Kohe esimese koosviibimise ajal, kui andsin avalduse Naiskodukaitse liikmeks astumiseks, kirjutasin oma taskumärkmikusse üles ka käimasolevate „õppuste“ ajad ja kohad. Võimalik oli osaleda kolmapäevastel lasketreeningutel ja „daamide koolis“.

Algas elu, kus nädala keskel põmmutasime sportrelvadest ja nädala lõpus õppisime nii rühikat kõndimist kui parfüümiprotsendi määra erinevates lõhnastusvahendites. Nende kahe koolitusvaldkonna aktuaalsus oli 90-ndate alguse Eestis väga kõrge ja nende kooseksisteerimine sama hästi kui vältimatult vajalik. Ja tuleb tunnistada – kumbki neist koolitustest ei jooksnud ühelgi osalejatest mööda külgi maha. Enda kohta saan ka väita, et ununenud pole olulisemad põhitõed. Kui hoian ise või käsitseb keegi kõrvalolijatest käsitulirelva jälgin alati ülivalvsalt, et ohutus oleks tagatud, rühiga on kõik korras ja lõhnavalikul mõtlen alati sellele, kui intensiivse aroomiga soovin ma ennast märgistada.

Praeguseks on see käputäie inimeste initsiatiivil 1992. aastal taasasutatud, vabatahtliku liikmeskonna, kuid riigi poolt eraldatava tegevustoetusega organisatsioon jõudnud 2386 liikmeni. Aktiivsusnäitajate kohaselt oli 2015. aastal 79,2% protsenti liikmeskonnast hõivatud eripalgeliste tegevustega ja kokku toimus 973 eelnevalt planeeritud sündmust, millel osales keskmiselt 16,7 Naiskodukaitse liiget. Sealjuures minimaalselt 4 osalejat oli koosolekutel ja maksimaalselt 300 osalejat näiteks suvelaagris. Need arvud pärinevad organisatsiooni väljaõppearvestuse andmebaasist ja ma tõin siia selleks, et aidata mõista, missuguses mastaabis mitteformaalset ja kaasnevalt ka informaalset õppimist võib Naiskodukaitse puhul eeldada.

Täpsustamaks olukorda ja uurimaks Naiskodukaitse juhtkonna arvamust õppimise kohta organisatsioonis, tegin telefoniintervjuu Naiskodukaitse esinaise Airi Toomingaga. Küsisin, missugusena näeb tema organisatsiooni juhina peamisi võimalusi informaalseks õppimiseks Naiskodukaitses ja ta vastas nii: „Leian, et kõige olulisem, mida õpitakse, on sotsiaalse toimetuleku võime. See tähendab, et oskus toimida suuremas tervikus, kui pere või oma osakond töö juures. Inimesed õpivad, millised on inimestevahelised suhted ja mis on inimesi käimalükkavad jõud. See kõik toimub inimeste vabatahtlikus koosluses, kus kõrvalolevate inimeste väga erikülgse motivatsiooni nägemine võib sind ennastki kaasa tõmmata.“

Vestluse edenedes jõudsime informaalsete õppimise võimaluste lahtiharutamise osas üha põnevamate tõdemusteni ja Airi jätkas: „Inimesed õpivad meie organisatsioonis just seetõttu, et ta saab siit niisuguseid kogemusi, mida ta kusagilt varem ei ole saanud. Näiteks valitakse inimene, kes ei ole iial ühtegi inimest juhtinud, äkki juhiks, ja ta peab selle olukorraga hakkama saama. Sest sul ei olegi muud võimalust, kui sind on kord juba usaldatud ja sinu poolt hääletatud. Ja enamik inimesi „rabeleb“ sellest olukorrast välja ning areneb seeläbi tohutult. See on just nagu üks kompleksne kauakestev juhtimissimulatsioon, mida pole võimalik kogeda ühelgi formaalse ega mitteformaalse koolituse raames. See kõik annab inimestele julguse teha ka väljaspool Naiskodukaitset midagi muud või uut, mida ta võib-olla ei oleks muidu oma elus kunagi teinud.“

Informaalse õppimise teema Naiskodukaitses käsitletud, jõudsime jutujärjega mitteformaalse õppimise juurde. Võrreldes selle teksti alguses toodud näidetega kunagistest „õppustest“, on Naiskodukaitses tänaseks päevaks välja kujunenud iseseisev ja hästi toimiv koolitussüsteem. Organisatsiooni sisenejad läbivad kahe aasta jooksul viie nädalavahetuse kestel baasväljaõppe ning saavad erialavaliku järel õiguse kandideerida ja minna õppima erialakursustele. Võimaluste hulk on sealjuures päris lai. Spetsialiseeruda saab avalike suhete, formeerimise, kultuuri, meditsiini, noortejuhi, side ja staabitöö, spordi ja välitoitlustamise erialadele.

Naiskodukaitse esinaise mõtted kõlasid mitteformaalse õppimise võimaluste osas samuti veenvalt. Ta ütles: „Võtame näiteks erialase oskusena väitoitlustamine. See on ainus võimalus Eestis õppida toitlustama välikatlaga 500 inimest. Meditsiiniga on samamoodi – sa ei pruugi olla meditsiinilise haridusega, aga kui on huvi ja tahtmist, siis põhitöö kõrvalt on võimalik omandada oskused kuni parameediku tasemeni. Ka staabitöö on üks konkreetne oskus. Avalikud suhted on väga unikaalne ja õppimisrohke valdkond. Ma ei tea ühtegi süsteemi, mis annaks nii laiale hulgale sellise kogemuse, kus sa lihtsalt tuled tühjalt kohalt, olles võib-olla viimati kirjutanud keskkoolis, ja sa hakkad seda lihtsalt tegema.“

Tõsi on see, et Naiskodukaitses väljaõppe- ja koolitussüsteem on mitmekesine ja kaasav. Olemas on baaskursused, erialakursused, õppepäevad, seminarid ja koostööõppused. Tegevus on võrdlemisi intensiivne ja kõigil, kellel vähegi tahtmist ja energiat jagub, on võimalik leida oma tee. Ja nagu tõendab ülalpool toodud näide meditsiinivaldkonna kohta, on võimalik omandada ka nn tsiviilellu üle kantavad kvalifikatsioonid. Nende koolitusvaldkondade osas, mida Naiskodukaitse ise ära ei kata, saab abi Kaitseliidult. Nii näiteks käivad Naiskodukaitse juhid ja koolitajad õppimas Kaitseliidu koolis toimuvatel eritasemelistel juhtimis- ja instruktorikursustel selleks, et täienda oma inimeste juhtimise ja täiskasvanute koolitamise alaseid oskusi.

„Väga tähtis on ka see, et kõik need väga heal tasemel kursused on kergesti kättesaadavad igale inimesele meie organisatsioonis! Sul ei pea olema edasi õppimiseks mingeid muid eeldusi peale selle, et sina oled valinud eriala ja sind on valitud mingile ametikohale. Keegi ei nõua sinult riigieksamite tulemuste ettenäitamist,“ võttis Airi Tooming oma mõtted kokku.

Juba aastaid on Naiskodukaitses teadvustatud vajadust olla mõistetav ka väliskeskkonnas ja sestap väljastatakse koolituste eduka lõpetamise järel inimestele tunnistused koos nende kompetentse tõendavate lisadega. Neil dokumentidel on toodud kõik andmed, mille olemasolu eeldatakse varasemate töö- ja õpikogemuste ülekandmisel formaalharidussüsteemi. Samuti teavitatakse inimesi sellest võimalusest.

Tuues siinkohal seose Eesti elukestva õppes strateegias 2020 välja toodud võtmepädevustega, võib julgesti üldistada, et Naiskodukaitsesse ja ilmselt igasse teise suuremasse vabatahtlikku organisatsiooni kuulumine aitab läbi mitteformaalse ja informaalse õppimise väga suure tõenäosusega kaasa õpioskuste, sotsiaalse ja kodanikupädevuse, algatusvõime ja ettevõtlikkuse edenemisele ning väga suures osas probleemilahendus- ja meeskonnatöö oskuste arengule.

Paljudel juhtudel toimub vabatahtlikus organisatsioonis õppimine inimeste jaoks nn kogemata, eneselgi märkamatult. Suured muutused inimese elus ja õppimises võivad alguses saada sellest, et „sõbranna kutsus“ ja järgmise sammuna sellest, et „keegi teine ei olnud nõus juhiks hakkama“. Niisugune süütu algus võib tagasi õppimise juurde tuua palju selliseid inimesi, kelle õpiharjumustele ja -hoiakutele on formaalharidussüsteemi jäikus omal ajal pärssivalt mõjunud. Naiskodukaitse näib läbi mitteformaalse ja informaalse õppimise täitvat oma rolli ühiskonna tugevdajana sügavamalt ja laiahaardelisemalt, kui seda rahastajate ja programmdokumentides öeldu kohaselt võiks isegi eeldada.

Riina Kütt, , koolituskeskus Tungal asutaja, tegevjuht ja koolitaja. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli haridusteaduste magistrantuuri andragoogika erialal, tal on tal on täiskasvanute koolitaja kutse 7 tase. Tema eriline huvi on enesejuhitud õppimine, informaalne õppimine ja õppimise läbi toimuv innovatsioon töökohas.

Artikkel ilmus Euroopa täiskasvanuõppe elektroonilisel platvormil: https://ec.europa.eu/epale/et/blog/mitteformaalsest-ja-informaalsest-oppimisest-naiskodukaitse-naitel