Minu emotsioonid paraadist ja Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna naiste muljed juulil 2023 ← Eelmine Lõuna-Võru jaoskonna motivatsiooniüritus Võsul Järgmine → Juuni Võrumaa ringkonnas Minu emotsioonid paraadist ja Maakaitsepäevast Minu emotsioonid paraadist ja Maakaitsepäevast
Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna naiste muljed
Silja Oss Selle aasta paraad oli minul oma NKK-s olemise aja kolmas. Esimesel paraadil osalesin Võrus NKK pidulikus vormis, teisel paraadil olin Tartus laigulises ja nüüd kolmas paraad Viljandis NKK täiesti uues evak vormis. Võrumaa ja Põlvamaa moodustasid ühise karbi. Oli uhke saada võimalus ja võtta osa Võidupüha paraadist Viljandis. Et marssimine hästi välja tuleks siis sel aastal oli naiste ühine proov korraldatud juba eelnevale õhtule, Saime suurepärase võimaluse sammu harjutada orkestriga Viljandi tänavatel.. Minu jaoks on seismine ja ootamine on alati väsitav, aga selle aasta paraadi tegi meeldivaks ilma ja vabatahtlike NKK suur abi. Küll nad turgutasid naisi külmasprei, c vitamiiini ja veega.. Ja muidugi rahvas, kes oli tulnud paraadi vaatama. Kindlasti oma vormiga jäime paljudele vaatajatele silma ja tekitasime ka küsimust, et miks naised sellise riietusega on. Peale Viljandi paraadi sõitis Võrumaa kaitseliit ja NKK Rõugesse Maakaitsepäevale. Ühismarssimisega liikusime kiriku juurde. Ausamba juures anti pidulikult üle Viljandist toodud Võidupüha tuli, toimusid kõned, pärgade ja küünalde asetamine ja kaitseliitlastele autasustamine.
Anneli Kivimäe Olen ikka Võidupüha paraadidele (enamasti teleka vahendusel) kaasa elanud ja kui päriselt rivis marssimiseks võimalust pakuti, nii kohe ka end kirja panin. Võidupüha tähistamine Viljandis oli seega minu esimene paraadikogemus rivis olijana. Kuna rividrill pole meile naiskodukaitses just igapäevane, siis harjutasime ikka eelnevalt ka kodumaleva(te)s (nii Võrus kui Põlvas) rivikäsklused ja marsisammud läbi. Nn tagtaskus läbi tehtud rivielemendid - nii oli ikka oluliselt tugevam tunne paraadilinna sõita. Viljandis oli naistel enne peaproovi veel oma proov, et saada ülevaade, kuidas me koos toimime… ja sellele järgnes nn kaasatud osatäitjatega õhtune peaproov kõigi oma elementidega. Paraadi võõrustajad olid väga tublid, omavaheline kommunikatsioon toimis – me naised, saime rivi harjutamiseks kenad sinised T-särgid, samuti ka enda nn rivikarpi puuduja asemele (force major) kohe asendusliikme…ning meie heaolu eest hoolitseti igati. Arvan, et meil läks juba proovides hästi – oli ju kõigil ühine tahtmine teha oma osa parimal võimalikul moel ning kõik paraadialased tegevused sujusidki täpselt nagu vaja. Paraadipäeva hommik Viljandis oli päikseliselt särav ja varakult juba ülev – Vabaduse platsil taasavati Vabadussõjas langenute mälestussammas, mille tseremoonial saime harjutada riigihümni. Lõpuks saabus oodatud kogunemine paraadikohta rongkäiguks ja moodustamegi koos põlvakatega nn oma karbi. Päike tõstab oma tempot ja meie, 3. üksus, juba liigume orkestri toekas rütmis Vabaduse platsi poole. Näib, et terve hansalinn on tänavate ja platsi ääres paraadi vaatamas. Joondumine rivis marssides on paremale, rivistume Vabaduse platsile jõudes naiskodukaitse kolonni – meid on siin seismas kokku 88 naist. Seisame, täidame paraadi peakorraldaja ja rivistaja ülemveebel Peeter Land korraldusi…, vastame paraadi ülevaataja brigaadikindral Riho Ühtegi tervitusele, laulame presidendi saabumise järgselt riigihümni...kuulame kõnelejaid. Platsil seista on tõsine katsumus, ilm ju ikka suviselt palav… Võõrustajad toetavad meid igati - pihustavad rivis seisjate kätele ja krae vahele jahutust, pakuvad pidevalt juua ning ka glükoositablette, seda kõike ikka selleks, et me palavuses vastu peaksime. Kõik see leevendus meile on muidugi pelgalt kolonni tagumiste ridade hea eelis. Tseremoonia lõpeb üllatusega, millele järgneb torupilliüksuse mängu saatel võidutule toomine Vabaduse platsile. Kohe ongi presidendilt võidutuled edasi antud maakondadesse viimiseks ja tuled platsilt rivis olijate pilkudega teele saadetud ning kaitseliidu peakaplan on oma toetussõnad öelnud. Liinurid jooksevad oma kohtadele ja NKK 3. üksus alustaski rongkäiguks paigalsammu marssi, siis taktsammu… ja edasi järgnesid liinurite juures omad korraldused ja korralduse „paremale vaat“ saatel liigumegi mööda tribüüni eest. Edasi jätkame taktsammul marssimist orkestri saatel mööda hansalinna tänavaid. Võimas tunne on marssida, kuna meid on palju ja teeme seda ühiselt ning vaatamas on kogu Võidupühal Mulgimaa pealinnas olev rahvas. Igaüks meist on osa 1024-st paraadilisest. Tänud, Sakala NKK, super korraldus ja osalejatest hoolimine, olite väga head võõrustajad!
Katrin Martinfeld Osalesin Võidupüha paraadil esmakordselt. Emotsioon on väga ülev, täiesti võrreldav laulupeo rongkäigu emotsiooniga. Meeleolukas ja oluline hetk iga NKK liikme jaoks. Väga tore oli vaadata neid inimesi, kes olid tulnud tänavaservadesse meile kaasa elama. Minu jaoks pakkusid palju rõõmu töökaaslased, kes olid selleks päevaks sõitnud Viljandisse meid innustama. Oluline hetk oli ka Viljandi Vabadussamba taasavamine. Sellest on meil ka ühine pilt.
Laura Lees Üld mulje paraadist jäi väga võimas. Osalesin teist korda, esimene kord oli kodutütrena Tartus, ja see kord jääb kindlasti paremini meelde. Ka paraadi eelnev õhtu, kui naistega õhtuse jalutuskäigu lossivaremetes tegime. Kuigi oli väga palav ja kohati pani kiiver pea valutama, jäin siiski püsti. Lemmik osaks olid presidenti ja KL ülema kõned, mis minu arvates tabasid niivõrd naelapeale pihta, et kuulasin kodus veelkord. Need väikeste laste näod, mida läbi linna marssimise ajal nägin, jäävad ka pikalt meelde. See vaimustus nende silmis, tõi ka endale naeratuse meelde. Hea meel, et käisin, väga võimas üritus oli!✨️
Annika Sing Võidupüha paraadil otsustasin osaleda n.ö viimasel minutil, kui avastasin, et ees on tulemas suur püha ja mul on sel päeval vaba päev ning paraadile oli vaja evakuatsioonirühma liikmeid juurde. Tänu Ruthile sai kiiresti vajalik evakuatsioonirühma vorm selga proovitud, õige suuurusega jalanõud jalga tellitud, vajalikud sildid rinda pistetud ja valmis ma olingi, peaaegu 🙂, marssimine oli vaja veel selgeks saada. Esimene proov Võrus, mis oli n.ö varustuse olemasolu kontroll, evakuatsioonirühmale tehti lühiülevaade- ja õppus marssimisest, tunne oli hea, kuni Põlva proovini. Põlvas koos proovi tehes mõistsin ega see päris niisama ei olegi astun muutkui sammu ja kõik ongi hästi, tegelikult ei olnud. Ilma muusika saateta tundus veidi keeruline ennast häälestada õigesse rütmi. Samm kippus ikka kas liiga aeglane või kiire olema, et lõpuks ei saanud enam arugi, mis jalaga ma astun, ennem kui juhendaja kõrval seisis, ise lausudes muiates vasak, vasak, vasak ja siis ma taipasin, et kurja samal ajal, kui hõigati vasak ma mitte ei astunud vasaku jalaga, vaid tõstsin vasakut jalga.. endal hakkas ka veidralt naljakas, kuida nii lihtsa asjaga saab eksida, kõik ju tundub loogiline, aga saab, kui oled harjunud igapäevaselt laisa sammuga ringi tatsama mõtlemata, mis su jalad seal allpool keha teevad, siis saab. Võru viimane proov lõppes päris edukalt, mõtted jalgadel olid n. ö häälestuse saanud, isegi kodus-, tööl-, tenni tehes mõtlesin jalgadele, sammudele, kuidas ma kõnnin, iseenadale mõttes käsklusi andes: vasak, vasak … paremale vaat jne :D Viljandis peaproovis tundus ka, et täitsa hästi läks, väike ebakindlus lõi korraks välja.. Hästi oluline on ikkagi keskendumine, hajutatud pilk rühmakaaslastele - ja teravad kõrvad grupijuhile suunatud. Võidupüha paraadil oli jube palav, aga samas kui vaatasin endast paremale ja nägin seal vapralt seismas laigulises vormis võrumaa mehi-, naisi täisvarustuses, siis oli patt hädaldada, nendel oli veel palavam seal seista. Kui meie naiskodukaitse rühmi pidevalt varustati vee-, glükoositropside- ja külmaspreiga, siis meie paremal seisvaid vapraid laigulisi ei varustanud keegi vee-, glükoositropside- või külmaspreiga nad pidid ise hakkama saama, ma lootsin, et nad peavad vastu ja pidasidki, vaprad inimesed. Paraad ise läks üldiselt hästi v. a viimane 500-700 m lõpusirge enne kallakut, kus orkestrit enam kuulda ei olnud, kippus samm vägisi n.ö sassi minema, mõtted oli juba mujal, aga seda muidugi jäädvustas kaamerasilm ja ma pidin vandudes seda hiljem kodus vaatama, et kuida ikka nõnda kaadrisse püüti enne lõppu, kuida see samm ikka ei pidanud lõpuni vastu, aga ju nii siis pidigi, see on õppetund minule, samas ka mina olen inimene ja eksimine pidavat inimlik olema, seega lepin sellega mis oli. Õnneks minu kõrval sammus väga hea rütmitunnetusega evakuatsioonirühma kaasliige, kellele sai hõigatud vaiksel toonil, ole hea loe sammu, mul samm vale ja peale seda sai viga parandatud. Lõpp hea kõik hea 🙂 Kokkuvõtteks minu esimene paraad evakuatsioonirühma liikmena sai siiski edukalt läbitud, v.a üks apsakas enne lõppu, aga üldjoontes on positsiivsed emotsioonid, selline ühtsuse tunne on võimas ja uhke tunne meie väikses Eestis.
Egle Davõdov
Sel aastal sain enda soovide nimekirjast maha tõmmata ka paraadil käimise - seekord siis EvakR vormiga. Ettevalmistused paraadiks hakkasid juba paar nädalat varem vormielementide kontrolli ja marssimise põhitõdedega. Sel korral saime marssida koos Põlva vaprate naistega. Põlva naistega saime kokku harjutada enne paraadi kahel korral ning ausalt öeldes saime päris hästi juba kohe asjad paika. Kõige kiirem päevaks osutus hoopis neljapäev, kui otse töölt kontorilaua tagant sai kibekiirelt riided vahetatud ja malevasse tormatud, et koos kõigi vapratega ühiselt Viljandi poole peaproovi sõita. Viljandis võeti meid ülimalt soojalt vastu ja ei saa mainimata jätta, et tundsime end kui VIP-id. Meie ümber olid ülimalt hoolitsevad naised mõlemal päeval - aitäh naised! Peaproovi ajal saime kindlust juurde, et kõik eelnevad harjutused on vilja kandnud ning järgmisel päeval tuleb tore paraad, mida saab täiel rinnal nautida. Paraadi päev oli ülimalt ilus päikseline päev ning hommikul vormiga linnatänavatele kõndida oli väga uhke. Enne paraadi jõudsime käia ka Viljandi vabadussõja ausamba taasavamisel ning kasutasime ka võimalust seal pilti teha. Seejärel sai mindud ruttu end õigesse kohta valmis seadma ja paraadi algust ootama. Soovitan kõigil, kellel tuleb võimalus paraadil osaleda, seda kindlasti teha - te ei kahetse. Väga võimas tunne on marssida paraadi platsilt mööda tänavaid inimeste hõigete saatel - aitäh kõigile kaasaelajatele. Anu Maask Kuidas ma jõudsin oma elu esimesele võidupüha paraadile osalema? Varasematel aastatel ei ole mind eriti "kõnetanud" saadetud kutsed paraadil osalemiseks. Ikka olen leidnud enesele õigustuseks vabandusi - jaanid, pere, lapsed, lapselapsed, sugulased jne. Sellel aastal olin esimeste hulgas, kes pani ennast kirja. Mõtted peas olid mitmesugused - kõigepealt uudishimu,mis ja kuidas toimub? Seejärel küsimused - kas ma oskan rütmis marssida, kas suudan vajaliku aja rivis seista? Ja kindel soov saada esimest paraadil osalemise kogemust. Naised osalesid pidulikus-, laigulises- ja evakrühma vormides. Võrumaa ringkonna naised osalesid paraadil koos Põlva ringkonna naistega EvakR vormis. Riviharjutused toimusid nii Võrus kui Põlvas ja peaproov Viljandis paraadi eelõhtul. Paraadi melu oli vägev! Ühes rütmis marssimine, presidendi tervitusele vastamine, inimeste naeratused, aplodeerimine ja ergutavad hüüded. Kõik see kokku on jätnud unustamatu mulje. Olen väga rahul, et langetasin ainuõige otsuse. Võimalusel osalen kindlasti veelkord. | ||||
 Meie liikmed rohelises vormis |
Juuni Võrumaa ringkonnas
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa 
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale
FastLion CMS
