Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Metsavendade jälgedes Karukõrve koopasse Metsavendade jälgedes Karukõrve koopasse Märtsikuu esimesel pühapäeval kogunesid Risti jaoskonna 7 naiskodukaitsjat, ringkonna esinaine, 2 abikaasat, 1 õde, 1 lapselaps ja 2 teejuhti Kullamaal, Kapteni talu väravas ning algas retk Marimetsa rabasse, kus 40-ndatel varjasid end Läänemaa metsavennad Rein Sepp ja Ottniell Jürissaar. Nendega koos oli redus ka Rudolf Talts ehk omadele Ruudi, kes pärines samast Kapteni talust, mis tol ajal kandis veel nime Soone. Meie matkaseltskond! ← Eelmine Aasta parim naiskodukaitsja Anu Saue Järgmine → Naiskodukaitsest Eesti iseseisvuspäeva valguses Metsavendade jälgedes Karukõrve koopasse

Metsavendade jälgedes Karukõrve koopasse

Kati Ojaver-Heidemann 4. märtsil 2014

Märtsikuu esimesel pühapäeval kogunesid Risti jaoskonna 7 naiskodukaitsjat, ringkonna esinaine, 2 abikaasat, 1 õde, 1 lapselaps ja 2 teejuhti Kullamaal, Kapteni talu väravas ning algas retk Marimetsa rabasse, kus 40-ndatel varjasid end Läänemaa metsavennad Rein Sepp ja Ottniell Jürissaar. Nendega koos oli redus ka Rudolf Talts ehk omadele Ruudi, kes pärines samast Kapteni talust, mis tol ajal kandis veel nime Soone.

Metsavendade jälgedes Karukõrve koopasse
Suundume rabasse!

Tee viis esmalt külast välja, siis läbi metsa ja üle oja. Esimene peatus oli vana ohvrikivi ja pühade hiiepuude juures. Seal olime ka varem käinud, kuid edasi keerasime raba peale ja seiklus algas. Loodus teatavasti ei püsi paigal ning isegi kogenud jahimehel oli vahepeal pisut tegemist, et õiget teed leida. Ühe korra tegime ikka ringi iseendale peale ka, aga sellest polnud midagi, sest ilm oli hea, seltskond mõnus ja loodus lihtsalt võrratu. Hommikul ärgates oli küll korraks natuke hale, sest sadas paksu laia lörtsi ja arvasin, et nii nutuse ilmaga ei tule me rabaretkest midagi head. Aga selleks ajaks kui me teele asusime, oli sadu lõppenud ning maa kaetud ilusa valge vaibaga ja kõik jändrikud puud-põõsad poseerisid rabas kui modellid, boonusena nägime loomaurgusid ja värskeid põdrajälgi.

Karukõrve koopa juures tõdesime, et kui teejuht poleks öelnud, oleksime sealt uhkelt mööda marssinud - aeg teeb oma töö ja loodus ei jäta alles midagi, mida ta ise pole loonud. Suurest kuusest, mille varjus oli olnud punker, oli järel jäme oksteta tüvi ja koopas käib vaid karu magamas. Aga ehk nii just ongi hea, sest ei oska me keegi ette kujutada seda ängi ja valu, mida need mehed seal redutades tundsid ega seda hirmu, mis neid igal sammul varitses...

Metsavendade jälgedes Karukõrve koopasse
See, mis Karukõrve koopast järgi on jäänud...

 

Lugenud ette ühe Ottiniell Jürissaare luuletuse, mille ta sealsamas rabasaarel 1945 aastal oli kirjutanud ning katkendi tema mälestustest, jätkasime matka. Ikka vaheldumisi raba ja saared, vahele pisut metsa ja jälle raba... Kuni jõudsime vana talukohani.

 

Selle kohta kirjutab Ottniell Jürissaar:

„Talu oli täitsa soo serval, sealt edasi ei olnud muud kui Märjamaa raba. Peremees võttis meid lahkesti vastu. Peale peremehe ja perenaise oli veel peremehe õde, siis üks naine abiliseks ja lapsed. ...Peremees viidi Siberi, jäime naistele nagu toeks siis, õppisime põllutööd ka niiviisi. Selga panime naiste riided. Kaugelt paistis, et naised. Nägime juba eemalt, kui nad tulevad. Nad tulid ikka küla poolt. Siis lapsed hoiatasid, päästsid ära mitu korda. Ükskord istusime tagatoas väikese tüdrukuga kahekesi, kui haarajad majja sisse tulid. Aga kuidagi meelitati nad ikka välja, ei tulnud taha tuppa. Aga ikkagi muutus talus olemine varsti hädaohtlikuks, eriti pererahvale. Läksime rabasaarde, ehitasime sinna endale punkri, kuuse alla. Tegime narid sisse, hakkasime niimoodi elama. Seal ma siis oma kirjanduslikku tegevust alustasin.”    (O.Jürissaar, 1990  „Kaduviku sillal”)

 

 

Niisiis, meie retk lõppes kohas, kus metsavennad kunagi oma metsaelu olid alustanud, ees ootamas tühi kõht ja teadmatus... meid aga kaetud laud võileibade ja pannkookidega. Teejuhid Martin ja Marek said tänuks uhked ananassid ning kõik me läksime õnnelikult oma soojadesse eesti kodudesse... kuid veel kaua sel õhtul mõtlesin tollele kuusele, punkrile ja meestele seal sees...

 

       See nurk on vajund unustuse talveunne.

 

       Meid lahutavad terved mälestuste mäed.

 

       Seal aga tänast valu sügavamalt tunned

 

      ja homset päeva hoopis selgemini näed.

 

       Seepärast ongi selles mahajäetud nurgas

 

       nüüd tagaaetu puutumatu peiduurgas.             (O.Jürissaar, Kullamaal 1946)

 

 

Ottniell Jürissaar sündis 1924 Tartus, õppis Soome ohvitseride koolis 1943-44, oli metsavend Läänemaal 1944-46, koolmeister Soonistes ja Taeblas 1946-47, metsavend Läänemaal 1947-49, vang Patareis ja Mordvas 1949-54, asumisel Krasnojarski krais 1954-57, vabanenuna Novosibirski oblastis 1957-60, 1960-71 töötas Kohtla-Järvel  vene koolides õpetajana. Tema taktikepi all laulsid segakoor "Heli" ning naiskoor "Kaja". Kohtla-Järvelt siirdus Jürissaar Tallinna (Eestimaale, nagu ta oma mälestustes kirjutab). 1990-ndate alguses juhtis ta Memento Liidu Tallinna Ühenduse ansamblit "Memento".
Vt. luulekogu "Kaduviku sillal", 1990 ja laulik "Metsavennalaulud", 1990.

 

Rein Sepp sündis 1921 Tartus advokaat Juhan Sepa peres. Ema suri sünnitamisel ja poiss kasvas sugulaste hoole all Tartus ja Lätis Ipikul, kus isa ja lelled pidasid suurt Vingali (läti keeles Vingai) talu. Aastail 1929–40 õppis Rein Sepp Hugo Treffneri gümnaasiumis ning seejärel ülikooli filosoofiateaduskonnas germaani filoloogiat ja bibliograafiat. Ta astus korp. Sakala liikmeks. Aastail 1942–43 oli Rein Sepp tegev ajalehe „Eesti Sõna” juures. Järgnes mobilisatsioon Saksa sõjaväkke. Algul oli ta staabikirjutaja Elvas, siis sõjakirjasaatja Narvas ja mujal. Olles seotud Eesti Rahva Muuseumi varade päästmisega, sattus ta Läänemaale, kus varjas ennast Nõukogude annektsioonivõimu eest kuni amnestiani. Aastail 1946–49 oli ta raamatupidaja ja brigadir Saida sovhoosis Harjumaal. Pärast vahistamist 1949 oli ta poliitvang Tallinnas, Leningradis ja Vorkutas. Vabanedes asus ta alguses elama Läänemaale Ristile, seejärel elas Pärnumaal Kergus ning alates 1971 oma lapsepõlvekodus Läti Valmiera rajoonis, eesti keeles Ipiku külas kuni  1995 jõudis lõpule ka Rein Sepa elu. Ta puhkab kodutalu õunaaia nurgas koer Tuksi kõrval.

 

Rudolf (Ruudi) Talts sündis 1912 Soone talus Kullamaal, Peeter ja Anna Taltsi keskmise lapsena. Varjas end 40-ndatel Marimetsa rabas  ja puuduvad kindlad andmed, kas ta oli punkris Ottniell Jürissaare ja Rein Sepaga samal ajal  või mitte. Seda, et onu Ruudi end rabas varjas, mäletab tema vennatütar Maret:  „Ruudi sai rabas redutades külma ja suri selle tagajärjel kopsupõletikku 38-aastaselt, 1950 aastal”.

Metsavendade jälgedes Karukõrve koopasse
Meie matkaseltskond!

FastLion CMS

Metsavendade jälgedes Karukõrve koopasse

Metsavendade jälgedes Karukõrve koopasse

Suundume rabasse! Tee viis esmalt külast välja, siis läbi metsa ja üle oja Esimene peatus oli vana ohvrikivi ja pühade hiiepuude juures Märtsikuu esimesel pühapäeval kogunesid Risti jaoskonna 7 naiskodukaitsjat, ringkonna esinaine, 2 abikaasat, 1 õde, 1 lapselaps ja 2 teejuhti Kullamaal, Kapteni talu väravas ning algas retk Marimetsa rabasse, kus 40-ndatel varjasid end Läänemaa metsavennad Rein Sepp ja Ottniell Jürissaar. Nendega koos oli redus ka Rudolf Talts ehk omadele Ruudi, kes pärines samast Kapteni talust, mis tol ajal kandis veel nime Soone.

Metsavendade jälgedes Karukõrve koopasse

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse