Lääne- Nigula ja Hiiumaa jaoskonnad on ikka koos tähistanud küünlapäeva, ei tulnud seegi kord veebruari saabumine teisiti.

Enne kella üheksat liitus meiega kohalik Hiiumaa mees Urmas Selirand. Temal oli plaan meid viia väiksele matkale, et vaadata ajas tagasi. Kes selleks sobilikum mees oleks, kui mitte Urmas? Tema ju militaarajaloolane, Hiiumaa malevkonna pealiku abi  ja endine muuseumi direktor. Liikusime Sõrule, Tohvri paratrei suunas. Tohvri on vaieldamatult kõige paremini kompleksina säilunud  II maailmasõja eelne rannakaitse patarei Hiiumaal. 130 mm kahurite patarei nr 44 ei saanud küll päris lõplikult valmis, kuid siiski on metsas võimalik leida 14 erinevat rajatist ja varjet. Mööda sopast metsateed  rammides, läbi oksarägastikest jõudsime betoon mürakate juurde. Loodusel on suur jõud, aeg on kasvatanud selga samblakihi ja kohati tundus, et mets on metsas. Kuna ilmataat pole lumega õnnistanud, olid rajatised siiski Urmase juhendamise ja käega näidatud suundadel nähtavad. Nii me müttasime mööda vesiseid, pehmeid, sopaseid rööpaid varjendiga kahuriõu nr 1 juurest järgmise kaardus kahuriõue  juurde või oli see hoopis kivipurusti alus. Urmase ladus jutt pani tõesti kuulama. Mingil hetkel leidsin end keset kadakaid, vihma kallas ning merekohin andis märku, et retk ajaloos hakkab lõppema. 

Peale lõunat läks asi veelgi huvitavamaks. Meid võttis  vastu Silja Luukun, kes on maagilisel saarel elanud viimased neli aastat. Silja on väga kummalise, ent huvitava hobi harrastaja. Nimelt valmistab Silja muinasaja hõngulisi ehteid luudest. Lauale oli kuhjatud igasugu luulõiked, karbikesed kirjadega: karu, mägiveis, hunt, hirv jne…Kõige parem on kasutada looma toruluid, sarvi ning igasugused metsaleide, mis võimaldavad teha ehteid.

Ah, et luust ehe ? Esmalt ei oska midagi mõelda ega arvata. Laual meile inspiratsiooniks välja pandud ehted olid muidugi  meistriteosed. Igal ehtel oma lugu, oma tugevus, vägi ja olemus. Oled sina saanud teha luust ehet?  Meie ka ei olnud, aga Silja pakkus suurepärast võimalust see teoks teha. Naised alustasid tegutsemist nagu teadmaks, mida tahavad. Valiti sobilik luulõige, sarv. Tööpind, millele joonistada peab olema kare. Liivapaberi abiga oli luupind mustri peale joonistamiseks ettevalmistatud. Täitsa uskumatu kui kiirelt naistel kõik käis. Kes joonistas hundi käpajälje hundiluule, kes vedas  looklevaid jooni, kes nimetähti, kes kaheksakanda. Põnevus igas liigutuses.

Teise laua külge kinnitatud puuridega sai luule sisse lõigata mustreid. Ausalt, see lõhn puuriga kärsatamisel polnud just meeldiv, aga tahe midagi ägedat ise luua, pani puuri käeliigutustele alluma. Selleks, et muster hakkaks oma lugu rääkima, andis väike värvitörts talle elu. Viimase lihvi sai anda nahknööriga, eri kujuliste keraamika – ja puidust vidinatega. Ühesõnaga: lase fantaasial lennata.

Olin algul vaatleja rollis. Keerutasin pikalt sõrmede vahel  hundiluud. Keerutasin, mis ma keerutasin jäi peaopessa hoopiski „ karu“ sildiga karbist üks luujupp. Vaatasin korralikult  valkjale luujupile otsa. Silja ütles nii armsasti, et see on mõmmiku teise varba luu. Mul on varvastega rääkida oma lugu elust enesest, aga selle loo jätan järgmiseks küünlapäevaks. Mõmmiku varbaluule joonistasin ilmapuu. Sellest valmis maailma võimsam võtmehoidja.

Enne kirjutasin küünlapäeva tavadest, meenus künnihärja sarve kärsatamine. Olin hetkega veendumusel, et Silja on kogu oma muinasaja elushoidmise tavaariga täiesti õiges päevas. Mis võiks olla veel võimsam, kui enda  valmistatud ehe naistepühal ? Selles on naise lugu, vägi, hing ja süda ! Nüüd ei murra meid küll keski, isegi veebruari tuisk, kui see peaks tulema.

Endiselt arvan, et meil kõigil on midagi õppida, midagi anda. Ole ainult avatud ning leia enda jaoks üles tegevus, mis paneb südame kiiremini põksuma. Märkasin oksarägastikus enneaegselt õitsevaid sinililli, sarapuu urvad tolmnesid, tuttavlikult tervitavaid kadakad,merelõhn. Hiiumaal on nii palju anda !