Kuidas kolm naist käisid Merepääste kutselistel võistlustel kannatanuid mängimas

Panime selga mitu kihti sooja pesu ja jalga nii palju sokke kui mahtus (oktoobri kuu ikkagi, ei ole enam suvi). Hakkas juba kergelt palav, kuid selga tuli ajada ka kalipso. Nende selgarähklemisel sai muidugi kõvasti nalja. Kui me lõpuks valmis olime, oli juba jube palav ja ka liikumine raskendatud. Mõtlesime, et riideid sai ehk liiga palju, aga ära võtta ka ei julgenud enam, seitse tundi, mine tea, pärast on külm äkki ning mõte uuesti riietumisest ei olnud ka just kõige ahvatlevam, isegi oli palav, iga liigse liigutusega hakkas veel palavam. Tegevusetult oodates oli kohati tunne nagu kilesse pakitud sardellil. Näole saime kahvatud ilmed, et alajahtumine ikka ilmne oleks, kuigi tunne ei olnud üldse sedamoodi. Päästevest lisas veelgi kohmakama tunde, see jäi igale poole ette. 

Võistlustel tuli päästemeeskondadel läbida mitmeid punkte nagu näiteks esmaabi andmine jahil, inimeste päästmine parvelt, pinnalt päästmine, laeva pukseerimine, lekke peatamine, meremehe testi tegemine jne.... Meid viidi parvele "Merelõviga" (8 tonni kaaluv veeliiklusteenistuse kaater, Emajõe mõistes suisa laev). Kõikus kõvasti - mõtlesime hirmuga, et mis siis merel veel on? Nii me siis läksime, tunded olid segased, mida kaugemal sadamast seda tuulisem. Seitse tundi niimoodi loksudes? On see siis nüüd põnev või pigem hirmus? Kohale jõudes kolisime päästeparvele, triivankur visati sisse ja nii me siis sinna loksuma jäime. Parve kõrval hulpis ka nukk, kelle nimeks sai Mati. Kokku oli meid 11 + kohtunik + Mati (algselt oleks pidanud olema 12, kuid ühel kannatanul hakkas juba sõidu ajal halb).

Saime juhised, kuidas käituda. Kellel on halb, liigub n-ö ukse juurde ja vaatab maad, soovitavalt mitte lainet, siis hakkab veel halvem.  Kui hakkab sees keerama siis oksendada tuli üle ääre, mitte mingil juhul parve sisse. Kui see juhtub, siis hakkavad kõik oksendama. Ootasime esimest võistkonda, ringiratast, kõigil jalad ette sirutatud: kakskümmend neli kummikut parve keskosas - omapärane vaatepilt. Algul ei osanud kuidagi olla, parv kõikus üles-alla, kõik nihelesid. Esimese poole tunniga hakkas juba kohtade vahetamine, keegi tahtis ukse juurde, jalad läksid koha vahetamisega sassi. Kuigi parv oli mõeldud kahekümnele inimesele, tundus olevat kitsavõitu. Tohutult palav oli, kinda käestvõtmine käis kiirelt, aga selle kätte ajamine võttis jälle aega ja kui sellega hakkama said, siis oli palavam kui enne. Mõtlesime, et kui saabub esimene päästemeeskond, saame vette minna ja ujuda, ehk siis jahutab maha natuke. Aga ei tulnud niipea kedagi, siis pididki otsustama, kas kakud kalipsol kurgualuse lahti ja kapuutsi maha või ootad kuna vette saab. Lahtikakkumine oli lihtne aga katsu sa jälle kõik tagasi panna - palav! Kalipso poos kaela ümber veidi, võtsin kapuutsi maha ja vabastasin kurgu, oli kohe palju parem. Raadiosaatjast kuulsime sidet keskuse ja punktide vahel ja ka seda, millal meid päästma tullakse. Võistlus polnud veel alanudki, aga juba viidi Jahilt keegi mandrile (merehaige). Liikuda raske, kõik kõigub, kindlat tasapinda pole, on hoopis vesivoodi. Enda kokkupakkimine võttis jälle kõvasti energiat ja hakkas uuesti palav. Üsna pea loobusid pooled meist ka päästevestidest, nii ka mina. Oli kohe palju kergem, andis liikumisvabadust.

Viimaks saabus esimene päästjate tiim. Nad lugesid läbi legendi: Tuvastage parves olevate inimeste arv ja nende seisukord, päästke neist võimalikud paljud, aega 10 minutit. Siitmaalt algas meie jaoks kannatanute mängimine. Algas üks suur sahmimine, ukerdasime üle üksteise, jalad risti rästi.  Selle tiimiga läks minul lihtsalt, ma ei pidanud paati  ronima, sest nad ei jõudnud aega. Ausalt öeldes tundus ronimine sel hetkel veidi jubegi, sest paat ja parv kõikusid üksteise suhtes päris palju. Päästjad nägid suurt vaeva, et parve kinnigi hoida, mis siis sinna ronimisest veel rääkida. 

Vahepeal  anti meile juhtnööre, kuidas oma rolli veelgi paremini mängida. Kui paat tuleb parve juurde ninaga, ootame; kui tuleb küljega, peame paaniliselt püüdma sinna peale ronida. Parve rammida ei tohtinud (lainetusega üsna keeruline). Keegi pidi mängima teadvusetut inimest, osad pidid olema loiud ja ülejäänud üliaktiivsed.  Pidime raskendama võistkonnal aru saamast, palju meid tegelikult on jne. Ideaalis oleks võistkond pidanud päästma aktiivsemad, arvestades ka seda palju neil on lubatud inimesi pardale võtta. Kui jäi veel ruumi, siis pidid nad võtma peale ka teadvusetu(d) inimesed, kasutades selleks vajadusel kanderaami. Kui neile kõik peale ei mahtunud, pidid nad kohtunikku teavitama oma edasisest plaanist. Paljud võistkonnad tegid juba sellega vea, et hakkasid esimesena tegelema passiivsete inimestega. Muidugi jõudsid nad üsna pea arusaamiseni et seni kuni rahvas on parves, ei ole neil ruumi kanderaamiga majandamiseks ja kupatasid aktivistid paati. Üks võistkond hakkas esimesena veest välja sikutama meie "Matit". 

Mina mängisin kolmel korral kontaktivõimetut, neist kahel korral tariti mind kanderaamiga. Esimesel korral kinnitati korralikult rihmadega, mõtlesin et kui nüüd paat lahti pääseb, siis .... õnneks läks kõik hästi, aeg sai täis siis, kui pea oli paadis ja jalad parves. Teisel korral püüti mind paati transportida jalad ees, aga kuna mind rihmadega raami külge ei aheldatud, siis vajusin loomulikult kohe parve tagasi. Kolmandal korral polnud raami vajagi, sellel mehel tundus olevat rammu mitme mehe jagu ja ilmselt oli ta harjutanud varem inimest transportima (raudselt päästeameti mees). See toimetas minuga nagu jahukotiga. 

Dialoog:

Eva: "No lõpuks jõudsite, kus te nii kaua olite? Ma tulen, viige mind kohe ära."

Võistleja: "Oodake, palju teid on, kaua te siin olete olnud?"

Eva: "Ei tea, kaua, laske mind paati," hakkab trügima, temaga koos veel kaks kannatanud.

Võistleja: "Kannatage, kuhu te ronite, palju teid on?"

Eva: "14 vist".

Triin: "24 on, enne oli veel rohkem....vist".

Võistlejad üritavad meid tagasi hoida, vaatavad et asja ei saa ja üks võistlejatest ronib parvele et selgitada palju meid tegelikult on. Mõistagi ukse juurest ta kaugemale ei saa, me muudkui trügime.

Triin: "Noh hakake minema juba, ma tahan ka juba tulla, miks te juba ei roni?"

Greetel õnnestub juba poole kehaga paati ronida, aga ta lükatakse tagasi ja uksest eemale. Keegi suudetakse veel uksest eemale saada, mina kasutan võimalust ja pääsen ukseni...püüan paati pääseda aga ei lasta.

Võistleja: "Oodake, ärge minge, me vaatame kuidas teistega on, mine istu sinna serva ja teie palun minge hoopis sinna serva".

Eva: "Mismõttes, me oleme nii kaua oodanud juba, viige meid juba koju".

Nalja kui palju. Viimaks lasti meid paati, sest teisiti ei olnud võimalik paanitsejaid talitseda. Peale selle tiimi lahkumist oli meil tükiks ajaks motivatsioon kõrge.

Mida rohkem võistkondi meil ära käinud oli, seda lõbusamaks läks ja seda ladusamalt kulges rolli mängimine. Harjusime juba oma kohmakate kostüümidega, paati ja tagasi parve ronimine  õnnestus üha paremini. Samas jäi meid ka iga korraga vähemaks, sest üles-alla kõikumine ajas iiveldama. Nii mõnigi oksendas ja loobus. Läbi raadiosaatja kuulsime et Jahilt viiakse ka inimesi mandrile ja vahepeal oli jõudnud keskusesse uusi varumängijaid. Meid oli alles jäänud ainult viis - meie kolmik Tartust ja kaks meest. Iga võistkonna lahkumisel arutasime mis oli hästi mis valesti, mida võiks muuta, kohtunik tundus olevat meie rollimängimisega rahul. Oli ka üks päris kannatanu - Eva sai kogemata ühe võistleja käest päästmise käigus põlvega vastu nina, tekkis verejooks, aga see õnneks jäi ruttu pidama ja võistlus jätkus. 

Vahepeal pidasime maha ühe vahva pikniku öisel merel, mis minu jaoks oli harjumatu. Katsu sa siis süüa kui kõigud, toit teeb suus enne kaare suulakke ja siis alles läheb kurgust alla. Joogiga sama lugu. Üritasin ära süüa ühe võileiva, aga sellest veerandi jätsin igaks juhuks järgi. Peale söömist hakkaski tegelikult olemine imelikuks kiskuma. Viimase nelja võistkonna saabumist oodates pidin enamjaolt vaatama vaid kauguses paistvat silmapiiri. Lainetuse vaatamine ajas südame pahaks, kui parve juures oli paat, hakkas ka selle vaatamisest paha ehk siis kõik mis kõikus, seda vaadata ei tohtinud. Alla anda ka ei tahtnud, otsustasin et kui mul lõpuks süda lõplikult pahaks läheb, siis lähen mandrile. Kui käimata oli veel kolm paati, siis loomulikult polnud enam mõtet loobuda. Halva enesetunde unustasin siis, kui saabus paat ja oli jälle tegevust. 

Kui alguses mõtlesid, millal ja mismoodi paati ja pärast parve tagasi astuda, siis lõpus käis see väga käbedalt. Mina isiklikult loobusin igasugusest astumisest, hüpata oli palju lihtsam. Eriti lahe oli parve tagasi hüppamine. Esimeste paatide puhul läks kannatanute tagasi parve kolimine aega mitmeid minuteid, viimaste paatide puhul käis see alla minuti. Me lihtsalt hüppasime pea ees parve ning uperpallitasime kohe eemale, et saaks järgmine hüpata. See saltotamine hakkas täitsa meeldima. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli väga vahva kogemus, sai end proovile panna täiesti teistsuguses olukorras. Kas ma läheks veel? Kindlasti! Ainult et miinuskraadide juures vist mitte nii pikaks ajaks. Kas ma soovitaks seda teistelegi? Jaa, kuid arvestada tuleks ka merehaigusega. Eriti soovitan meditsiinigrupi liikmetele, tuleb igati kasuks neile, kes ka ise võistlustel käivad.