Kui meie käed on vabariigi kätes

Head liitlased kaitses ja kodukaitsjad-naised, külalised!

Mul on rõõm olla siin meile nii tähtsal päeval. Ma tänan Naiskodukaitse Tartu ringkonda kutse eest kõneleda selles kauni paigas. See, mis meid sel külmal päeval on Kaitseliidu majja kokku toonud, on meie vaba riigi sünnipäev.

Kuid äsja oli erakordselt kurb sündmus Haapsalus, kus ükskõik millest põhjustatuna pidi elust lahkuma kümme noort inimest, kel polnud võimalust end mingilgi kombel ise päästa. Siis valdab meid jahmatus ja kurbus ja me küsime enda sees väga igavikulisi küsimusi. Nendele küsimustele pole üheseid vastuseid.

Ka vabariik on sõna, abstraktne mõiste, kuid sel on just nagu konkreetne sisu: riigipiirid ja ametid ja rida konkreetseid tunnuseid. Meie ise tajume riiki pigem inimeste kui abstraktse mõiste kaudu. Kuid siin ja praegu oleme veel millegi täiendavaga seoses. Siin on inimesed, kes hoolivad oma riigist, võib olla isegi armastavad teda. Me ainult ei ütle seda alati välja.

Me arvame, et võime keeles väljendada kõike. See ei ole tõsi. See, kuidas me armastame, mille jaoks me elame ja mille eest me sureme pole täielikult väljendatavad sõnadega. Kõnelemine on vältimatult parimal juhul vahendamine. Aga sünnipäevadel me tõesti meenutame sünnipäevalast, kõneldes temast.

Meie riik pole samuti alati olnud meiega. Ja nüüd, kus ta on, on ta meile nagu hommikune ärkamine − rõõmus endastmõistetavus. Vaba riik on meile juba endastmõistetav. Kuid! Usun, et kõige suurema üldistusena ühendab meid just oma riigi kaitse tahe.

Kui me ütleme, et vabadus ja vabariik on meie teha, on meie kätes, siis kujutlegem, et ka meie käed on vabariigi kätes. Kas me võime öelda, et see äratundmine on osake sellest tahtest, hoolivusest ja soojusest, mis on meiega mitte ainult sel külmal päeval, osake, mida jagame üksteisega ja vabariigiga ja mis jääb meie südamesse? Ma usun, et võime. Seepärast ma ütlesingi alguses, et inimene ei taju väga abstraktseid mõisteid, olgu need vabadus või armastus, surm või lõplikkus. Meil on vaja tugeda konkreetsele ja tajutavale. Mitte ainult teod, vaid ka väljaöeldud sõnad võivad olla selleks võrestikuks, millel meie habras kinnitust vajav meel tuge leiab.

Oma tunnetega oleme alati natuke üksi, parematel päevadel kahekesi − kellegagi, kellega saame oma tundeid jagada −, ja siis ehk juba mitmekesi, perega. Koos mõelda vabariigi peale tähendab tunda teda südames ja leida tuge lähedastes. Selles pole vahet meestel või naistel. Äsja ütles ajalehes päästja, kes sai järjekordse Elupäästja medali, et ajakirjanik peaks kirjutama kogu tema vahetusest ja et päästjate töös on kõige tähtsam sõbra õlg. „Pole võimalik minna üksi tulle või avariipaika, seetõttu peab usaldama neid, kellega sa koos töötad. Meil on sõbralik kollektiiv, kus mehed saavad üksteist täielikult usaldada.“

Ma tulen usalduse juurde veel tagasi.

Meeste ja naiste omavahelises maailmas säriseb ja peabki särisema alati bioloogilise eripära tõttu. Aga see pole siin teema. Teema siin on naiste roll. Ükskõik, mida me üldistades Naiskodukaitse tegevuse kohta ütleme, on see alguse saanud soovist mehi aidata. See usaldav tugi on Kaitseliidu ja tema eriorganisatsioonide münt. Mehed vabaduse kaitsel ja naised kodu kaitsel. Vabadus on abstraktne, aga samas konkreetne, kui me meenutame tänast sünnipäevalast vabariiki. Mitte kõigil rahavastel pole ju nii hästi läinud.

Üks inimene ei jõua kunagi kõike ja tuleb teha valikuid selle ajahetke sees, mis meile on antud. Kuid iga järgmise valiku juurde küpsevad asjaolud tavaliselt ajas varem. Võib olla just seepärast oletegi siin, et te hoolite oma kodust või teate ajaloost, et Kaitseliit ja Naiskodukaitse olid prestiižsed ja väärikad kohad, kus näidata oma tegudega armastust vabariigi vastu tema parematel päevadel ja julgust seista tema eest tema halvematel aegadel. Need tunded ei saa olla kuhugi kadunud. Armastus, hoolivus ja julgus on need mõisted, mis määravad meie valikud. Naiskodukaitse kui Kaitseliidu n-ö naispool on koht inimestele, kel jääb armastust ülegi. Jaa-jaa! Kaitseliidus ja Naiskodukaitses on erakordselt vahvad inimesed, kes hoolivad kodust ja isamaast ka siis, kui need sõnad on üle elanud erakordse allakäigu, hoolivad seeläbi, et neil on julge süda ja vapper meel ja neis on sisemine väärikus.

Sõnadel on küll kõla, kuid neis on tähendus ja pildiline kuju, mis loob emotsiooni, mis on omakorda tajutav ja ehe. Kui mul ei ole armastust, siis ma olen tühi ja kõman nagu õõnsa kõlaga kell.

Me oleme siin, et meenutada vabariigi sünnipäeval, kuidas meie minevik kohtub tulevikuga praegu. Ja teie olete aegade side. Preisi riigi haridusminister ja keeleteadlane Wilhelm von Humboldt on öelnud järgmised sõnad: „Aeg on ainult tühi ruum, millele vaid sündmused, mõtted ja tunded annavad sisu.“ Sündmused, mõtted ja tunded on alati inimese teha, mõelda ja tunda.

Me peaksime hoidma haritust praegu, kus pole sõda ja hävingut. Harimatu on manipuleeritav. Haridus annab eluterve skeptitsismi: näiteks et saavutada kerge immuunsus tühiste loosungite suhtes, või annab äratundmise, mis on pealiskaudsus. Et haridus tänapäeval ei muutuks ettekavatsetud mälukaotuseks. Tõeliselt hea haridus on nagu sisekõrva treenimine. Sõnadel on hind, aga tegudel on tagatis.

Ma tulen tagasi usalduse juurde. Jaapanlastel on usaldava armastuse mõiste amae, mida eesti keeles ei olegi. Amae põhjustab emotsioone, mida kogeme, kui naudime kellegi hoolitsevat armastust, hella tähelepanu, mis on ühine ja endastmõistetav. Amae on lähedase kontakti igatsemine, mis lähtub teise inimese armastuse usaldamisest. Üsna vastupidine lääne individualismile. Amae on vajadus lembiva hoolitsuse järele. Temas on sügavalt sees vaikimine. Kõige lihtsam näide on laps. Ta elab vanemate armastuse paistel. See on kindel ja usaldav armastus. Kuigi mõiste on Jaapanist, on tunne meil omalgi olemas. Kui meie käed on vabariigi kätes, siis ka tema usaldab meid. Ja me ei vea teda alt.

Kui nüüd keegi noortest saalis kõneleb siin tulevikus samasugusel külmal päeval, võib ta öelda, nagu mina: „Ma poleks kunagi arvanud, et teen seda siin.“ Ta võib öelda: „Ma ei mäleta midagi, mida ta rääkis. Aga minu mälestustes oli see kaunis päev.“

Lõpetuseks ma tsiteeriksin mitte ainult minu arvates Eesti läbi aegade kõige andekamat poeeti, ühe tema luuletuse kolme viimast salmi, meenutades sellega ka kümmet uut tähte Haapsalu taevas:

„Aga kõik see ilus,

pühaline ka

valge siidiriide −

härmatisega.

Siis on ta nii ilus,

ilus lõpmata: tõusvad tema üle

tähed särama.

Talveöine hämar

miljon tähega −

siis sa oled ilus,

minu isamaa.“

Palju õnne meile kõigile vabariigi sünnipäeva puhul!