Kirju seltskond ja kirg õppimise vastu. Naiskodukaitse sõdurioskuste kursuse kogemus

Esimesed õppepäeva tunnid keskendusid sideprotseduuridele ja -vahenditele, mis osutusid lõbusaks ja kaasahaaravaks. Sideharjutustel küsiti küll küsimusi, mis päris olukordades eetrisse ei sobiks, ent huumor aitas uued teadmised kiiresti omandada. Edasi tuli töö kaardi ja kompassiga, kus koordinaatide määramine ja asimuudi leidmine pakkusid juba tõsisemat ajutööd. Tänu piisavale harjutamisele ning vastastikusele abistamisele said kõik lõpuks selgeks põhimõtte "uksest sisse ja trepist üles," kuidas õiged punktid kaardil üles leida.

Päeva lõpus läks tegevus veelgi huvitavamaks – õppurid said kätt proovida maskeerimises, priimuse peal õhtusöögi valmistamises ning ööbimiskoha püstitamises. Metsani seekord ei jõutud, kuid telkides ööbisid siiski kõik, mõnelegi osalejale oli see esmakordne kogemus. Kokad üllatasid kursuslasi imehea õunakoogiga, mis sobis jahedasse sügisõhtusse ideaalselt. Tunnipikkune talveajale üleminek pakkus öiseks ajaks omamoodi rahulikku tempot, hoolimata telki piilunud vihmasabinast. Ahjuvalve hoidis telgi soojana, ning öö möödus rahulikult.

Järgmine hommik algas relvaõppega, mis tõi kohale isegi mõned staažikamad Naiskodukaitse liikmed, kes olid kuulnud, et õpetatakse ka midagi uut. Seejärel arutati, kuidas seljakotti ja rakmeid praktiliselt pakkida – õpetus, mis rõhutas, et kõik vajalik peab olema kiiresti kättesaadav ja käepärases kohas.

Lõpuharjutus tekitas erinevaid emotsioone, tundus, et enamasti siiski positiivseid. Vahel saadakse isegi selgete juhiste puhul  asjadest erinevalt aru, vahel ei püsi kaart kile sees paigal ja punkt asub mingil hetkel hoopis mitusada meetrit asukohast eemal. Sama juhtub ka siis, kui punktid kaardile tehakse markeriga, mis jätab endast kilele 5 millimeetrise läbimõõduga täpi. Mõnikord aga on kontrollpunkt sinu nina all, täpsustan, lausa kolme nina all, aga jääb ometi leidmata.

Lõpurännaku järel andsid kursuslased vahetut tagasisidet, üks neist arvas nii: “Päeva nael oli lõpurännak, kus sai eelmiste päevade teoreetilisi teadmisi praktiseerida. Tore kui saaks selle koolituse korraldada metsas ööbimise, maastikul roomamisega. Öösel võiks olla ööhäire. Lõpurännak võiks olla koos seljakotiga ja vähemalt 10 kilomeetrit.” Neil, kes niimoodi mõtlevad, soovitati edasi minna Kaitseliidu sõdurioskuste kursusele, sest Naiskodukaitse baasväljaõpe on mõeldud esmaseks sissejuhatuseks ja “isu tekitamiseks” sügavamale militaarhuvile.

Kursus andis õpetajatele omakorda mõtteainet – instruktori kogemusest kerkis soov, et sõdurioskuste baasväljaõpe võiks ajaga kaasas käia ja uueneda. Iga osaleja innukas pühendumine ja instruktorite kannatlikkus ning panus tegid sellest nädalavahetusest erilise. Tänan siiralt kõiki õppureid, kokkasid ja juhendajaid, ilma kelleta poleks see meeldejääv nädalavahetus võimalik olnud!