Kas laskuda või mitte laskuda, see on küsimus...

Meid juhendasid instruktorid Kalle, Lauri ja Kristi, kes jagasid vajalikke juhiseid lõbusalt ja pingevabalt. Seltskondliku lõõpimisena tõdeti, et meditsiinigrupp vajab muude õppesituatsioonide läbiviimiseks ka vabatahtlike doonorite erinevaid "varuosi" – seega soovitus on olla avatud meelega ja vaadata kõrgema eesmärgi nimel üksikisiku turvalisuse huvidest kaugemale. Nali naljaks, kuid kui rakmed said vöö peale ja need korralikult pingutatud, hakkas ärevus ligi hiilima. Tekkis paratamatult küsimusi iseendale: „Oli seda nüüd siis vaja?“, „Mis mul arus oli?“ ja „Kas ma ikka julgen?“.

Ronisime riburada kõrgemale, laskumiskoha suunas. Üleval laskumisplatvormil olles saime enne tegelikku laskumist esmalt köiega kuiva trenni teha, harjutades köide istumist ja õiget kehaasendit. Instruktorid olid meeldivalt kannatlikud ja igale osalejale anti ettevalmistuseks just tema jaoks vajalik aeg. Naised olid omavahel toetavad ning julgustavad ning oli näha, kuidas ühine kogemus seltskonda kokku liidab.

Peagi oli aeg siiski oma hirmudega silmitsi seista. Saabus minu kord end seljaga tühjuse poole keerata. See oli kohutav tunne kui hülgad tavaturvalisuse ja usaldad lihtsalt saadud juhiseid. Kas ma ikka saan ennast usaldada ja mäletan laskudes, mida ma oma kätega tegema pidin? Jalad on seinaäärel valmis ja üritan järgida juhiseid "Kannad kaugemale üle ääre!". Mõtted võitlevad vägisi teadmisega, et seal all on tükk tühja maad. Varbad puudutavad veel vaid veidi seinaäärt ning mõistan, et tagasiteed enam ei ole ning ühel või teisel moel ma sealt alla tulen. Meenub, et härra Newton teadis juba ammu, et ülesse poole kukkuda ei ole võimalik.

Keskendusin saadud juhiste järgimisele ja hakkasin maapinna poole liikuma. Peale esimesi samme saabus selgus ja rahu ning poolel teel maa poole oli juba täitsa tore. Ei muud kui ülesse tagasi ja uus katse. Juba pelgalt uudishimust, kuidas järgmisel korral tundub, kas on sama hirmus või läheb veidi paremaks. Läks paremaks.

Me oleme oma tavapärase liikumisega nii harjunud, et ei mõtle, mida meie käed sellel ajal teevad. Seinal liikudes on kätel aga hoopis olulisem roll. Seal ohjad sa kätega oma liikumise kiirust ja keha  tasakaalu. Veelgi toob naeru näole, kui meenuvad tavapäratud hõiked seinalt: "Kas ülemine või alumine käsi?", "Kumb vasak käsi?". Tore oli.

Seejärel sain huvitava pakkumise – „Mine nüüd sina kannatanu rolli“. Teekond ülesse oli juba tuttav, kuid kui pidin seinaääre lähedal pikali heitma, hakkas ikka päris hirmus. Mul ei olnud enam mingit võimalust ise midagi kontrollida, köisi ka enam pihus ei olnud... Seal ma siis olin oma tühjade pihkudega ning taipasin, et mind veeretatakse järgmisel hetkel väga kõrgelt seinaäärelt alla. Enam ei jõudnud arutleda, et kas laskuda või mitte laskuda... sest juba ma veeresingi tühjusesse. Õnneks pidasid vaprad päästjad vastu, tõid mu turvaliselt alla ning asetasid nii turvaliselt tunduvale voodile. Ikkagi kindel seljatagune.

Pärast adrenaliinirikast päeva algust ammutasime MTÜ Õpime Aitama abil Marco jagatud teadmisi, kuidas valida rännaku jaoks sobivaid jalatseid ja sokke, kuidas tohterdada matkast räsitud jalgu ning kuidas tekkinud villidega toime tulla. Ebasobivate jalatsite kandmine võib muuta jalakuju ning tekitada muutusi nii rühis kui ka keha koormuse jagamises. Tulemuseks saame valutavad jalad, põlved ja selja. Seega tasub investeerida tervist toetavatesse jalatsitesse ning suhtuda oma keha liikumist võimaldavatesse jäsemetesse hoole ja austusega.

Kui keegi on ikkagi kõrgelt kukkunud, ei aita arutlemine ega näägutamine, vaid kannatanu vajab kiiret abi. Päeva lõpetasimegi kõrgelt kukkunule esmaabi andmise harjutamisega. Seda abi üksi anda ei saagi, kuna tuleb arvestada lülisamba vigastuse võimalusega. Esmalt tuleb tuvastada, kas inimene on teadvusel ja hingab ning kas üldse saab teda veel aidata. Seejärel tuleb teha kõne numbrile 112. Kui ikkagi on vaja kannatanut liigutada, siis tuleb teha seda ühe tüki meetodil, kus kannatanu pea, õlad, vaagen ja jalad liiguvad ühes tasapinnas.

Kannatanu pea hoidmiseks peab olema eraldi inimene, kes toimib justkui kaelalahasena seni, kuni kiirabi saabub ja lahase paigaldab. Harjutasime koostööd kannatanu asetamisel transportimiseks kõvale alusele. Kannatanu pea hoidja juhendamisel pöörasime kannatanu külje peale, mis võimaldas talle kõva aluse külje alla asetada ning langetasime kannatanu ettevaatlikult alusele. Diagonaalselt liigutades sai kannatanu lõplikult õigesse asendisse libistatud.

Kõrgelt kukkunu abistamine eeldab abiandjate tähelepanelikku koostööd ja teineteise jälgimist, et kannatanu keha koguaeg ühel joonel hoida. Veelgi kõlavad meeles instruktorite juhised: "Pea hoidja toetab enda käsivarred maha, et oleks korralik tugi.", "Kõrvuti olevate keerajate käed peavad olema kannatanu stabiilsuse tagamiseks omavahel risti.", "Võta keeramisel endast kaugemale jääva jala pahk-luu alt kinni, nii on kannatanu keha stabiilsem.".

Motivatsioonipäev oli väljakutseid pakkuv, õpetlik, koostööd edendav ja motiveeriv. Aitäh osalejatele ja panustajatele!