Käisin Sõduriproovil

Tänavu alustasin Kaitseliidu sõdurioskuste baaskursusega (SOKkl), mis kestab 8 nädalavahetust. Plaan ja mõte tundus igati sõge aga samas uudishimu oli suur. Esimesel kursuse nädalavahetusel küsiti: "Miks me siin oleme ja siia tulime?" Minu ainsaks vastuseks oli, et mind tõi siia puht naiselik uudishimu, et mis siin tehakse ja mis saama hakkab :)

Niiviisi sai kulgetud ühelt nädalavahetuselt teisele, kolmandale neljandale ja nii edasi.... kuni kätte jõudis SOKkli 5. nädalavahetus ja esitati küsimus, kas ma olen nõus tulema SÕDURIPROOVILE lahingpaariliseks.
Otsus ei tulnud kõige kergemalt, kuna ühele küsijale olin andnud eitava vastuse. Lugesin võistlusjuhendit, küsisin ja uurisin ning lõpuks vastasin: lähen.

Paanitsesin terve nädala selle võistluse pärast. Juhendi järgi on võistlustee, linnulennult, umbes 32 km, mida on ilmseslt matkata päris karm. Samas tegelikkuses pidi rada ulatuma 50 km. Seda kõike tundus olema liiga palju aga samas oli kiusatus end proovile panna. Öeldakse ju, et mis ei tapa - teeb tugevamaks.

Sõduriproov leidis aset 22. - 23. aprill Viljandimaal, Viljandi ja Tarvastu vallas. 22. aprilli hommikul üles ärgates oli väga sürr tunne. Tahtsin karjuda APPI, MIS MA SEAL TEEN? KAS MA SAAN HAKKAMA? MIS SIIS, KUI LAHINGPAARILIST ALT VEAN? jne....

Päev tundus meeletult pikk, kuid samas kell muudkui tiksus ja tiksus omasoodu. Aeg oli armutu ja õhtu surus muudkui peale.
Juba päeval panin linnapoole ajama, et kõik asjad saaksid õigel ajal tehtud ja miskit puudu ei oleks. Käsin läbi ka maleva staabist, et endale patrullseljakott saada. Asjad kotti pakitud ning olingi jällegi tagasi staabis, kus oli kogunemine ja toimetati kõik vajalikud protseduurid enne STARTi sõitmist. Ma täpselt ei teagi, mis kell me STARTi jõudsime, kuid juba kell 21.00 alustas teekonda esimene võistkond. Meie olime lahingpaar nr 8 ja alustasime starti 22.10. Mõnus passimine ja jalgade kõlgutamine oli vahepeal. Kätte jõudis ka meie kord, ning siis ei olnud enam võimalust taganeda vaid tuli sirge seljaga edasi sammuda ning endast parim anda.

Võistlusel oli kaheksa kontrollpunkti, kus oi väga palju erinevaid ülesandeid: teadmisekontrolle, muna keetmist, veekottide loopimist, autoratta vahetamist jne... Ülesanded olid väga geniaalsed, tundub et instruktoritel lennukatest ideedest puudust pole!

Raja läbimiseks oli aega 24H. Esimese hooga oli päris hästi, kuid siis üks hetk jäime stoppama ja kaotasime palju väärtuslikku aega. Õnneks tasapisi hakkasime võistlusmomenti tagasi jõudma. Õnneks, ei pidanud me palju tegemist tegema vastustegevusega. Vastutegevust õnnestus näha ainult paaril korral. Ühel korral saime seda tunda ka omal nahal, elu kaotamise näol (Igal lahingpaaril oli kahepeale 10 ehk 5+5 elu).
Asi muutus üha ärevamaks sellega, kui mina hakkasin murduma oma teada-tuntud magusa ja pisarateni küündiva seljavaluga. See oli õudne laks aga õnneks taastusin ja toibusin, tänu lahingpaarilise abile.

Nii möödus punkt punkti järel ja FINISH hakkas üha eredamalt paistma. Jooks viimasesse punkti oli meeletu, sellist rabelemist kogu raja jooksul ma veel ei olnud saanud. Aga see tasus end ära - jõudsime punkti ja ma nii lootsin, et see on kõik, aga kus sa sellega....pidime veel roomama ja asju vadama. Tol hetkel oli tunne ja tahtmine katkestada, kuna lihtsalt ei olnud enam seda jaksu roomamise jaoks. Samas sai see tehtud ja selle üle on siiralt hea meel.

Kokkuvõttes olime ikkagi tublid. Alustasime ja jõudsime lõppu. Stardi kellaaja järgi jõudsime isegi aega aga eks lõplik tulemus paistab hiljem, kui karistuspunkte arvutatakse. Samas, see ei ole oluline milline tulemus on - me olime tublid, saime hakkama ja ületasime iseennast! See on peamine. 
Suureks boonuseks on iseenda hea enesetunne: Jess, tehtud sai!