Järva naised ei lõpeta enne võistlemist, kui jalad on põlvedeni kulunud

17. septembril olid kõik moraalsed ettevalmistused ka tehtud, asjad pakitud ja naiskodukaitsjad Kristlin Kõrgesaar, Siret Niinepuu, Kaidi Peterkop ja Maie Mäe koos esindaja Taive Saarega asusid teele Soome, ees ootas  Mäntsäläs 18.-20. septembrini toimuv sõjalis-sportlik võistlus Jotos.

Kevadine Koormusmatk, osadele ka osalemine Järva maleva patrullvõistlusel ning Põlvamaal läbitud lahingpaaride võistlus Must Kotkas olid andnud tüdrukutele enesekindlust ja kogemusi. Mis täpselt Soome võistlusel ees oodata võib, sai selgeks Järva maleva võistkonna jutustusi ja juhendamisi kuulates. Mehed on võistlusel osalenud juba mitmeid aastaid ja teadsid hoiatada kui palju võivad sealsed ülesanded erineda Eesti tavadest. 

Kohe alguses oli tunda, et Soome võistlus on veidi teistsugune kui Eesti omad. Järjest sõitsid parklasse autod võistkondadega, sealsamas seati end rännakuvalmis, mindi läbi võistluse registratuurist, saadi teada rajale minemise kellaaeg (igal võistkonnal oma) ning … võistlus oligi alanud. Ei mingit avarivistust, koosolekuid reeglite tutvustamiseks, üldist informatsiooni. Lihtsalt, tule ja mine. Ka kohtunikel oli vaid oma rida vastutada ehk nad teadsid ainult seda, mida nad praegu ja siin teevad, üldist infot, et kus esindajad veel võistkonnaga kohtuda saavad või mis trassi pidi võistlejad liiguvad või mis kell kus on, ei teadnud nemadki.

Niipalju sai selgeks, et ülesandeid tuleb rajal palju ja öösiti on võimalik magada pikemalt kui Eesti võistlustel. Esimese asjana antigi neile ülesanne seada üles majutus. Telgi püstitamine oli kohustuslik, sama oluline oli ka see maskeerida nii, et see metsa vahelt välja ei paistaks ning teada oli ka, et hommikul peab plats olema nii puhas nagu poleks seal keegi kunagi olnudki. Seda kõike hinnati. 

Seejärel ootas ees laskmise ülesanne, Soome automaatrelvast Valmet. Kohtunik kiitis naiste tulemust ning seejärel ootas ees kuuest punktist koosnev hilisõhtune orienteerumine ja rajale nad läksidki. Esindajate punktides olemist ei soositud.

Kokku osales võistlusel 60 võistkonda, neist 21 siis raskemal rajal, millel liikusid ka kõik Eesti võistkonnad. Eestit esindas kokku kuus võistkonda. Kolm Harju malevast, kaks Kaitseliidu Järva malevast (neist üks eraisikutena) ja ainsa naiskonnana Naiskodukaitse Järva ringkonna võistkond.

Südaöö paiku sai esindaja tüdrukutelt sõnumi, et orienteerumine on tehtud ja kuni hommikul kella seitsmeni saavad nad puhata varem ettevalmistatud majutusalal.

Hommikul oligi viimane võimalus võistkonnaga kohtuda. Vaatamata külmale ööle oli tüdrukute tuju hea ja eelmisel päeval kogetud ülesanded hinnati huvitavateks. Näiteks esimeses punktis keelati neil omavaheline suhtlemine ja anti kõigile ülesanne panna kirja oma võistkonna kaaslaste täielikud nimed ning sünniaeg. Lihtne aga elevust tekitav – kas ikka tunned isikuid, kellega koos metsa liigud. 

Vahepealse 24 tunni jooksul sai esindaja telefonisõnumite kaudu teada, et naised kohtusid rajal ehtsa ja suure põdraga, said hilisõhtul kokku ühe Järva maleva meeste ja ühe Harju maleva võistkonnaga, ignoreeriti ettevalmistatud majutusala ja otsustati kõik koos ööbida metsas ühe hommikuse punkti läheduses. Sõnumid olid alati lustakalt sõnastatud ja positiivsed.

Kella kuueks hommikul oli esindajal igatsus tüdrukutega kohtumise järele juba nii suureks kasvanud, et ta hakkas neile pannkooke küpsetama. Priimuse peal, pisikese nõu kaane sees, ikka üks pannkook korraga, kaks tundi järjest. 

Siis saabus teade, et esimene võistkond läheneb ja viimasesse kolme punkti võivad esindajad ka juurde minna. Esimene neist kolmeset oli kanderaami valmistamise ja kannatanu kandmise punkt. Tüdrukud liikusid kiirelt ja kanderaam sai tugev. Teises punktis tuli visata granaati, kui vise läks mööda, tuli võtta niipalju miinimakette kätte kui möödaviskeid oli ja joosta üks karistusring.

Ehkki tüdrukute näod olid kogu aeg naerul, oli väsimus ilmselt maad võtmas, sest igaüks sai ikka miini või kaks või kolm näppu haarata ja karistusringi teha.

Viimasesse punkti liikumisel juttu ajades selguski, et võistlust peeti ikka keeruliseks. Maastik oli teine, ülesandeid palju ja keeleprobleem suur. Inglise keelsed juhendid erinesid kohati Soome keelsetest ja kohtunike võime kõneleda inglise keelt kohati väga madal. Kiideti meeste võistkonda, kellega koos ja kelle moraalsel toel öösel metsas liiguti.

Viimaseks ülesandeks oli taas laskmine, seekord sai selle õiguse ainult üks võistkonna liige, kellele naeratas loosiõnn. 

Kui võistluse lõpujoon sai ületatud, tervitas naisi rajameister, kes esimese asjana nõudis, kes on võistkonna pealik. Hämmingus naised ei osanud midagi kosta, nad olid meeskonnana liikunud ja koos otsuseid vastu võtnud ja ka vahel vaielnud ja pisut isegi tülli läinud, kuid kõik otsused olid ilma kindla pealikuta vastu võetud ja ühiselt täidetud. Kaidi Peterkop lõpuks teatas, et ma võin siis olla pealik, kui pealikku vaja on. Selgus aga hoopis, et rajameister tahtis naisi lõpetamise puhul käepigistusega õnnitleda ja soovis alustada õnnitlemist pealikust. Selja taha oli jäänud 41 tundi, 53 kilomeetrit, umbes 40 kontrollpunkti, kokku 9 tundi magamist.

Ees ootas saun, soe söök, kohvi ja mitu tundi ootamist ning muljetamist kuni selgusid võistluse tulemused.

Naiskodukaitse Järva ringkonna võistkond sai 19. koha, neid rajal toetanud ja motiveerinud Kaitseliidu Järva maleva võistkond (koosseisus Raimo Merilo, Asko Osula, Arti Kõrgesaar ja Vallo Tamme) lõpetasid 12. võistkonnana. Eraisikutena rajal olnud Kaitseliidu Järva maleva võistkond (koosseisus Aare Kabel, Mati Tatrik, Margus Laanep ja Indrek Reisman) tulid viiendaks.

Autasustati aga vaid võistluse kolme esimest. Ainsana rajal olnud naistevõistkonda eraldi ära ei märgitud.

Uhkus hinges alustati koduteed.