Jalgsi läbi vee Kaevatsi laiule

Kui suvel palavate päevadega oli vesi nii maas, et vaid jalalaba sai märjaks, siis augusti lõpupoole, kui juba vihmavalingud igapäevaselt maad kastsid, oli vesi tõusnud põlvini. Veel päev varem oli jalgsi minek igaühele jõukohane. Selgus, et meri näitab oma muutlikku nägu ja tugeva tuule ning veel valava vihmaga pritsisid lained juba nabani. Õnneks on teeotsa lähedal elav peremees nõus seiklejaid traktorikastis üle veetakistuse vedama. Seiklus seegi.

Kui Lääne ringkonna 15 naist esimesest ehmatusest, et peab sõitma traktori kastis ja meres, üle said, selgus, et ega see vesi veel nii röögatult külm ei olegi. Ujumisriietes on võimalik ka jalgsi laiule pääseda. Nii hakkasidki neli vaprat hanereas paljajalu ettevaatlikult põhja katsudes minema. Nende ees giid Inna Lepik. Teised ootasid traktorit. Ka traktorikastis sõit oli elamus, sest selgus, et lisaks mudale on merepõhjas ka suuri kive, mille vahelt traktor tasahilju teise kalda poole tüüris. Maa - lõpuks ongi kindel pind jalge all.

Laid on tegelikult samasugune maa nagu see, kust tulime, ehk siiski puud jändrikumad ja madalamad ning teeks vaid sissesõidetud rööpad. Needki viisid vaid kahe laiul seisva majani. Edasi olid teerajajaiks vaid lambad. Kui läbi mere sumpajad ka kaldale jõudsid, näod rõõmsad ja jalad külmumise märkideta, hakkasime maalapile tiiru peale kõndima.

Esimene peatus, kus teeks vaid saarele “suvitama” toodud paarisaja Otepäält pärit lammaste teerada, oli laiu kõrgeim koht, kus vanasti tehti ka jaanituld. Selle kadakatest ümbritsetud lageda lapi juhatas kätte ikka seesama teisel pool vett elav Kaevatsi perenime kandev mees. Suures edevuses tuli kõrgeima koha peal ka pilti teha koos teejuhiga. Edasi läksime juba hanereas, ikka Inna ees selgitamas- rääkimas – vastamas meie uudishimulikele küsimustele. Saime teada nii siinse asustuse algusest kui ka kunagistest elanikest ja nende tegemistest.

Teine puhkepaus oli endise Tõnise talu õues, kus sel aastal oli peetud isegi siit pärit suguvõsa kokkutulekut. Sealt otsisime põldmarju, aga eks turistid ja lambad olid juba oma osa saanud. Küllikesel õnnestus julge tüdrukuna ronida säilinud vundamendi auku, kus veel mõned suured- mahlased marjad väätide otsas rippusid.

Üldse oli pisikesel maalapil üsna palju seda, mida suhu pista. Ma pole näinud nii palju ja nii suuri kadakamarju, mis oksad suisa looka painutavad. Suhu pistes olid nad mahlased- mõrud ja seemned krõmpsusid hamba all. Veel leidus tumepunaseid küpseid magesõstraid ja metsistunud õunu, mis siiski magusa maitsega. Üllatusena saime korjata jalgupidi merevees kasvavaid šampinjone ja pisikesi murumunasid.

Jõudes laiu kõige kaugemasse tippu otse Paasrahu vastu, kus ka majakatus kätte paistis, otsustasid mõned naised ka ujuma minna. Prrrr...! Tulles välja puude- põõsaste varjust oli sel hetkel päike pilveveere taga peidus ja tuul küllalt tugev. Vetteminejaid siiski leidus.

Kui taas põõsate vahele varju saime, puhkasime ja kaasavõetud toidupoolist isukalt hävitasime, luges Inna mõnusa luuletuse, mis siinse meeleolu veel siiramaks- südamlikumaks muutis. Selle mereäärse hetke kohta tahaks öelda, et see võiks pikalt paitada meie meeli!

Teiselt poolt laidu tagasiminek oli juba lihtsam, kõndisime ka kahest õuest läbi. Inna selgitas, et tal on luba küsitud ja väravad tuleb korralikult kinni panna. Lambaid ju terve laid täis, kuigi meie nägime vaid mõnda karvast tagumikku kadakate vahel valendamas. Tagasi sinna kohta jõudes, kust alustasime, paistis ka päike ja matkamiset oli mõnus sudin kehas. Nii juhtuski, et osa seltskonnast otsustas taas jalgsi läbi vee Hiiumaale tagasi sammuda. Oli mõnus ja teistmoodi matk.