Jäätist, kõikidele!

Giidiks Harju ringkonna Keila I jaoskonna liige ja laeva peakokk Merike Kald. Kohal tuli olla punktipealt, kaasas kehtiv reisidokument, mida kontrolliti kahel korral – maal ja laeval, kus anti ka ühepäevane nimeline pardakaart.

Üllatusi jätkus esimesest hetkest peale, kui algatuseks viidi meid kõike kõrgemale tekile, kaptenisillale, kus tüürimees andis ülevaate laevatööst. Sellist suurt, üle 200m pikka laeva, mis mahutab 2800 reisijat, juhitakse umbes 4cm pikkuse nupuga. Ning juhitakse lausa 10cm täpsusega kai äärde paika. Hea on teada, et kogu laeva meeskonda treenitakse pidevalt eriolukordades hakkamasaamiseks ja kõik on üliturvaline.

Seejärel suundusime kokkadele ilmselt kõige oodatumasse paika – laevakööki. Selgus, et iga restorani ja söögikoha jaoks on oma köök. Üllatus oli, kui vähesed kokad toitlustavad suuri reisijate koguseid – laias laastus võttes 1 kokk 100 reisija ja 1 kokk kuni 250liikmelise meeskonna kohta.  Lisaks kõikides köökides käimisele saime uudistada ka kõiki restorane, nii gurmee kui buffee saali. Külmkapid, igaüks suuruselt võrreldavad laeva kajutiga ja ääreni täis hõrgutisi – värskeid köögivilju, liha, kala, krevette... Mmm, nämm. Kõik söögisaalid olid jõulude eel juba temaatiliselt kaunistatud. Ja siis peatusime ühe aparaadi ees, meie giid tõmbas pehme jäätise masinalt lina maha ja nagu Naksitrallides: „Jäätist, kõikidele!“. Vahvlitorbikutesse lastud külm värviline maius tekitas elevust ja kommenteeriti „Selle pärast tasus tulla“.

Pärast mööda pikki koridore, kirevat kaupa täis ladude vahel, treppidest üles-alla ja natuke ka liftiga, jõudsime alla masinaruumi, mis õnneks oli vaikne. Mootorid ei töötanud, kuid hoiti soojas. Laev ise sai elektritoite maalt ja kasutas paigal seistes 1400kw. Selle laeva mootorite abil toodetud energiaga saaks valgeks väiksema linna. Laev on varustatud kõikvõimalik tööriistadega, treipingist keevituseni välja ning enamus parandustöid saab oma jõududega reis ajal ära tehtud.

Laeva elu-oluga tutvumine oli põnev, tõdesime, et kokkadel 2 nädalat kodunt eemal olla ja pikki, raskeid tööpäevi keerulistes, kitsastes oludes teha on muljet avaldav. Kuigi kiirem tööaeg päevast oli veel ees, askeldasid siin-seal juba kokad ja köögitöölised, kes kõik naerusuiselt neid uudistama tulnud ekskursante tervitasid ning kutsusid kampa.

Üks grupipilt laeva masinaruumis ja oligi aeg pisut kõikuvalt aluselt suunduda tagasi kindlamale pinnale, tagasi maale. Välja minnes jälle nägude kontroll, pardakaardi piiksutamine – raudses laevas raudne kord majas. Mööda pikka sadamagaleriid tagasi kõndides tõdesid kõik, et oli vahva üritus – selline teistmoodi ja sai näha midagi sellist, mis tavareisija pilgu eest varjatuks jääb. Järgmine kord Stockholmi või Gotlandile seilates mõtlen muigega selle peale, et selle 15-aastase laeva kõhus on kolm muhedat ülielusuurust minioni ja seda üldsegi mitte mudilaste rõõmuks…