Hunt ulgus jälle

Kogunemiskohta jalutades hirm lahtus, sest näen, kuidas igast suunast saabuvad kohale rõõmsad ja teotahtelised võitlejad. Väravas ootan, kuni mu nimi välja hüütakse ja lähen relvale järele. Viimane kord hoidsin relva käes veidi üle aasta tagasi õppusel Siil ja kuigi nii mõndagi on juba ununenud, on ootus suur, et ehk saab ikka mõne lasu ka teha.
Autode laadimise ajal on aeg sisustatud soojade taaskohtumistega ja uute tutvuste loomisega. Õppuse ajal on see kuidagi lihtne, sest meil kõigil on ühine huvi ja alati on millestki rääkida.

Mõned tunnid hiljem saame loa masinatele minna ja alustame kulgemist sihtpunkti.
Teel on vaja peatusi teha ja jõuame kohale alles hommikul kella 4 paiku. Saame sidevalve graafiku ja kes valves pole, saab magama minna. Kell 7 peab valmis olema tegevuseks. Igaüks leiab endale platsil sobiva koha ja viskab lebomatile magamiskotti puhkama.

Aeg möödub märkamatult ja mina ärkan enne oma valvekorda, kuna on külm ja unetu Liisi, kes on esimest korda õppusel, kolistab mu kõrval katelokiga. Kasutan  võimalust ja saan temalt kohvi jaoks kuuma vee ning suundun sideauto juurde valvesse. Sides on kõik vaikne, midagi ei toimu.

Kell 7.15 liigume liitlastega kohtuma. Nemad jagavad meile oma teadmisi meditsiinist, näitavad tanke ja demonstreerivad tankide liikumist. Hiljem saime ka tankide sisse minna ja küsimusi küsida. Nägime ka helikopterit Apache, mille võimekust meile tutvustati - väga vinge masin on! Otsisime ka maast metalli ja sõitsime jalaväe lahingumasinaga Warrior.
Väga põnev ja tore oli kohtuda liitlastega ja tutvuda nende masinatega.

Koolituse osa läbi, liikusime tagasi oma platsile ja kolisime ümber teise koha peale, kuhu jäime õppuse lõpuni. Seal võtsime sisse kohe lähikaitsepositsioonid, kuni side püsti sai. Seejärel jagati ära, kes hakkavad postil valvama ja kes on sidevalves. Mina jäin postile. Aeg-ajalt oli vastase liikumist näha ja tekkis hetki, kus tundus väga tõenäoline, et relv leiab rohkem sihipärast kasutust, aga seda siiski ei juhtunud- vastane eemaldus ja kontakti ei toimunud.

Valvekordade vahel sai kuivtoidupakkidest endale süüa valida ja kaasvõitlejatega muljetada. Meil on ikka väga vahva seltskond koos, nii palju erineva taustaga inimesi, nii palju põnevaid lugusid ja tundub, et kõigi kaitseliitlaste ühine joon on hea huumorisoon- naerulihased said ka treenitud. Õhtul olin Liisiga veel patrullis ja kell 0100-0530 saime magada. Seekord külm ei hakanud ja uni oli väga hea.

Hommikul saime endale sooja hommikusöögi teha ja taaskord vahetustega postil valves olla. Sõda käis ümberringi ning ikka püsis ootusärevus hinges ja relv valmis, et ehk ikka saab.... aga seekord jäid kõik padrunid alles. Sidevahetus oli tihe ja väga põnev oli kõrval kuulda, mis kuskil toimub ja kuidas teised rühmad ikka said sõdida. Ja siis, tundus, et kõige põnevamal hetkel üldse- ENDEX ENDEX! ENDEX!

Pakkisime oma asjad kokku, koristasime platsi ära ja saime rivistusel tagasiside,- mis oli hästi ja mis vajab veel harjutamist. Seejärel saime veel mõnda aega oodata ja muljetada kaaslastega ning algas teekond koju. Kodutee möödus nii magades, uudishimulikele autokastist lehvitades, relva  puhastades kui ka niisama kaaslastega lobisedes ja muljeid jagades.

Raplasse jõudes saime üsna kiirelt relvad üle antud ja võisime koju minna.
On kirjeldamatu tunne olla metsas inimestega, kellest igaüks on seal omaenda soovil ja kõigil on ühine huvi. Milline meeskonnavaim ja ühtekuuluvustunne!
Kuigi kogu keha valutab ja on sinikaid täis killuvestist, rakmetest ja relvast ning väsimus on nii suur,  et võiks  püstijalu magama jääda- ma ei jõua järgmist õppust ära oodata!