Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Et süda oleks ärkvel Et süda oleks ärkvel Mu sammud märkamatult läksid üle jõe jäin ise siiapoole vaatama vaid jälgi neid kurbi virvukesi kõrvuti kui õed neid kaugel kõndivaid nii teineteise järgi (Piia Ausman) ← Eelmine Igavik on praegu Järgmine → Selja taha jääb aastaring, mille sarnast me keegi oodata ei osanud Et süda oleks ärkvel

Et süda oleks ärkvel

Silvi Tenjes 26. aprillil 2020

Mu sammud märkamatult läksid üle jõe
jäin ise siiapoole vaatama vaid jälgi
neid kurbi virvukesi kõrvuti kui õed
neid kaugel kõndivaid nii teineteise järgi (Piia Ausman)

Et süda oleks ärkvel

Naiskodukaitse Tamme jaoskonna liikme Silvi Tenjese kõne NKK mälestuspäeval 26. aprillil 2020. a.

 

Kallid naiskodukaitsjad, head kaasamõtlejad!

 

„See aasta tuleb kevad teisiti,“ tõdes poeet[1] ja tal olid selleks oma põhjused. Kuid ka meil on selle ütlemiseks oma põhjused.

Mälestuspäeval meenutame neid naiskodukaitsjaid, kes mõrvati Siberis ja Eestis, kelle jaoks sel aastal kevadet ei saabunudki. Lubage mul mälestada ka neid kellegi esivanemaid, kes on pidanud lahkuma koroonaviiruse tõttu – ka neile ei tulnud seda kevadet.

 

Võib olla meie praegune kevad toob paremini esile laialdaselt tähelepanuta jääva asja – elu. Meenutame lahkunuid muutunud viisil, tekste lugedes ja kalmulistele mõeldes – on koroonaviiruse-kevad. Kõne, kus hääletämber värvib sõnu ja maalib pildi, on siin saanud teksti kaheldava kindlaksmääratuse. Aga taaskord meenutades: marmor mureneb, pronks paatub, kuid kirjutatud sõnad – näiliselt kõige hapramad kõigist meediumeist – jäävad püsima.

 

Aeg tuleb tulevikust ja läheb minevikku. Aeg tuleb minevikust ja läheb tulevikku. Aeg ei loe. Loeb koht, tegu ja armastus. Aja ronitaim vaid väändub mööda meie tegude ja kohtade vahvelsõrestikku. Me hoiame mälus, kuid koht aitab tugeda mälu valikuid.

 

Sõnadega me loome, kujutlusega kõnnime mööda mälumaastikku. Läheme Raadi surnuaiale, toetame mälu elavaid valikuid – asetame kõigile naiskodukaitsjatele ja toetajaliikmetele mõttes lilled ja läidame küünla, langetame pea, meenutame … Oleme jõudnud Alice Kuperjanovi hauale. Edasi liigume Marta Sildniku puhkepaika, siis Ida Mutso juurde; kõnnime koos, kuni jõuame Linda Saare juurde. Seejärel leiame end nõukogude e soviettide terroriohvrite mälestussamba juurest ja meenutame Salme Noort ning toetajat-auliiget Heino Noort. Liigume Ebba-Marie Sarali mälestuspaika. Nüüd läheme auliikme Linda Krafti kalmule.

Mälestame äsja igavikuteele lahkunud Elvas sängitatud auliiget Asta Lukseppa, kes oli üks Naiskodukaitse sihikindlaid ennistajaid ja kõlbelisi hingestajaid taasvabas Eestis.

 

Terroriohvrite mälestussambal seisab In memoriam victimis terroris sovetici. See lause kõlab ladina keeles sujuvalt, näidates täpselt, millise ajajärgu võimurite terrori all kannatati ning põlistades end keele kaudu Euroopa kultuuriruumi. Meenutame neid, kes lasti maha Siberis, Sosva laagris 1941, aga ka neid pereliikmeid, kes lasti maha 1942 või Eestis Suvesõja aegu, nagu Linda Saar. Neid, kes pidid vaatama tõtt surma silmnäoga.

 

Mu silmad on kustunud.

 

Peame meeles ka neid naisi, kes vangistati, kes küüditati, samuti neid rohkem kui kolmekümmend tuhandet eestimaalast, kelle jäädavaks osaks sai sõnatus. Toimus ühe rahva massiline vägivaldne ümberasustamine. Üks rahvas, kes on kogenud kannatust, ja jäänud ellu.

 

Meie maailm on

kirsipuuõite kiuste

kannatusi täis              (Issa Kobayashi)

 

Idee saab alguse ühest inimesest. Kannatusi põhjustavad sõjad, mis kukutavad valitsejate troone ning purustavad kuningriike – needki olid algselt vaid ideed, mis endale tuge otsides kujunesid ühe inimese peas. Samas usk maailmariikide surematusse elab veel aastasadu ja -tuhandeid pärast seda, kui lihtsad ja karmid tõsiasjad on näidanud selle paikapidamatust. Põhjuseks on maailmariikide rajajate ja vahetute järglaste isikutest kujundatud võimas, legendaarsete mõõtmetega mulje, lausa kultus.

 

Ja tundub – inimhääl ei kaja

neis paigus enam iial, vaid

tuul läbi kivist aastasaja

lööb vastu musti väravaid.     (Anna Ahmatova)

 

Samuti küpseb ülim kurjus ühe inimese peas ja südames – kadedus, kadedus ja saamahimu. Siis ta leiab viis omasugust, kellega koos plaani pidada, ja igaüks leiab veel viis väikese südameharidusega kasuahnet küünikut, kasulikku idiooti infomõjutustegevuse jaoks.

 

Koroonaviirus on üksi, siis leiab ta elava organismi, kes leiab viis järgmist …, seejärel kannavad nakatunud teda üha järgmiste juurde. On pandeemia. Ja maailm on muutunud.

 

Vait jäänud linnud – elav, rõkkav summ,

mets hääletu ja taevalaotus tumm.     (Jevgeni Baratõnski)

 

Kuidas Venemaal hakkasid kogunema salaühingud, viisikute võrgud, kuidas kerkisid esile sellised inimesed, kellest ei nähtud seal mingit ohtu, sellest kirjutab juba Fjodor Dostojevski oma Sortsides.

Neil on alluvat taipu kuni kavaluseni. Nad on fanaatiliselt andunud nn ühisele asjale, tegelikult aga juhile ja ülemusele, toimides täpselt ette antud instruktsioonide järgi. Uskudes ühined sa väljavalitutega! Nad kui täidesaatjad on tillukese mõtlemisega, vähearukad, võõrale tahtele igavesti alistumist ihkava loomuga pugejad. Ja nad jõuavad pea iga uue juhi poole pöörata enne, kui kukk kolm korda laulnud on. Kui uskumisest saab tegevus ja selles tegevuses peitub nende arvates kõlbeline lunastus – sisemine identiteet murrangulise pöördega –, leitakse manasõnu loopides õigustus tapmiseks.

 

Aga need juhid – manipuleerijatest lummajad – pole kadunud vabaski ühiskonnas. Neid võimuahneid intrigaane on nii professuurides kui räpases äris – skeemitada, ähvardada, üle võtta, surmata –, neil on endiselt „Pobedaga“ partorgi ilmavaade, ülearenenud omakasupüüdlikkus ja alaarenenud huumorimeel, soov säilitada eripositsioon, soov astuda väljaspoole õigust. Selleks kasutavad nad enda konstrueeritud valeargumente ja sõnaks saanud ideed ehk ideoloogiat inimestega manipuleerimiseks.

 

Mis suudab süda hingesööbind alatuse vastu                       (Sa’di)

 

Süda suudab mõtlemise, armastamise ja tegutsemisega. Armastus vabastab keelepaelad – hing nõtkub nagu enne aegade algust.

 

Südame ümber võnkus vaikselt, kui nägin ühes majas Eesti ratsarügemendi pilte koridori seintel. Ka minu üks vanaisa oli kord rügemendis. Oli väga imelik tunne minna mööda koridori, kus esivanemad vaatavad suurte silmadega nagu Jaapani animetelt … Vaba Eesti ajal sattusin ühel konverentsil Moskva teadlaselt küsima, miks tema Läände „ära ei hüpanud“, kui seda tegid tema kolleegid? „Keegi peab ju ka oma surnud matma,“ kostis ta. Kodune kasvatus, väärtushinnangud. Vanemate austamine, esivanematest lugu pidamine. Just nii me mõtleme oma lahkunud õdedest ja peame meeles nende lugu.

 

Kalmistud. Eestis on imelisi surnuaedu nagu Lähte või Kaansoo või Karja vana kalmistu Saaremaal, kus aeg seisab koos viltuste hauakividega ja sammal seob kõik rohelises pehmuses. Kuu heidab oma kindlameelset valgust ja puud seovad selle varjudeks, lehestik laikudeks nagu esivanemate silmavaade.

Kõigil krüptopunaste mõrvarite hukatud naiskodukaitsjatel polegi Eestis rahupaika, kuhu lähedased saaksid minna.

Kuid nende naiste elu ei ole tühi valge leht kõiksuse kirjaraamatus – tegelikkus on hetkeks kinni peetud sõnade abil. Sõna annab edasi seda, mida keha ei saa väljendada: olemuslikku valu.

 

Päikesekiir libiseb läbi lehestiku.

 

Tuule käes väriseb valge liilia – inimhinge sisse peidetud puhtus.

 

Ei muuda naise südant kulgev aeg ega tee seda teiseks aastaajad: naise süda paneb kaua vastu ega sure. On olemas midagi taevast veel kõrgemat ja merepõhjast palju sügavamat – ning see on tugevam elust, surmast ja igavikust.

Lõpmatuse rüpest sündinud armastus langeb maale koos öö saladustega, see saab kindlaks vaid igavikulisuse läbi.

 

Mõrvatud naiskodukaitsjaid pole unustatud, kuid tapja hing – kui see tal üldse oli – suri selsamal silmapilgul.

Naiskodukaitsja, naine, abikaasa, ema, tütar igavikuteel –

 

õiglus kõnnib ta eel

õgvendab tema tee tasaseks

kilbiga õiglus ta eel pimedas

õiglus kõnnib ta eel                (Jonatan Ratoš)

 

 

 

 

 

Inspiratsiooniallikad:

Ahmatova, Anna (1889–1966) 1990. – Raamatus Nikolai Gumiljov, Anna Ahmatova, Ossip Mandelštam „Tähepuu varjus. Luulet“. Tlk vene keelest Doris Kareva, Kalju Kangur ja Märt Väljataga. Tallinn: Eesti Raamat.

Ausman, Piia 2001. – Raamatus „Galeristi pühapäev. Peeter Mudist – akvarellid, Piia Ausman – luuletused“. Tallinn: Haus Galerii.

Baratõnski, Jevgeni (1800–1844) 1986. Sõnamatu sõna. Tlk vene keelest Kalju Kangur. Tallinn: Eesti Raamat.

D’Alfonso, Antonio 2006. Etnilisuse kaitseks. Tlk ingl keelest Reet Sool. Sarjas „Kaasaegne mõte“. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Dostojevski, Fjodor M. (1821–1881) 1940. Sortsid. Tlk vene keelest I kd Jaan Kangilaski, II kd Juhan Lõhmus. „Kogutud teosed“ IX ja X. Tartu, Tallinn: Osaühing „Loodus“.

Gibran, Khalil (1883–1931) 2018. Murtud tiivad. Tlk araabia keelest Üllar Peterson. Sarjas „Bibliotheca Asiatica“. Tallinn: TLÜ Kirjastus.

Kobayashi, Issa (1763–1827) 2016. – Raamatus „Kuu männipuudes. Klassikalised haikud“. Koostanud J. Clements. Tlk ingl keelest Aron Kuusk. Tallinn: Koolibri.

Ratoš, Jonatan (1908–1981) 1996. – Raamatus „Uni Jeruusalemmas. Valik heebrea luulet“. Koostanud ja tlk heebrea keelest Kristiina Ross. Tallinn: Hortus Litterarum, Aviv.

Sa’di, Muslihuddin Abu Muhhamad Abdullah ibn Mušrif ibn Muslih (~1213~1219–1292) 1974. Roosiaed. Tlk pärsia keelest Haljand Udam. Tallinn: Eesti Raamat.

Scruton, Roger (1944–2020) 2018. Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad. Tlk ingl keelest Hardo Pajula. Tallinn: EKSA.

Steiner, Georg (1929–2020) 2008. Valik esseid. Tlk ingl keelset Triinu Pakk. „Loomingu Raamatukogu“ 33/34. Tallinn: SA Kultuurileht.

Toynbee, Arnold (1889–1975) 2003. Uurimus ajaloost. Tlk ingl keelest Viktoria Traat ja Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa.



[1] Henrik Visnapuu „Kolmas kiri Ingile“.

← Eelmine
Igavik on praegu

FastLion CMS

Et süda oleks ärkvel

Et süda oleks ärkvel

Naiskodukaitse Tamme jaoskonna liikme Silvi Tenjese kõne NKK mälestuspäeval 26 aprillil 2020 Mu sammud märkamatult läksid üle jõejäin ise siiapoole vaatama vaid jälgineid kurbi virvukesi kõrvuti kui õedneid kaugel kõndivaid nii teineteise järgi (Piia Ausman)

Et süda oleks ärkvel

www.naiskodukaitse.ee © 2019 » Naiskodukaitse