Ema ja tütar naudivad uusi ja põnevaid väljakutseid

Kuidas ja millal sai sinust Margit naiskodukaitsja ja sinu tütrest kodutütar? Miks otsustasite üldse vabatahtliku riigikaitsega ühineda? Mis oli ajendiks?

Margit: Mulle on alati uued ja põnevad väljakutsed meeldinud. Samuti armastan aktiivselt elada. Peale üht Naiskodukaitse esmaabivõistlust, kus pidin kannatanut mängima, otsustasin, et see on see maailm, mis mulle meeldib. Saaksin kasulikke teadmisi ja oskusi, et aidata ennast ja oma lähedasi. Tegelikult ei olnud ma enne seda võistlust teadlik naiskodukaitse olemasolust. Üks mu töökaaslane kuulus (kuulub siiani) Väike-Maarja jaoskonda. Uurisin tema käest, mida ma tegema peaksin, et saaksin organisatsiooniga liituda.  Samal ajal uurisin  kodutütarde kohta infot, et suunata ka Ethel Liis sinna, sest uskusin siis ja usun siiani, et organisatsioonist saadud teadmised ning oskused on hädavajalikud keerulistes olukordades toime tulemiseks. Niisiis 2016 andsime Pada Linnamäel oma pühaliku vande ja pole siiani seda otsust kahetsenud.

Milliseid koolitusi olete läbinud ja kuidas on teie karjäär kulgenud? Millised plaanid on tulevikku vaadates?

Margit: Ausalt öeldes ei saanud algul üldse aru, mis mu roll selles organisatsioonis peaks olema või mida mult oodatakse. Pole kunagi olnud huvitatud mingist juhtivast positsioonist või karjääri tegemisest naiskodukaitsjana. 2019. aasta lõpus läbisin instruktorikursuse, kuhu sattusin täiesti juhuslikult ja mille üle on mul tagantjärgi ülimalt hea meel, kuna arenesin selle lühikese aja jooksul sisemiselt päris palju. Praegu olen Viru ringkonna juhatuse  liige, lisaks saab varsti aasta sellest, mil astusin kergjalaväekompaniisse. Viimane on see, mis mind kõige enam Naiskodukaitses kõnetab ja kuhu tahan oma energiat suunata.

Ethel Liis: Otseselt mingitel konkreetsetel õppustel pole siiani osalenud. Samas olen laagrites toimunud koolitustest palju õppinud. Näiteks esmaabi koolitus oli minu arvates väga huvitav ja vajalik. 2020. aastal valiti mind Väike-Maarja Kodutütarde rühmajuhi abiks. Hetkel mingeid ambitsioone pole. Eks näis, mis edaspidi saab.

Mis on Naiskodukaitses või Kodutütarde organisatsioonis see, mis köidab? Millised on liikmena need eredaimad hetked?

Margit: Kuna olen pigem tegutseja ja armastan metsas mütata, naudin oma relvaõdedega erinevatel õppustel käimist. See ühtsustunne, mis meil on tekkinud, ongi  peamine, miks see mind köidab. Üheks eredaks hetkeks ei saa seda otseselt lugeda, aga see protsess, kuidas selleni jõudsin, on minu jaoks eriline. Nimelt hakkasin laskmas käima, kuna kartsin paaniliselt püssipauku. Alguses lasketiirus relva käes hoides vasardas peas, et ma ainult ennast või kedagi teist maha ei laseks (olin kuulnud igasuguseid tondilugusid relvaõnnetustest ja ilmselt sealt ka see suur hirm). Iga kord, kui kellegagi koos lasin, võpatasin nii enda kui kõrval laskja püssipaugu peale. Lisaks sellele hirmule, oli märklehe sihtimine minu jaoks paras raketiteadus. St ma sain teoorias aru, mida peaks tegema,  aga praktika oli nagu ta oli. Mingil hetkel loobusin lasketiirus käimisest ja see teema jäi soiku, kuni loodi naiste jagu, kuhu astusin. Nüüd polnud enam valikut, sest relvast laskmine oli üks osa õppustest ja taas seisin ma oma suure hirmuga silmitsi. Kui ma siis ühel korral julgesin ühele relvainstruktorile mainida, et ma ei oska ikkagi lasta ja kahtlesin, kas üldse kunagi oskama saan, juhtus nii, et ta tegi selle asja mulle nii selgeks, et kui järjekordne laskmine toimus, õnnestus mul enda kohta väga hea tulemus lasta. Instruktor vaatas tulemused üle ja küsis: „Kas sa ikka arvad, et ei oska lasta?“

Ethel Liis: Mulle meeldib nii nagu emalegi tegutseda. Laagrid on lahedad erinevate õpitubadega. 2019 osalesin matkamängul Viru Tarvas. Võib öelda, et see on minu  kodutütreks oleku aja jooksul kõige eredam kogemus. See oli küll väga raske minu jaoks, aga samas ka väga põnev. Nii et kui järgmisel korral tekib vajadus, osaleksin ilmselt uuesti.

Mis on see, mis hoiab teid veel täna nendes organisatsioonides? On ju väga palju alternatiivseid/konkureerivaid tegevusi, eriti noortel.

Margit: Minu jaoks on naiskodukaitsesse kuulumine auasi. See on võimalus panustada oma kogukonna ja riigi kaitsmisesse. Ma olen leidnud endale organisatsioonis väljundi (kergjalaväekompanii) ja see kõik ongi  põhjuseks, miks ma naudin organisatsiooni kuulumist.

Ethel Liis: Mulle meeldib seal (Kodutütardes) käia. Olen saanud endale uusi tuttavaid, palju vajalikke teadmisi ja oskusi, mida ilmselt mul poleks, kui ei kuuluks Kodutütarde organisatsiooni.

Ilmselt paljud kardavad, et Naiskodukaitsesse või Kodutütardesse kuulumine võtab ära nende niigi vähese vaba aja? Kuidas teile tundub ja kuidas teie pere sellesse suhtub? On see pigem kvaliteetaeg või kvantiteetaeg ja miks?

Margit: Loomulikult on olnud olukordi, kus on tulnud teha raskeid valikuid (ka organisatsioonisiseste õppuste/ürituste vahel), ja siis tuleb prioriteedid paika panna. Me pole kõigist organisatsiooni üritustest osa võtnud ja sellistel puhkudel on olnud perekond esmatähtis. Minu jaoks on mu pere ääretult oluline, kuid kui ma mõtlen, et võib-olla tulevikus sõltub õppusel saadud teadmistest mulle kallite inimeste elu, lähen kindlalt õppusele või soovitan Ethel Liisil minna. Siiani on õnneks ülejäänud pere positiivselt toetanud ja arvestanud meie käimistega. Pigem ma usun, et Naiskodukaitsesse või Kodutütarde organisatsiooni kuulumine on kvaliteetaeg. Teadmised ja oskused, mis omandame, kaaluvad ülesse kõik muu. Tunnen, et olen ise ja ka Ethel Liisi puhul olen märganud, et nende aastate jooksul oleme palju teadlikumaks saanud just ohutushoiu osas. Kui Lõuna-Eestis suur elektrikatkestus oli ja oma lähedastele soovitusi jagasime, kuidas sellistes kriisisituatsioonides paremini hakkama saada, ütles mu õde: “Nii hea, kui lähedased inimesed kuuluvad Naiskodukaitsesse. Kohe kindlam tunne on, nii palju vajalikku infot saab.“  Minu jaoks pole suuremat tunnustust vajagi.

Kaitseliidus on vabatahtlik vaim hetkel väga tugev. Tegutsetakse kontrolljoonel ja vajadusel ka avaliku korra tagamisel, andes nii oma osa kriisi lahendamisse. Kuidas naiskodukaitsjaid ja kodutütreid rakendatakse?

Margit: Peamiselt tegelevad naiskodukaitsjad praeguses olukorras ennetustööga, jagades suusõnaliselt või infolehtede näol teavet kuidas hoiduda COVID-19 viirusesse nakatumisest. Samuti aidatakse kaasa elanikkonna turvalisusele vastavalt sellele, millist abi parajasti vajatakse.

Ethel Liis: Meie peamiseks ülesandeks on püsida terved ja hoiduda väljas käimistest.

Naiskodukaitse on loonud mobiilirakenduse Ole valmis!, kus on infot pea igaks hädaolukorraks. Viimaste nädalate statistika näitab, et äppi on hakatud tavapärasest suuremas mahus nutiseadmetesse installeerima. Maailmat ärevuses hoidev koroonaviirus pole ehk ainuke põhjus või on? Mida see äpp sisaldab ja miks see oluline on?

Margit: Ma ütleks, et Ole valmis! äpp on mõeldud igaks elujuhtumiks. Viimastena on lisatud nüüd ka viirusnakkusi ja grippi puudutavad soovitused. Lisaks muidugi tule- ja veeohutus, esmaabi, kriisiolukorras käitumine, kodused varud jne. Ma usun, et praegusel keerulisel ajal on väga paljud inimesed saanud väga olulist abi just sellest äpist. Otseselt endal pole veel õnneks vaja läinud seda äppi, kuid kui alguses endale telefoni laadisin, kontrollisin oma kodused varud üle, mis meil peaks olema ja mida juurde varuda.

Kas Ole valmis! äpp sisaldab häid juhtnööre ka hetkeolukorraks? Näiteks millised toidukogused peaks kriisiolukorras varuks olema?

Margit: Isiklikult soovitan säilitada endiselt kaine mõtlemine. Pole ju mõtet poest osta kuhjaga kraami, mille säilivusaeg on lühike ja kõike kindlalt ei suuda ära tarbida. Kuna järjest enam püütakse inimesi suunata sedasi tegutsema, et nad võimalikult vähe liiguks ringi, oleks mõistlik rahulikult mõelda kui palju pere nädalas toitu tarbib. Siinkohal tuleb kasuks nädalamenüü koostamine. Lisaks sellele, et hoiab ära liigsagedase poekülastuse, aitab säästa ka raha tulevikuks, sest me ju ei tea, kui hulluks meie majandus kujuneb ja seega oleks arukas pigem kokkuhoidlikumalt elada.

Margit. Sina kui lasteaia liikumisõpetaja. Millist nõu annad, et karantiini ajal laste füüsiline aktiivsus tagatud saaks?

Täpsustan, ma olen rühmaõpetaja ja lisaks osalise kohaga liikumisõpetaja. Tuleb tunnistada, et eelisseisus on praegu need pered, kes elavad eramajas, mille ümber on aed, kus laps saab oma loomupärase liikumisvajaduse rahuldada. Tubastes tingimustes tuleb appi loovus. Kuna meie peres on kolm last, võin kinnitada, et hoolimata soost ja vanusest on vahel päris lõbus sõbralikult mürada. Palli asemel saab kasutada kokku kägardatud paberit või väiksemat käterätti ja sellega täpsust või kaugust visata. Tänapäeva nutiajastul on olemas erineva raskusastmega treeningprogramme, mida koos lapsega teha. Mida väiksem laps, seda mängulisem tegevus. Samuti muusika saatel tantsida. Need on vaid mõned näited, tegelikult on võimalusi tohutult.

Peagi on saabumas emadepäev. Kuidas te seda tähistate ja kas ema-tütre kvaliteetaeg on siis eriti hinnas? Millised on teie ema-lapse meelistegevused?

Margit: Ma siiralt loodan, et selleks ajaks on see hullus rahunenud ja inimesed saavad taas vabamalt liikuda. Nii palju kui võimalik on olnud, oleme sõitnud Lõuna-Eestisse minu vanemate juurde, kus siis oleme kõik koos (minu õed ja vend oma peredega) emadepäeva tähistanud.

Ethel Liis: Meile meeldib koos kokata ja looduses käia, lauamänge mängida.

Ethel Liis. Kas sa jagaksid mõnda head ja lihtsat retsepti, mida emadepäeval emale üllatuseks valmistada?

Mina soovitaksin oma ema üllatada just sellega, mis tuleb südamest. Olgu selleks siis muhvinid, tort või lihtsad makroonid (minu ema lemmikud).