Armastusest isamaa vastu väliköögi peakokaks ja enamgi veel

Läbinud ühe aasta jooksul kõik baasväljaõpped, valis Anneli oma põhierialaks toitlustamise. „Meditsiini kohta teadsin, et ei saa seda teha, sest mul läheb pilt tasku,“ naerab ta ning lisab, et kuigi sõduri baasväljaõpe oli üks ägedamaid asju, oli siiski toitlustamine see, millest tänane Tallinna ringkonna toitlustusgrupi juht ka „aru sai“.

Viie aasta jooksul, mil välisministeeriumis finantsalal töötav Anneli on Naiskodukaitsesse kuulunud, on ta palju jõudnud. Juba teisel aastal valiti ta Toompea jaoskonna juhatusse. 2014. aastal astus asendusliikmena ringkonna juhatusse valitud Anneli ka reaalselt ametisse ning 2015. aastal oli tema üks Sadama jaoskonna taasloomise eestvedajaid ja asus tööle selle aseesinaisena.

Selle kõrval on Anneli pidevalt tegutsenud toitlustamises – ta on olnud Toompea sisekaitsekompanii peakokk ja erialagrupi juhiabi, alates käesolevast aastast aga toitlustuse erialagrupi juht. Taandanud end praeguseks peakoka ametist, rakendab ta end staabi- ja tagalakompanii köögis.

Rahu, ainult rahu

Kuigi Anneli osaleb naiskodukaitsetöös mitmel rindel eri valdkondades, on tema süda ja säravaimad mälestused siiski toitlustamisega seotud. „Kõige õudsem elamus, millest ma aga ka kõige rohkem õppisin, oli see, kui sattusin tollasesse sisekaitsekompanii kööki, kus mind peakokaks määrati ja minu vastutada jäi kõik, mis sellega kaasneb – alates sellest, et kõik potid-pannid kaasa saaksid kuni toiduarvestuseni välja,” räägib Anneli.

Töö köögis oli talle tuttav, seda oli ta korduvalt varemgi teinud, kuid polnud kunagi peakoka ametit kandnud. „Meeskond oli muidugi selja taga, aga kui sa ei tunne inimesi, keda pead juhtima, siis on keeruline,“ lisab Anneli.

2015. aasta Põhjakonnal tuli esmakordselt peakoka ametisse määratud Annelil oma meeskonnaga kanda hoolt 300 inimese kõhutäite eest. Ta oli kindel, et kui toidujagamise aeg oli kätte jõudnud, polnud koguvajalik kogus veel kaugeltki valmis. „Tekkis soov ära joosta ja kulp nurka visata,” kirjeldab Anneli end vallanud meeleolu.

Siis aga koitis talle, et ei ole lahendamatuid olukordi: samal ajal, kui jagati esimest katlatäit toitu, pandi teine tulele ja keegi ei jäänudki nälga. Vastupidi! „Jagasime 45 minutiga kõigile toidu välja ja inimeste tagasisidest kuulsin, et ma olevat olnud selles olukorras hästi rahulik. See oli üllatav,” mõtiskleb ta ning lisab, et hoolimata sellest, mida juht sisimas tunda võib, peab ta jääma rahulikuks. Siis jääb rahulikuks ka meeskond ja olukorrast on võimalik välja tulla parimal võimalikul viisil.

Anneli tunnistab, et on tegelikult väga emotsionaalne inimene, ent Naiskodukaitse on teda hästi rahulikuks õpetanud. „Olen õppinud tundeid mitte välja näitama ja just selle nimel, et asjad käest ära ei läheks,“ räägib Anneli ja lisab naerdes: „Vähemalt supikriisi olukordades see töötab!“ 

Mitte lihtsalt toidujagamine

Kord juhtus ka nii, et välikokal tuli seista tühja paja ees. „Järjekorras seisis veel viis-kuus inimest, aga mul polnud rohkem põhitoitu anda. Oleksin saanud jagada kastet ja leiba, aga seda nad ei soovinud,“ jutustab Anneli ja lisab, et Kaitseliidu õppustel ongi keeruline koguseid arvestada. Pahatihti jätavad osalejad kohale ilmumata ning toitu kipub üle jääma.

Anneli valutab südant nii nende pärast, kes on sunnitud mitu päeva ühesugust sööki sööma, nende pärast, kes on söögi ajal luurel või postil kui ka söömata toidu pärast. „Püüan toitu alati hoida nii kaua kui võimalik, et äkki keegi veel tuleb, ja tihti tulebki, aga metsas on ruum limiteeritud, nõuded ei luba katlatoitu tundide viisi säilitada ning järgmine söögikord tuleb peale ja peab edasi liikuma,“ lisab ta.

„Toitlustamine ei ole lihtsalt toidu kätte andmine, seda tuleb teha rõõmsalt ja viisakalt – nii, et teisel pool lauda väsinud võitleja sellest jõudu saab,“ räägib Anneli veel ühest osast, mida ta püüab ka toitlustamise baasväljaõppe praktikapäeval õppuritele edasi anda.

Nii veedabki ta peaaegu iga nädalavahetuse ja sekka mõne tööpäevagi toitlustades või teisi õpetades. „Ma teen seda, sest tean, et keegi saab sellest kasu – inimesed, kes harjutavad kodumaa kaitsmist, saavad süüa. Selles rattas sees olles ei küsigi endalt, miks ma seda teen. Kas lihtsalt selle pärast, et lubasin kohal olla? Aga see ei ole kohustus, ma teen seda, kuna see mulle meeldib,” lisab Anneli.

„Ma olen jonnakas, tahan midagi ära teha. Võib-olla seepärast Naiskodukaitses olengi. Praegu tahan näiteks toitlustusgrupile riiuleid saada, ma ei anna alla!“ põrutab Anneli naerdes vastu lauda.

Igast asjast on õppida

Vaid korra on Anneli midagi pooleli jätnud. See oli üks koormusmatk. „Meie luigelend kestis seal umbes kaksteist tundi, õhtul alustasime, hommikul katkestasime ja kutsusime auto järele,“ meenutab Anneli. Põhjusi oli mitmeid – kel puus valus, kel jalg välja väänatud, talle endale sai aga saatuslikuks kari metssigu, kellega metsas kohtuti ja kes teda niivõrd korralikult ehmatasid, et pähe mahtus vaid mõte: mis saab siis, kui järgmisena tuleb vastu karu?...

„Mulle meeldis, et keegi kedagi ei nahutanud, küsimus oli vaid selles, mida juhtunust õppida. Me õppisime, et ei tohi kunagi kuhugi minna ilma ettevalmistuseta ja arusaamiseta, kuhu tegelikult läheme,” võttis Anneli juhtumi kokku.

„See on suurepärane, kui palju on Naiskodukaitses võimalik õppida, areneda!“ lisab Anneli põnevusega. „Minule on väga põnevad ressursi haldamine ja inimeste juhtimine, sest oma palgatöös ei saa ma seda nii palju rakendada,“ jätkab ta.

„Kindlasti aga saan töö juures rakendada siin õpitud delegeerimisoskust, samuti suhtlemiskogemust.“ „Siin saavad naised end rakendada, ühiskonda tugevamaks muuta. Ei ole ainult „püssiga-metsa“-organisatsioon,“ lisab naine, kes ise küll üheski olukorras pead ei kaota, vaid tuleb, pea püsti, võiduga välja. 

Teised Annelist

Maret Valner, Naiskodukaitse Tallinna ringkonna instruktor:

„Kui ma Anneliga 2012. aastal toitlustuse baasväljaõppel kohtusin, nägin temas kohe potentsiaali ehk mantlipärijat tulevikus. Juba paari aasta pärast sai Annelist toitlustusgrupi juhiabi ja nüüd veab ta ise toitlustusgruppi.

2013. aastal käisime koos välikokakursusel, kus väga palju nalja sai. Pidime olema vahetustega peakokad. Kui oli Anneli kord, siis pabistas ta hirmsasti, kas ikka hakkama saab. Naersime, et kuna mina olin enne oma käe katlakorstna vastu ära põletanud, ega siis temagi kergelt pääse. Ja vahetus algaski nii, et puder kees üle ja Anneli sai veega kõrvetada. Hoolimata sellest maitses puder ülihästi. Juhtus ka muid naljakaid viperusi, mis tegelikult käibki väliköögis toimetamise juurde. Tegijal juhtub, nagu öeldakse, ja Anneli on kahtlemata tegija! Pärast välikoka kursust ristisin Anneli hellitavalt Grišaks – teate küll seda multikat, mis räägib õnnetusest, kes käib Grišal kogu aeg külas. Siiamaani naerame nende juhtumiste ja olukordade üle.

Anneli on parim sõber, keda endale võib tahta: kohusetundlik, hooliv ja usaldusväärne. Keerulistes olukordades oskab ta olla äärmiselt diplomaatiline, analüüsiv ja toetav. Tal on alati aega, et sind ära kuulata. Anneli on suurepärase huumorimeelega, ikka on tal hea nali või anekdoot tagataskust võtta. Ta on loonud minu ellu väga palju lisaväärtust. Loodan, et olen suutnud ka temale vääriline sõber ja organisatsioonikaaslane olla.“

Gertrud Väravas, Tallinna ringkonna Sadama jaoskonna liige:

„Tunnen Annelit neli aastat. Meie esimene kohtumine, mida mina mäletan, leidis aset Kaitseliidu sõduri baaskursusel. Tuleb välja, et Naiskodukaitsest saavad alguse toredad sõprused. Anneli on selline sõber, keda julgen vabalt kõigile kaaslaseks soovitada: oma inimesi ei jäta ta kunagi hätta. Temaga koos oleme käima tõmmanud Sadama jaoskonna ja toimetanud katla juures korduvalt koos nii metsas kui ka linnas.

Anneli puhul meeldib mulle eriliselt tema omadus suvalisel hetkel, kui sul on „mott maas“ või muidu paha tuju, lihtsalt rääkida üks anekdoot, mis enamasti on just täpselt see, mis edasi tegutsema paneb. Samas on ta mõnusalt külma kõhuga, realistlik ja kahe jalaga maas. Kui vaja, veab ennast ja kaaslasi igast olukorrast läbi ega karda mitte midagi, välja arvatud metsseakari öises metsas. Temas on piisavalt pealehakkamist, julgust, ettevõtlikust, tegutsemisindu ja huumorit ning kõike seda täpselt parajas koguses, nii et kokku annab see ühe eriti muheda sõbra.“