Vesine laupäev merel

Väikestest kõhklustest päevaks planeeritud tegevuste õnnestumise osas, vihmasabinast ja jahedusest hoolimata olid naised ootusärevad – ees ootas põnev päev Aegna saarel ja Rohuneeme sadamas koos Viimsi Vabatahtliku Merepäästeühingu liikmetega.

Päeva organiseerimine algas juba veebruarikuus, mil avalike suhete grupp pani oma üldkoosolekul paika järgmise kokkusaamise aja – 9. juuni. Otsustati kasulik ühendada õpetliku-vajalikuga. Suvisel ajal kiputakse ikka otsima karastust mereveest ning tegelema nii ujumise, kalastamise kui ka veespordiga ning ega õnnetus ei hüüa tulles. Mis olekski kasulikum kui elementaarne veeohutus nii rannas kui ka merel. See temaatika viiski meid tutvuma Viimsi Vabatahtliku Merepäästeühingu tegemistega. Esmane kohtumine maikuus oli paljulubav ning paika saigi pandud tegus laupäev juuni teisel nädalal.

Mereteemalise laupäeva esimeseks seikluseks oli sõit Aegna saarele Tallinna Veespordi Klubi RIB kaatriga. Kohalesõiduks kulus üllatavalt vähe aega ning 6-7 minutiga olime me juba teisel pool kallast. Giidi meil ei olnud, seega seadsime sammud kaardil näidatud radasid mööda põnevate Aegna saare ajaloo- ning vaatamisväärsuste poole. „Saar on aastatega muutunud“, tõdesid mitmed meist. Saare pikast ja kirevast ajaloost jutustasid teadetetahvlid olulisemate objektide ja kohtade juures. Nii rändasimegi üle kahe tunni mööda saarekese matkaradu, avastasime vanad kaitserajatised, tegime ühispildi rändrahnude kogumi hiiglasliku kivirahnu taustal, mõned jõudsid sammuda veel 268 meetrit Aegna maagilise kivilabürindi keskmesse ja sealt tagasi, jalutasime liivasel ranna-alal ning nautisime merekohinat.

Seiklust ja põnevust oli kindlasti topelt annus, sest nii mõnigi külastas Aegna saart esimest korda, teised jälle kümneid aastaid tagasi ning minek-tulek saarele oli ülikiirete kaatritega – vat see oli elamus omaette.

Kuna on teada, et värske õhk ja paras füüsiline koormus teeb kõhud tühjaks, pidasimegi kiire lõunapausi ning jätkasime oma tegusat päeva Kapteni majas juba merepääste ja -ohutuse õppega. Sissejuhatuse tegi Viimsi Vabatahtliku Merepäästeühingu liige Jako, kes tutvustas meile vabatahtliku merepääste olemust, tausta ja andis ülevaate ühingu lühikesest, kuid tihedast ajaloost ja päästesündmustest. „Mina ei tea, miks naised ühinevad Naiskodukaitsega. Samamoodi ei tea ma, miks mõned tahavad olla vabatahtlikud merepäästjad. Eks see omamoodi hullus ole – teha midagi uut ja põnevat“, muigas Jako tuues paralleeli vabatahtlike naiskodukaitsjatega. Merepäästeühingu ülesandeks ongi nii mereohutuse alase teadlikkuse tõstmine, merepääste ning ka varapääste mereõnnetustel.

Peale seda võttis sõnajärje üle Elinor, kes tutvustas meile erinevaid päästeveste ning nende kasutamist. Ohutus on oluline nii rannas kui veekogul. Veekogule paadi või mõne muu vahendiga minnes peab hoolitsema peale töökorras varustuse ka isikliku ohutuse eest. Päästevest on nagu turvavöö autoski – see on kõige odavam elukindlustus. Tõdeti, et kuigi on olemas paukvestid ja sportvestid, siis tavalised kraega oranžid korkvestid on siiski väga efektiivsed oma positiivse ujuvuse poolest. Vest olgu paras, korralikult kinnitatud ning erksat värvi – kõige paremini nähtav on muidugi oranž, seda nii metsas kui merel. Lisaks näidati pinnapäästmise varustust ning kuivülikondasid.

Ja ega ohutuseõpe ainult teoreetilisele tasandile jäänud. Kohe saadeti naised sillale ning anti mõned head õpetussõnad ja saigi kätt harjutada päästerõnga viskamisel. Tuleb tunnistada, et ega see algul nii lihtne polnudki. Nõudis ikka parajalt jõudu ja osavus. Ja mis kõige tähtsam – päästerõnga viskamisel tuleb jälgida, et kannatanu sellega pihta ei saa. Nii võib juhtuda, et tekitame šokis isikule veel vigastuse takkapihta.

See ülesanne kenasti harjutatud, visati kaks vaprat meie seast külma loksuvasse merevette. Õnneks olid Iivi ja Kaiu vabatahtlikud nö kannatanud, kes siiski kuivülikondadesse riietatult olid nõus teistele kaldapealsetele vaatemängu etendama. Jako näitas, millises asendis hoida keha, et säilitada energiat ja kehasoojust. Kuidas tuleks läheneda uppunule? Ohutus enne kõike – ära sea ennast teisi päästes ohtu! Kohe sai seda põhimõtet ka praktikas näidatud ning Jako, kes oli šokis kannatanu oleks päästja sulpsti vee alla tõmmanud. Kannatanule lähenedes tuleb ise rahulikuks jääda, olla kaugemal kannatanu haardeulatusest, võimalusel ulatada päästerõngas vms muu abistav vahend. Vapralt demonstreeriti ka kannatanule lähenemist selja tagant ning kannatanu vedamist ja paati tõstmist. Ning lõpuks triiviti kaldale lausa kolmekesi ühes tempos, üksteisele seljaga toetudes.

Nõnda saidki mõned meist nautida mõneti kuivemat, teised vesisemat laupäevast merepääste õpet ning nalja ja tarkust läbisegi. Täname siinkohal Viimsi Vabatahtlikku Merepäästeühingut õpetliku päeva ja jagatud kogemuste eest!

Ohutut suve ja rannamõnude nautimist! Ning pea meeles – ära hüppa vette tundmatus kohas!

Veel pilte Harju ringkonna galeriis.