Vereta jaht ehk pimeduses näkku paiskav lumi - ööorienteerumine Tartu ringkonnas

Muljeid meeleolukast öisest seiklemisest jagavad Aimi Tedresalu ja Kristjan Teedema.

Aimi: "Soojust õhkava ahjuga hubasest Hellenurme veskist saatsid võistlejad lisaks korraldajatele teele lahke perenaine ja hall veskikass Mirru. Enne teeleminekut tasus aga veskis tähelepanelikult ringi vaadata, sest meeldeäetud teave kulus tee peal marjaks ära.

Erinevaid teadmisi ja oskusi sai proovile panna mitmes värskelt sadanud lumes asuvas kontrollpunktis. Muu hulgas tuli teada NATO riikide hümne, suundorienteeruda teeäärses metsas, panna kokku relv ja arvata ära matkale kaasavõtmiseks sobivate energiaandjate tegelik kaloraaž. 

Tee ääres rehvivahetust ootaval masinal said rehvid vahetatud nagu naksti. Samuti oli võimalik õppida midagi uut, näiteks ühe punkti kõrguse mõõtmine merepinnast teise punkti kõrguse abil. Ka kompassi saab metsas käepärastest vahenditest meisterdada, kui vaid nõel, patarei ja jupike traati taskus juhtub olema. Must prügikott on aga endiselt mitmeotstarbeline imeasi, millest seekord kogu retke vältel pikad ja koormus kindlad nöörid kokku punuti. Muidugi ei puudunud ka lõbusad ja viguriga ülesanded, näiteks kartul taskus ja nägemist “segavad” prillid peas tõukerattaga slaalomi sõitmine või Rubiku kuubiku keerutamine.

Tänu lustakatele kontrollpunktidele, neis ootavatele rõõmsameelsetele kohtunikele ja parajalt lumehõngulisele maastikule möödus 15 km nagu lennates ja kõik alustanud võistkonnad jõudsid vaatamata mõnele viperusele punaste põskedega ja elamuse võrra rikkamana lõpp-punktis ootava Mirru juurde."

Kristjan: "Seekord võtsin esimest korda võistlusmatkast osalejana osa tiimis Kadunud. Erinevalt päevasest võistlusmatkast tuli pimeduse varjus nüüd juba "ise" hakkama saada. Abivahendiks koordinaadid, kompass ja taskulamp ning tiimikaaslased. Esimesse punkti läksime küll meeletu ringiga (nagu jälgede järgi ka teised), aga kohale jõudes saime sissejuhatuseks endid harjutama hakata ootealas aja parajaks tegemisega. 

Nii nagu ootealas kulus aega erinevalt, olid ka kontrollpunktides ülesanded seinast seina. Esimese ülesandena ootas meid käepärastest vahenditest kompassi tegemine, mis arvestades meie seiklust sinna punkti oli nagu haava peale soola raputamine. 

Pimedas mööda metsavahelisi teid seigelda, kui koordinaadid on õigesti kaardile kantud, ei olegi kõige hullem. Rohkem oli mureks näkku tuiskav lumi - prillid leevendasid seda muret oluliselt, ning punktides ootamine, sest inimesed lahendasid asju erineva kiirusega ning ka liikumistempod olid erinevad.

Tõdesin, et on väga suur vahe, kas tolgendad lihtsalt kaasa või oled osaleja rollis. Õnneks rajale paigutatud ülesanded olid piisavalt turgutava toimega, et pika käimise peale sai ka aju tegevust. Omamoodi kiiksuga nad olid, sest kui juhendis oli kirjas, et kaasas peab olema kartul, siis arvasin, et äkki tuleb seda kasutada näiteks elektri tootmiseks. Poleks oodanud, et kartul on vajalik selleks, et seda kordamööda tõukerattal sõidutada, kui ise oled sisuliselt pimedaks tehtud ning juhindud ainult sellest, kuidas tiimikaaslane sulle kõrvalt ütleb, kuhu minema pead. 

Olles nüüd umbes 27 000 sammust puhata saanud siis tegelikult oli lahe, hoolimata sellest, et viimases punktis avastasin, et mu joogipudelis olnud veest oli jää saanud. 

Kõige kreisimaks ülesandeks oli minu jaoks orienteerumispunkt. Rehvivahetus või Alias keset öist metsa mõjuvad meelelahutuslikus võtmes hoopis teistmoodi kui mingis tavalises olukorras. Midagi kontimurdvat siiski polnud."

Kohtumiseni juba järgmisel aastal uutel radadel!