Veebruari lõpus toimus Naiskodukaitse ja Kodutütarde üleelamislaager.

Vabariigi aastapäevale eelnenud nädalavahetusel toimus Kirna õppekeskuse territooriumil Jõgeva ja Tartu ringkonna Naiskodukaitsjate ja Kodutütarde ühisüritus - talvine üleelamine.

Reedene õhtupoolik algas talvistes oludes ellujäämiseks vajalike teoreetiliste teadmiste omandamisega. Mõne tunniga läbisime palju erinevaid teemasid - sobilik riietumine, külmakahjustuste ja alajahtumise vältimine, vette kukkumise korral tegutsemine, toitumine, terariistade käsitsemine, ohutustehnika ning palju muud.

Kui teooria sai omandatud, oli aeg anda kätele veidi tegevust- ülesandeks oli igaühel kolme meetri pikkuse nööri punumine. Nobedate näppudega naistele oli see vägagi sobiv töö, kuid punumist alustades mõistsid kõik, et osavus näppudes vajab harjutamist. Kui liigutused selgeks said, muutus laual olev lina kiiresti peenteks ribadeks ning kõigi sõrmede vahel pikenesid nööriotsad hämmastava kiirusega.

Esimene öö möödus Kirna pehmetes voodites, kõigil vägagi ootusärevas unes. Laupäeva hommikul veel enne kella seitset matkasime juba kogu varustusega metsa poole.

Laagripaika jõudes näidati meile erinevaid tuletegemise võimalusi.

Seejärel uudistasime instruktorite valmivat onni ja tutvusime edasiste plaanidega. Esimeseks ülesandeks mõlemale viieliikmelisele grupile anti sobiva laagriplatsi otsimine ja onni ehitamise alustamine.

Igaüks sai endale sobiva rakenduse- kes tulevalvurina, kes metsast materjali toojana ning kes ehitajana. Hommikusest unisusest ja väikesest jahedustundest sai ruttu hoogne saagimine, raiumine ja vedamine.

Kell üks päeval oli esimene tähtaeg – valmis pidi olema onni karkass ja lisaülesandena igaühel isiklik puulusikas. Suundusime instruktorite juurde vee ning muude materjalide järgi. Üllatusena oli meile valmistatud lõkkepannkooke, sõime neid koos šokolaadikreemiga ning söök viis lausa keele alla.

Saime uudistada instruktorite tehtud onni ning õppeprotsessi täiustamiseks anti meile veel ülesandeid. Järgmiseks hommikuks pidime valmistama räätsa, puust talla mis on tuntud ka metsaplätu nime all, plekk-purgist õlilaterna ning kolmnurkse raami mille abil märssi seljas kanda. Tagasi oma onnide poole liikusime vee, kile ja toidutoiduvaruga. Esimeseks eineks oli seasüda köögiviljadega. Kokkamisoskused pani proovile sööjate erinevad toidueelistused. Kuid üllatust valmistasid ka lihtsad maitsed- mustika- ja pohlavarretee. Onni karkassile tuli kile peale panna ning kõik kuuseokste ja samblaga vooderdada. Raskendava asjaoluna pidime tõdema, et eelnevad ellujääjad on ümberkaudsete kuuskede alumised oksad juba ära kasutanud, kuid siiski suutsime leida hiljuti tormi poolt langetatud kuuse ja onn sai päris eeskujulik.

Kõhutäiteks toodi meile suitsukala, mida osad grupi liikmed isukalt sööma hakkasid. Samal ajal saabus ka meedik, kes tegi jalgade korrasolekus kontrolli

 „Hügieen ennekõike!“, kordas ta.

Kui pimedus juba vaikselt ligi hiilis, meenus meile, et peame ööseks küttepuid juurde varuma - läks agaraks tegutsemiseks. Puude saagimine ja lõhkumine osutus vägagi kurnavaks Teisel meeskonnal küttepuude varuga probleeme ei esinenud, küll aga selgus, et nad olid varustatud puudega, mis hästi põleda ei tahtnud. Seega võtsid nad maha mõned kuivanud kuused. Sellest selgus õppimiskoht kõigile.

Veel enne magamaminekut toodi meile kotiga kolm kala ning üks suur kana Hommikuks taheti ainult luid ja konte näha. Taimetoitlasi see eriti ei rõõmustanud. Kuigi peab ütlema, et nii head kana, nagu sellel korral sai valmistatud, pole ma enne saanud.

Teise grupi laagriplatsi poolt kostuv kiljatus, pakkus meile mõtteainet. Põhjuse saime teada järgmisel päeval. Nimelt oli nende kala otsustanud puhastamise ajal siplema hakata, mis puhastajat ennast ja teisigi korralikult ehmatas.

Öö saabudes hakkas jahedus ihu ligi hiilima. Puud olid märjad ning korralikust lõkkest ei tulnud midagi välja. Koidu lähenedes muutus meel siiski rõõmsamaks. Kuid õige peatselt tegi meie meele mornimaks oma uhke kätetöö lammutamine.

Mõttes mõlkus instruktorite poolt antud ülesanne edukalt veekogu ületada ja kui hommikul Kirna õppehoone juurde tagasi jõudsime, tuli meil silmitsi seista maja taga asuva tiigiga.

Tiigi ääres võtsime eeskujulikult järjekorda ja astusime kordamööda augu servalt jäisesse tiiki. Nii nobedalt pole ükski naine veekogust välja tulnud! Meie kõigi  suureks rõõmuks oli saun mõnusalt leilivalmis. Elasimegi kõik üle!

Ees ootas viimane teooriatund enne kojusõitu- Terade olemus ja teritamise põhimõtted. Kümme naist seisid reas ja teritasid oma nugasid. Instruktori poolt tunnistati sobilikuks meetodiks ka kodustes tingimustes nugade tassi kareda põhja vastu hõõrumine.

Ürituse lõppedes tunnistati meid edukalt ellujäänuteks ja kiideti usinuse eest. Kokkuvõttes võib öelda, et oli väga asjalik, uute kogemuste ja elamusterohke nädalavahetus. Avaldame suurt tänu oma toredate kaaslastele ja instruktoritele!

Üleelamiseni!