Varateismeline Akadeemiline jaoskond

Viimased seitse aastat Akadeemilist jaoskonda juhtinud Janne Mets andis aplausi saatel üle traditsioonilise rändkarika „Aasta tegija 2024“, mille tänavu pälvis jaoskonna aktiivne liige Juta Levin.

„12-aastane Akadeemiline jaoskond on kui varateismeline, kellel pea laiali otsas ning ei tea täpselt, mida tahta või valida. Soovib osaleda siin ja seal, tihti unustab mitmed tähtsad asjad ära või mõtleb hoopis muudele asjadele,“ iseloomustas Janne Mets jaoskonda. Ta lisas, et esinaisena on tema suurim rõõm naiste positiivsus, koostegemise mõnu ja üksteise mõistmine. „Sealsamas teeb aga üldises mõttes kurvaks kogu organisatsiooni mastaapsuses meie liikmete passiivsus. Organisatsioon on vabatahtlik, aga seda enam – kui oled vabatahtlikuna liitunud, siis peaks iga liige sellega arvestama ja oma panuse andma,“ tähendas Janne, kelle tee Naiskodukaitses algas 2013. aastal.

Just Janne eestvedamisel korraldati ringkonna naistele möödunud suvel kahepäevane laager Oitmel, mis kõigile väga meeldis ja millest unistatakse taas.

Täna oleme aga Saaremaa Naiskodukaitse sajanda sünnipäeva ootel. Seda saame üheskoos tähistada 8. detsembril.

Veidi varem, s.o 13. septembril toimub suur ajaloo- ja julgeolekualane konverents, kuid kogu selle aasta vältel ollakse organisatsioonis silmapaistvad üle kogu Saaremaa. See tähendab seda, et igas meie valla külakeses on kusagil naiskodukaitsjad, kes end avalikkusele erineval viisil nähtavaks teevad.

Raudne leedi

Praegune jaoskonna juhatuse liige, Saaremaa ringkonna asutaja ja Akadeemilise jaoskonna üks loojatest Ellen Kask meenutas taasiseseisvunud Eesti Naiskodukaitse ametlikku algusaega 8. novembrit 1993. „Paldiskis toimusid Kaitseliidu päevad. Kuna sinna sõitnud maleva esinduses puudus meditsiiniteenistuse töötaja, palus maleva staabiülem nooremleitnant Riho Lonn minul teda asendada. Sõitsingi siis, kott üle õla, Paldiskisse. Kui koti lahti tegin, siis ei olnud seal muud kui lahtist vatti, marlisidemeid ja joodi. See oligi kogu sisu, mis oli komplekteeritud maleva arsti poolt. Ostsime apteegist hädapärased asjad ja nii me seal pimedas ruumis koos Ants Tasaga kükitasime oma kottide otsas,“ meenutas Ellen.

Toona ei olnud ka riigi poolt mittemingisugust rahastamist, aga kui naistega kokku tuldi, mõeldi, et kohvi ja kooki võiks ikka olla. Nii sujuvalt tegutsema hakatigi. Oli mitu jaoskonda ning järjest tuli juurde. „Kui staapi läksime, võeti kahe käega väga rõõmsalt vastu,“ rääkis Ellen, kes valiti kaks järjestikust ametiaega ka keskjuhatusse ning selles ametis oli ta esinaisena kümme aastat. Esinaistel oli väga palju väljasõite, mitu korda käidi Rootsis ja Soomes, igal sügisel ka presidendi juures.

Pärimisele, et kuidas on Naiskodukaitse aja jooksul muutunud, vastas Ellen, et nad olid väga kokkuhoidvad. Eesti oli just vabaks saanud ning naistel siht väga kindel. „Nüüd on teistmoodi. Ja kuidagi on läinud nii, et see vabatahtlik organisatsioon on praegu rohkem nagu ametkondade oma, kes reguleerivad. Me tegime väga palju kõikvõimalikke asju ühiselt,“ kõneles ta.

Naiskodukaitse kui eluviis

Ellen on Naiskodukaitse raudvara, kelle elus on palju erilisi hetki. 1998. aasta 22. märtsil toimus Haapsalu Toomkirikus tähtis sündmus: kiriku emaaltaril andsid Naiskodukaitse ringkondade kõrgetele ametikohtadele kinnitatud esinaised ametivande. Seejärel kinnitati neile ametitunnusena õlale Kaitseliidu lipuvärvides ääristusega helesinised siidirätikud hõbedase kinnitusnõelaga. Ellen on ainus, kellele keskjuhatuse otsusega jäeti rätikunõel.

Ta on ajaloouurija ja -talletaja ning jaoskonna fotoalbumite hooldaja, samuti mitmete Naiskodukaitse-teemaliste raamatute koostaja ning kaasautor.

Ellen ütleb, et ega esinaise töös midagi väga keerulist tema jaoks ole olnudki, sest vabatahtlikkus on perekonna traditsioon. Tema isa oli üks Saaremaa Merispordi Seltsi loojatest. „Aga praegu on ajad keerulised. Inimesed ei suuda panustada nii palju, kui võiks. Nad mõtlevad oma tööle ja perele ning ei saa alati osaleda. Aga panustad nii palju, kui saad ja suudad. Ja kui ei saa, siis ongi nii,“ rääkis Ellen, kes on andnud Naiskodukaitsele mõõtmatu arvu aega ning kellele vastutasuks on Naiskodukaitse andnud samuti väga palju. Tal on üle vabariigi väga palju häid sõpru.

„Naiskodukaitse – see on eluviis. Ja ma ei kujuta ette, et ma oleksin midagi muud teinud peale oma koolitöö,“ rääkis staažikas pedagoog. Ta tunnistas, et ega juhtidel ole kerge. „Kui tuleb mingi teade, palun vastake. See ei ole raske, aga see puudutab tervet organisatsiooni. Ka „ei“ on vastus. Meie eesotsas on väsimatu Janne ning ei kujutaks ette, kui teda poleks. Ta on täpne, korrektne ja jõuab igale poole,“ tunnustas Ellen.

Teine väljund

Pea 30 aastat Naiskodukaitses, sealhulgas 9 aastat ringkonna esinaisena tööd teinud Mare Kirr ütles, et tema sattumine Naiskodukaitsesse oli suuresti juhuslik ja eelkõige seotud tema ametiga kiirabis. „Kui Kaitseliit oli taasloodud, kutsus mind klassivend Andres Ots, kes oli toona väljaõppeinstruktor, enne võistlusi meestele meditsiini õpetama. Ja siis juhtus nii, et mehed käisid mandril võistlemas ja said esikoha. Ja nii käisin neid õpetamas ikka päris mitu korda. Kuni ühel hetkel Mati Vendel ütles, et sa oled siin juba nii palju käinud, et võiksid liikmeks hakata. Olin näinud naisi koos käivat, aga otseselt keegi polnud pakkunud. Nii ma astusin liikmeks 1996. aasta sügisel, pilet on aastast 1997.“

Mare sõnul oli see tema tööle, mis pole kergete killast, hoopis teine väljund. Ja see, et kokku tulid inimesed vabatahtlikult ja suure rõõmuga, tekitas väga teistmoodi tunde. „Kui vanad olijad kipuvad rääkima ikka, et vanasti oli rohi rohelisem, siis tegelikult ongi algusaastad hästi olulised. Kui poleks olnud seda toonast tegutsemislusti, siis me poleks tänasesse päeva jõudnudki,“ rääkis Mare, kellele on Naiskodukaitse andnud samuti ääretult palju. Tal on olnud võimalus osaleda erinevatel koolitustel, ta on juurde saanud enesekindlust, suhtlemisoskust, teistega arvestamist, ekstreemsetes oludes hakkama saamist. „See teadmine, et suudame ja tahame koos teha. Praegu tundub mulle, et üleorganiseeritus veidi tapab seda vabatahtlikkust,“ jutustas Mare, et aeg peabki muutuma, aga side minevikuga peab säilima. Sest muidu pole tulevikku. „ Aga see õlg õla tunne ja uhke tunne, kui paned vormi selga. Meid on ju vähe siin Saaremaal. Vaatad, et ühed ja samad inimesed teevad väga mitut asja. Ja elus on ikka nii, et pead midagi ka väljaspool oma tööd tegema.“

Mare rõõmustas, et naiskodukaitsjad on suutnud ennast Saaremaal pilti tuua. Neid teatakse ja tuntakse. Oma kodu, pere, oma saar ja riik, see ongi see ühtsuse tunne ja et me kõik suudaksime läbi oma isikliku tugevuse seda kõike kaitsta. „Ja kindlasti oleme me tagala meeste jaoks. Ja lõppkokkuvõttes see ongi elustiil.“

Marel on kurb, et malevas ei tähistata enam maleva taasloomise aastapäeva, 20. aprilli. Varasemalt toimus see Kuressaare Kuursaalis ja oli üks tähtsamaid üritusi. Ka piduürituste korraldamine on olnud Naiskodukaitse üks ülesanne: tehti laatasid ja väljamüüke, et korjata raha rindel olevatele meestele. Nagu praegune sokikampaania. Aga saadi ka kokku, et vastukaaluks pingele ja töötegemisele oleks rõõmugi.

Akadeemilise jaoskonna loomine oli üks Mare ja Elleni unistustest ning jaoskond on selles suhtes väga eriline, et siin on kolm aasta naiskodukaitsja tiitli kandjat: Ellen Kask, Mare Kirr (sai ka vabariikliku tunnustuse) ja Janne Mets. Kokku kuulub jaoskonda 15 liiget.

* KL Saaremaa maleva juures oli moodustatud ajalootoimkond ja alates 21.02.2004 KL veteranliikmete ühendus Linnus. Nende organisatsioonide liikmena sai välja antud mitmed maleva ja selle eri-organisatsiooni Naiskodukaitse ringkonna ajalooteemalisi väljaandeid:

1. Kaitseliidu Saaremaa Maleva laulik. Isamaalised ja seltskondlikud laulud, välja antud NKK Saaremaa Ringkonna toimetusel 1996. a. Jõulupühadeks (s.t. kohe peale ringkonna taastamist 08.11.1996)

2. Naiskodukaitse Saaremaa ringkond, 1925 - 1940 I osa välja antud 1997, koostaja Ellen Kask.

3. Naiskodukaitse Saaremaa Ringkond, 1925 – 2001 välja antud Kuressaares 2004

4. Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu 1990 – 2007, välja andnud ühendus Linnus Kuressaares 2009, Ellen Kask kaasautor

5. Kaitseliidu Saaremaa Maleva pealikud 1918 - 1940 , kaasautor Ellen Kask. Välja andnud ühendus Linnus Kuressaares 2012

Septembris 2002 toimus Helsingis Baltimere maade naiste militaarorganisatsioonide konverents, millest võttis osa ka endine Soome kaitseminister Elisabeth Rehn. Ellen Kask osales konverentsil Naiskodukaitse delegaadina.