Väliköögi neli vaatust

Välirestoran „Isukas Kotkas“

Algab praktika! Alu mõisa tagune plats on rõõmus ja roheline, tutt-uued sügavpunased kokapõlled ning meeleolu üpriski helge, kui ehk pisut ärev, sest praktika kestab ikkagi nädal aega ning nagu üks meist tabavalt tähendas: „Õppusel võib sõda mängida, aga süüa tuleb ikka päriselt teha.“

Kursus on jagatud kahte meeskonda, kes kordamööda hommiku-, lõuna- ja õhtusööki valmistavad. Toitlustatavat rahvast on esialgu vähe ja aega palju. Põhimõtteliselt imeline!

Välirestoran „Vettinud Kotkas“

Vihma sajab juba varahommikust saadik. Kõik on märg. Inimesed on märjad, toidunõud on märjad, nõudepesuplatsil on eriti märg. Ja porine. Kokad näevad vihmakeepide ja telkmantlitega välja nagu rohelised kuhilad ehk kevadised pokud. Selguvad mõned elulised ja olulised tõsiasjad välikatla ohutuspraktikast. Siis sajab veel natuke. Aega on vähem, inimesi on rohkem. Liigutused on pisut aeglasemad. Toit on endiselt maitsev (võib-olla kergelt vesine). Meeleolu  püsib.

Välirestoran „Jäätunud Kotkas“

Liiguvad jutud, et öösel oli 8 kraadi külma. Kõik pinnad on kaetud jääkirmega. Platsil (mitte enam nii rohelisel) liikumine omandab akrobaatilise külje. Liigutada tuleb aga kiiresti, sest muidu jäätuvad jäsemed kohemaid. Liigutada tuleb ka seetõttu kiiresti, et ühekorraga on õppusele saabunud ligemale 400 võitlejat, kes kolm korda päevas unistavalt köögi poole vaatavad või vaataksid, kui ülem keset lahingut selleks loa annaks. Aega pole üldse. Niipea kui oled minutiks pikali visanud, et hetke hinge tõmmata, tuleb uut toidukorda valmistama hakata. Meeleolu on nii ja naa. Üldiselt, eriti kui šokolaadi-iirise-kirsikeedisega koogitükk taldrikul ees, pigem siiski positiivne.

Välirestoran „Võidukas Kotkas“

Lõpp läheneb! Metsas kestab viimane lahing, millest välirestoranil aga aimugi pole, sest meid seal ei ole. Avame hoopis hoogsalt seljankapurke ning keerame pannil särisevatel kotlettidel teist poolt. Ei sega ka paigutised rahehood, mis köögi territooriumi (üldse enam mitte rohelise) tipitäpiliseks ja uisuväljana libedaks muudavad. Meeleolu on joovastav ja ülemeelik. Kõigiga tahaks rääkida, muljeid jagada, jutustada. Peale lõpurivistust Varbola linnusel sõidavad sõdurid koju ja meie peseme puhtaks viimased termosed. Ühekaupa lahkuvad meeskondade liikmed. Hüvasti ja taaskohtumisteni!

Epiloog

Kotkalennuga lõpetas välikoka kursuse 11 naiskodukaitsjat ja kaitseliitlast: Krista Kiil, Tiina Kirsipuu, Anneli Looken, Maret Valner, Liina Pärnamäe, Piret Valge, Ave Rallmann, Tiia Juhanson, Raini Kaelep, Pille Lend ja Tauno Mitt. Praktika ex est!