Ülejõe jaoskonna õppelaager

Ilm oli sattunud selle suve parim ja nii oli osalejail lausa nauding õppida värskes õhus sidepidamist ja orienteerumist, uppuja päästmist ja esmaabi osutamist.

Suurt elevust pakkus relvaõpe, mille käigus saadi selgeks erinevate relvade ohutu käsitlemine, saadi teada, mida teha metsas juhtumisi leitud relvaga ja õpiti 6 erinevat relva lahti võtma ja kokku panema. Lõpuks tuli lahendada relvakompott, mis tähendas, et erinevate relvade osad olid segamini aetud, need tuli ära sorteerida ja iga relva õiged jupid kokku saada. Ühtegi uut relva selle töö käigus siiski ei leiutatud ja instruktor võis kerge südamega need lattu tagasi viia.

Laagri esimesel õhtul kuulati lõkke ääres Kelli Reinsalu ajateenistusemuljeid, mis tekitas paljudes laagrilistes kadedust, kuna nende sünniaasta ei võimalda enam sellisest elamusest unistada. Laupäev lõppes meeskonnatöö harjutustega- kuidas ehitada silda kolmemeetristest prussidest, kasutades vaid koormarihmu ja lõpeks saada sellega hakkama ka pimesi... Lõkke ääres tehti ka peenemat näputööd - õpiti selgeks kuus erinevat sõlme. Hilisõhtul saabus laagriliste jaoks esmalt veidi ehmatav uudis: kell 1 öösel ootas ees luureülesanne. Naised otsustasid kiirelt enne veidi magada, sest kell oli juba 23, mehed otsustasid siiski mitte magama minna. Igal juhul kell 1 olid kõik oma soojadest pesadest väljas, veidi unised, kuid valmis võitluseks. Camotati end rohelisteks ja mindi põnevale öisele orienteerumisele peaaegu täiskuu valguses. Monika meenutab: „ Adrenaliin oli laes, kui luurasime teadaolevalt paigas, kus pidi olema vastane. Teravama silmaga naised tuvastasid proua ja härra Otsa ja siis lendasid taevasse valgusraketid. Aga sellel luurel oli ka üllatus: saime tunda, mida tähendab, kui end põõsas peitvat luurajat peetakse karuks ning visataksese õllepudeliga (metsas juhtusid olema üsna joobes tsivilistid, kes ilmselgelt meid kartsid).“

Pühapäeval läbiti umbes 5 km pikkune õppe- ja takistusrada, kus lahendati erinevaid ülesandeid, rakendades eelmisel päeval õpitut. Ülesanded õnnestusid tänu toredatele ja pühendunud instruktoritele, kes olid osalejaid eelmistel päevadel usinasti koolitanud.

Uppujad said päästetud ja teele jäävad kraavid ületatud, sai loodud sideühendus staabiga erinevate sidevahenditega ja läbitud takistusrada. Õllehuvilised tsivilistid rõõmustavad ilmselt siiani, et öine mets on täis pigem kaitseliitlasi kui karusid.

Laagris mitte osalenutel oli võimalik Facebooki vahendusel jooksvalt laagrimeeleolust osa saada, sest laagri kajastamine oli samuti üks ülesanne – iga laagriline pidi pildistama ühe meeleoluka foto, selle pealkirjastama ja ringkonna gruppi postitama.

Pildid: Margit Kaur ja Alex Ots.