Toimus Mari Raamoti neljas rattaretk

Selle aasta marsruut kulges Otepää ümbruses, enamasti küla- ja metsateedel ikka künkast üles ja siis alla. Kõikidest külastatud kohtadest ja muljetest ei jõua kirjutada, aga retke raames toimusid ka hommikuvõimlemised, näputöö tegemine, oli palju eredaid hetki ja tore seltskond. Otepää kirikust saatis meid heade sõnade ja õnnistusega teele koguduse vaimulik Marko Tiirmaa. Saime teada, et esimese eesti soost õpetajana töötas seal Jakob Hurt - suur emakeelse rahvahariduse edendaja - ning eriti eestimeelne oli tema sakslannast abikaasa. Just Otepääl pühitseti 1884. aastal sini-must-valge Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, millest sai hiljem Eesti riigilipp. 

Reede õhtul sõitsime marsruudil Vana-Otepää, Uibumägi, Mõrtsuka, Räbi. Vahepeal ujusime Nõuni järves, nägime peaaegu sinist lehma ja külastasime Märti, kelle koduõues imetlesime puuskulptuure. Natukene saime vihma ja proovisime Tartu rattamaratoni rada. Ööbisime telkidega Palu-Veski puhkemaja alal. 

Laupäev algas Hellenurme vesiveski külastusega. Elva jõe paisjärve ääres võttis meid lahkesti vastu veskiemand Mae Juske. Tema ja mölder Harri juhatusel nägime oma silmaga, kuidas rohkem kui 133-aastases veskis nisu viljaterast jahu ja mannat saadakse. Kahjuks hakkab oskus jahu jahvatada ära kaduma. Seda põnevam oli veskis kõike vee jõul töötavat jägida. Isegi tõstuk, mis nisukoti alt ülakorrusele vinnab, töötab vee abil. Veski neljal korrusel saime ise katsuda, tunda ja maitsta, tutvuda muuseumitubadega ning mekkida vastvalminud leivakojas perenaise tehtud leiba.

Veskiga tutvus tehtud, liikusime edasi Palupera mõisa ja siis Puka alevikku. Pukast jäi eelkõige meelde tänav, kus toimusid mitmed mängufilmi „Sügis“ võtted ja muidugi kuninglik kehakinnitus kultuurimaja aias.

Meid ootas Kuigatsi. Kohalik koduloohuviline proua koos oma pealinlasest tütrega andsid hariva ülevaate külamajast, mõisast ja sealse Kaitseliidu üksuse ajaloost. Saime teada, et Kuigatsis tegutses enne II maailmasõda rohkearvuline naiskodukaitsjate jaoskond. Neil oli toimetamiseks oma maja ning korraldati majapidamise-, käsitöö ja sanitaarkursuseid, tegeleti rahvatantsu ja iluvõimlemisega. Kuigatsi vabastamise päevale kogunes 1934. aastal üle 2000 inimese. Kui varem oli Kuigatsi Puka valla keskus, siis praegu elab külas 70 inimese ringis. Just samal päeval lõpetas oma tegevuse kohalik külapood - tajusime Eesti maaelu kurvemat poolt.

Kulgesime ratastel Keeni raudteejaama mälestuskivi juurde. Keeni jaamast algas 1949. aasta märtsis Valgamaalt küüditatute teekond Siberisse. Korrastasime mälestusmärgi ümbruse ja istutasime selle ette lilled. 

Sangastes kaesime veel kaugelt lossi, kus just algas kellegi pulmapidu. Ei saa mainimata jätta, et ilmaga meil laupäeval ikka väga vedas, sooja oli parasjagu ning vihma hakkas sadama alles siis kui jõudsime ööbimiskohta Kivimaa puhkemajas. 

Peale laupäevast sauna ja taastavat ööund tervitas meid vihmasajuline pühapäevahommik. Istusime vihmakeepides ja jopedega sadu trotsides taas sadulatele ja võtsime suuna Sangaste kirikusse. Vapramad retkelised ronisid kirikutorni. Järgnes väike maanteesõit ning juba imetlesime Restu mõisahoonet. Ja siis alustasime tõusmist Harimäele, mille kõrgus merepinnast on 212 m. Kui seni läbitud tee kulges ikka vaheldusrikkalt tõuse ja languseid mööda, siis sel kruusateel marutasime läbi vihmasaju aina ülespoole. Vaevarikas justkui taevasse ülesronimine sai retkelistele tasutud Harimäe torni tipust avaneva imelise vaatega ning pika ja kosutava laskumisega Käärikule. Edasi viis tee läbi Sihva Pühajärvele. Vaatasime ja mõõtsime ära Pühajärve Sõjatamme ja juba varsti tervitaski meid Otepää. Kolme päevaga läbisime ratastel kokku rohkem kui 120 km. 

Jalgrattaretk algas ja lõppes Kalda kojas, korraldajate juures, kus tegutseb Naiskodukaitse Valga ringkonna Otepää jaoskond. Selle aasta vahepeatused muutsid erti meeldivaks Otepää jaoskonna toitlustajad oma rõõmsa meelega. Tundsime ennast oodatutena, kogu retk oli turvaline ja hästi läbi mõeldud. Sattusime huvitavatesse paikadesse ja saime rikkalikult uusi teadmisi.

Sügav kummardus Ene Prantsile, ürituse peakorraldajale!

Esimene rattaretk toimus Naiskodukaitse esimese esinaise auks tema sünnikuupäeva paiku Viljandimaal, teine Jõgeva- ja Tartumaal ning kolmas Tartumaal. Ajaloolis-kultuuriloolise retke eesmärgiks on tutvustada huvitavaid Eestimaa paiku ning pakkuda võimalust veeta sportlik nädalavahetus naiskodukaitsjate heas seltskonnas. Järgmisel aastal saab retk juba viiendat juubelit tähistada. Tore, et naiskodukaitsjate hulgas on mitmeid, kes siiani kõik korrad läbi teinud ning reipalt viiendat Mari Raamotile pühendatud rattaretke ootavad.
Kohtumiseni 2014. aastal Põlvamaal!