Staabiassistentide kursus Võrumaal

Kahe mooduli ajal saadi nii uusi teadmisi kui uuendati varasemalt omandatud kogemustepagasit. Õppuritena oli kohal 12 naist erinevatest ringkondadest, keda meeleolukalt juhendasid oma ala spetsialistid.

Esimesel nädalavahetusel algas õppetöö juba reedel, seega pidid kaugema nurga inimesed õigel ajal kohale jõudmiseks varakult teele asuma. Teadmiste hankimine sai korralikult hoo sisse ning kestis pühapäevani välja. Loomulikult mahtusid sinna vahele ka puhkepausid, üksteisega tutvumine ja kogemuste jagamine. Pikad päevad olid sisustatud nii teoreetilise kui ka praktilise poolega – saime uued teadmised kohe proovile panna ja vajaduse korral lektorilt täiendavalt juurde pärida.

Alustasime v-vbl Alošiniga tingmärkidest, millede jälgimiseks saime vastavad raamatud. Esialgu tundus võimatu kõik meelde jätta ja seda uskumatum oli, et mõnel tublil naisel olid paljud tingmärgid juba selged! Siinkohal tuligi välja erinev kogemustepagas – kes kus ja kui palju oli eelnevalt staabiassistendina tegutsenud. Hiljem tuli juttu meie jaoks väga vajalikust teemast: staabiassistentide tööülesannetest ehk mida peaksime tegema, mida mitte.

Mjr Nõmme rääkis staabi struktuurist, ülesannetest, otsuse vastuvõtmise protsessist, Eesti riigikaitse struktuurist ja juhtimisest, üksuste struktuurist ja liikidest ning loomulikult tööst topograafilise kaardiga. Kogu juttu saatis praktiline tegevus, et teadmised kohe kinnistada – selleks tegi mjr Nõmme ka üllatuslikke tunnikontrolle taktikaliste tingmärkide, staabi ja selle osakondade ning juhtimispunktide tundmise kohta. Oli päris hirmutav, kui ette anti paberileht käsuga joonistada jalaväepataljoni struktuur tingmärkidega rühma täpsusega, kuid veidi järele mõeldes said kõik sellega kenasti hakkama. Kasutasime raadiojaamu, täitsime  lahingpäevikut ja määrasime kaardil koodipunkte,  mis oli kindlasti üks põnevamaid, ühtlasi harivamaid ülesandeid.

Et saadud tarkus raisku ei läheks, saime ka kodutöö, kus pidime tingmärkide abil kaardikilele joonistama etteantud tegevuse. Kokkuvõttes võib öelda, et mõningase pusimise järel sai tulemus päris hea.

Teisel õppetöö nädalavahetusel oli esimeseks rõõmustavaks üllatuseks see, et kõik 12 naist, kes kohal pidid olema, olid kohal, st keegi haigeks polnud jäänud. Oli rahustav olla juba tuttavate nägude seltsis. Rahustav ses mõttes, et õhtuks ja ööks oli oodata praktilist õpet ning keegi ei kujutanud ette, mis meid päris täpselt ees ootab.

Päeva alustuseks rääkis ltn Planken meile operatsioonikäsust ja käsu lisadest, millele järgnes n-ltn Niilo loeng ettekannetest ning erinevatest blankettidest. Ühel hetkel jagas ltn Planken kätte hunniku pabereid, millel oli kirjas operatsioonikäsk, kust meie ülesandeks oli leida üksuse määratud, tulenevad, olulised ülesanded. Kui määratud ja oluliste ülesannete esiletoomisega saime viperusteta hakkama, siis tulenevate ülesannete tabamiseks vajasime härra leitnandi abi.  Taaskord tuli palju uut informatsiooni vastu võtta, taaskord hiilisid mõtetesse kahtlused, kas saan reaalses olukorras hakkama ja suudan kõik vajaliku meeles pidada. Toeks olid õppejõudude julgustavad sõnad, et piisab, kui tead, kust infot otsida, kuid praktika käigus jääb suurem osa kasutatavast iseenesest meelde. Ka kpt Pindise ettekanded protokolli koostamisest, aktist ja salastatuse tasemetest panid veidi kergemalt hingama, kuna need teemad olid loo autorile tuttavad, seega lootusetuse tunne hakkas kaduma.

Pärast õhtusööki toimus veel v-vbl Poldovi sideõpe, kus tuletasime Motorolade kasutamise meelde, samas ühendasime maaliini kaableid ja käisime üle põhitõed, mida võib eetris edastada, mida mitte. Ärevus eelseisva lõpuharjutuse ootuses tõusis.

Lõpuharjutuseks jagati meie grupp kaheks, seega oli meil kaks jalaväepataljoni staapi, kes tegutsesid teineteisest sõltumatult. Gruppide juhid käisid kohtumisel, kus said brigaadiülemalt käsu ja edastasid selle staabile. Üheskoos arutledes pandi paika tegevuskava, määrati vastutajad ning asuti tööle.

Oli vaja kopeerida palju kaardikilesid, mis kujunes kõige aeganõudvamaks ülesandeks, kuid ühendatud jõududega saime õigeaegselt valmis. Külg külje kõrval töötades oli vahepeal neli-viis naist markeritega kilede kallal ametis. Lisaks tuli suurendades kopeerida erinevaid blankette, et need seintele üles riputada, joonistada tuli suurendatult lahingutegevuse ala kaart, et sinna peale saaks märkida üksuste nii omade kui ka vastaste tegevuse; läbi viidi koosolekud hetkeolukordadest teada andmiseks, protokollimiseks ehk siis iga staabi osakond viis ülema toimuvaga kurssi. Mängiti läbi erinevad tegevusviisid koos eeldatavate tulemustega. Millalgi pärast südaööd lubati meid puhkama, et hommikul varakult jälle alustada.

Veidi väsinult jõudsime õppusega viimaks lõpusirgele ning kõik kursuslased võisid kergendatult hingata. Ruumid korrastatud, asjad pakitud, diplomid käes ja kaaslastega hüvasti jäetud, asusime koduteele. Kaks pikka nädalavahetust uusi teadmisi kogudes olid ühele poole saanud. Tagantjärele mõeldes ei olnud ju midagi hullu! Meelest hakkavad kaduma kõhklused ning saamatus, mis asenduvad tegutsemistahte ja kindlustundega. Usun, et räägin meie kõigi eest, kui ütlen, et jääme huviga ootama võimalusi oma oskusi näidata ja teadmisi praktikasse rakendada!