Pärnumaa naised maitsesid sõdurielu

Traditsiooniliselt Rae järve ääres läbi viidud õppus kandis täiel määral eesmärki. Omandatud said kõik programmis ettenähtud teadmised ja oskused, lisaks kogetud sõdurite tavaelu rutiine: motoriseeritud rännakut, toidu valmistamist katelokis, ööbimist jaotelgis, tunda Eestimaa looduse ilu, võlu ja valu ning ennast proovile panna sõdurirajal. Kursus oli meil seekord eriline veel seetõttu, et väljaõppel osalesid ka neli Kaitseliidu noorliiget, kellel praegu esmaseks prioriteediks õpingud ja Kaitseliidu SBK osutunuks liiga ajakulukaks. Samas paari aasta pärast ootab poisse nagunii ajateenistus, aga juba sel aastal on noormeestel soov osaleda Orkaanil ning elementaarsed sõdurioskused hädavajalikud.

Üks eesmärk, mis veel täidetud sai: naised, kes pelgasid loodusrüpes telgis ööbimist, elasid selle kenasti üle ja said positiivse üllatuse osaliseks, vaatamata öistele tormimaigulistele tuulepuhangutele ja paduvihmale. Üks õppur sõnas õhtuses tagasisideringis: „Mul on hea meel, et ma sain elus esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda relva katsuda.“ Järelikult on sõdurioskuste väljaõpe igale naisele jõukohane, tehtav, oluline on vaid tahe. Ja tahet meie kursuse õppuritel jagus kuhjaga.

Minule kui korraldajale oli oluline veel üks kvaliteet, mis sellel kursusel tekkis. Näha kõik need päevad motiveeritud ja teadmiste/kogemustehimulisi õppureid, oma töösse pühendunud instruktoreid, kelleks olid meie naised ja Rannakaitseüksuse võitlejad, mõistsin, et just see positiivne energia mis siin sündis on see, mis mind siin organisatsioonis kõige enam motiveerib! See tunne on rohkem väärt kui tänukirjad või ergutused, tunne millele ma selget nime ei oskagi anda. Ja kui nädalapäevad hiljem laekus veel õppuritelt anonüümne tagasiside, mis oli täidetud emotsioonidest ja konstruktiivsest kriitikast, siis sain aru, et tahan neid häid mõtteid jagada suurema ringiga.

Tagasiside noppeid

Õppuse ajakava ja sisu

Ajakavast kinnipidamise kord võiks olla natuke rangem. Hea, et oli palju praktilist tegevust. Hea, et instruktoreid oli piisavalt inimestega tegelema tagamaks, et kõik said asjast aru.
(autori märkus: Mina palusin Kaitsliidu instruktoreid, et nad poleks sama ranged kui meestega. Selgus, et see oli viga!)
Ajakava oli üsna tihe, kuid siiski jäi ka piisavalt puhkepause - samas ei saakski see moodul rohkem loenguid/väliõpet sisaldada - need 2,5 päeva olid uut infot pilgeni täis ja osalistele peakski jätma aega neid teadmisi ka "läbi seedida".

Õhkkond õppusel

Õhkkond oli toetav ja positiivne, kursust läbi viinud instruktorid igati tasemel ja oma sihtgrupiga arvestavad, naiskodukaitses ei ole ju sugugi mitte kõik naised valmis meestega samal tasemel "põllul põrkama"-relvi kasutama-metsas matkama, ja sellest lähtudes oli ka kursus üles ehitatud: anti sõdurile olulistest oskustest üldine ülevaade - kes tahtis sportlikku sooritust teha, sai lõpumatkal ennast ületada ja aja peale jooksujalu ülesandeid täita, aga usun, et ülejäänud nautisid seda, et said ennast uues rollis proovile panna ja võtsid rahulikus tempos aega, et õpitut korrata ja ülesandeid läbimõeldult lahendada - igaüks leidis midagi jõukohast ja ka midagi täiesti uut ja tundmatut, nende teadmiste põhjalt on nüüd nii mõnelgi uuel liikmel lihtsam erialavalikut teha ja edasistel koolitustel osaleda - oluline on arvestada oma võimete piiridega ja osata edaspidi organisatsioonile võimalikult kasulik olla, oma teadmiste ja oskustega.

Jaotelgis ööbimine möödus vastu ootusi mugavalt ja telgis oli tänu heale varustusele ja agaratele kaaslastele ikka päris soe ja öösel sadanud vihm meid ei morjendanud. Õppevahendid (sidepidamiseks, relvaõppeks, kateloki koolituseks, kompassid topograafiatunniks jne.) tagatud, toitlustamine suurepärane ja BVÕ toimumiskoht Rae järve ääres looduslikult väga kaunis kohas - isegi need, kes matkamisest ei hooli, soovisid kindlasti sinna koos perega tagasi minna. Kursuse juht Janale suured tänud, kes kõik pisiasjadeni läbi oli mõelnud ja kogu kursuse aja oma "kursantide" eest lausa emalikult hoolt kandis!

Sideõpe

Sidekoolitus oli piisav, saime nii teooriat kui ka praktikas kõike järele katsetada - läbiviijad on kogenud staabiassistendid ja teavad, millest räägivad.

Relvaõpe

Relvaõpe oli minu jaoks üks kõige põnevam osa kuna olen sellega vähe kokku puutunud - instruktor oli väga põhjalik ja seletas hästi lahti relva erinevad osad ja millised tõrked võivad esineda relvade juures, mida jälgida ja kuidas käituda.

Ohutus ennekõike - instruktor tõi häid näiteid ja kordasime mitu korda üle need punktid, mis relva käsitsemisel ja laskeõppustel kõige olulisemad on. Väga põhjalik ning individuaalne juhendamine.

Topograafia

Orienteerumisega said lõppude lõpuks kõik hakkama, segadust tekitas asimuudi määramine, kuigi koolituse ajal tundus kõik lihtne ja loogiline, siis oleks ikkagi tahtnud seda rohkem korrata ja ka instruktoritelt üle kinnitamist, et mitte päris "puusse panna".

Liikumisviisid ja käemärgid

Käemärkide õpe oli ka minu jaoks üks huvitavamaid, kahju ainult, et mõned osalejad ei mõistnud selle õppe olulisust, kui neid märke praktikas reaalselt läbi tegime, kui oluline on metsas liikudes vaikust hoida ja üksteist tähelepanelikult jälgida, instruktoril võis närv vahepeal ikka väga mustaks minna... No ja väljend "Kuldari tõuk" selle madal-madal-roomamise iseloomustamiseks jääb vist kõigi kursuslaste sõnavarasse veel pikaks ajaks. Põnev ja naljakas, õppimine oli lõbus.

Mida kursusel arendada?

Ma usun, et see sõdurioskuste BVÕ formaat on koostöös KL malevaga juba aastaid tagasi välja töötatud ja toimib hästi - mina ei muudaks selle juures mitte midagi, kõik oli just nii nagu peab - või isegi paremini kui loota oskasin - jäime kõik elu ja tervise juurde ja veetsime koos ühe hariva ja heas mõttes proovilepaneva nädalavahetuse.

Üldiselt väga hea rada. Isiklikult oleksin isegi raskema füüsilise väljakutsega hakkama saanud. Oleks võinud olla võib olla rohkem ülesandeid.

Veelkord tänud kõikidele instruktoritele, kes viitsisid meiega mässata ja meid koolitada ja vahepeal veidi ka noomida (kellatundmine!) - aga see kõik kuulubki õppimise juurde, et esimese korraga ei tule kõik viimase peal välja, aga loeb see, et kõik olid valmis pingutama ja keegi ei vingunud ega virisenud, meeleolul ei lastud langeda ka siis, kui viimasel päeval vihma kaela sadas. Loodetavasti vähemalt mõnigi kursusel osalenud naiskodukaitsjatest on nüüd valmis ka laskevõistlustel ja koormusmatkadel osalema, asi on seda väärt!

Fotode autor on Alex Ots.