Side- ja staabigrupp ning meditsiinigrupp korraldasid kompleksõppuse

SEBRA, SEBRA – SIIN KÜÜLIK!

Side- ja staabigrupi juhi Heidiga kompleksõppust ette valmistades oli meie mõlema soov, et õppus tuleks võimalikult praktilist laadi, et oleks rohkem sõlmes kaableid ja eetrimüra kui lektori uinutavat juttu ja monotoonset powerpoint’i. Sest side- ja staabitöö on kõike muud kui uinutav. Ning milleks istuda ilusa ilmaga klassiruumis, kui saab raadiojaamadega õues kohapeal väljamõeldud teateid eetrisse paisata?

Ettenägelikult oli meil piisavalt varutud nii ICOM kui ka M70 käsiraadiojaamu ning minu isiklikku lemmiksidevahendit, mis pärineb aastast 1937 – traatside raadiojaam Ericsson M37. Kõik õppusest osavõtjad said käe valgeks sidekontrolli tegemisega, aga ka teadete edastamise ning vastuvõtmisega.

Tore oli näha, et mitte kellelgi ei tekkinud eetrikrampi, aga ehk oli sellest kasu, et enne praktilist ülesannet sai õppuritele karmlõbusalt korrutatud: MÕTLE! VAJUTA! RÄÄGI! Kuid võib-olla on põhjus siiski lihtsam: kõik me ripume pidevalt erinevate sidevahendite küljes ning üks rootslaste 1937. aasta leiutis XXI sajandi naiskodukaitsjat rivist välja ei löö.

Tundus, et paljud olid eelnevalt juba kokku puutunud NATO tähestikuga ning oskasid edastada teateid stiilis „Tango-Charlie-kaks-null“, igatahes selles vallas tõrkeid ei esinenud. Küll aga tõrkusid paar raadiojaama – mõni tahtis erilist kohtlemist ja meelitamist, küll pikema antenni, küll kõnetoru või patareide vahetamise näol, aga päris tummaks ei jäänud ükski.

Üks teema, mis jäi ajanappuse tõttu katmata, oli traatside vedamine ja maskeerimine. Vaevalt, et oleksime terve kaablirulli (ca üks kilomeeter) maha matnud või puude otsa riputanud, sest see võtab ikka omajagu aega, teadjamad räägivad, et suvel kulub ühe kilomeetri peale üks tund, talvel aga kaks tundi... Kui peaks olema veel juhust seesugust õppust läbi viia, siis võiks kindlasti selle ette võtta, hea harjutus meeskonnatööks ning vaheldus klassiruumis unelemisele.

Veel sai õpetatud ja ka ise õpitud kaarditööd. Kaarditöö seisneb lühidalt öeldes selles, et mitmest väikesest kaardist tuleb kokku kleepida üks suur. Kuna käärid on kibedad naiste käes välkuma, siis tuli veel kord karmlõbusalt meenutada: MÕTLE! LÕIKA! KLEEBI! Ise tõdesin hiljem, et tähelepanu ei ole kunagi liiast – me lõikasime Riisipere, Saue ja Nõva ilusad liivarannad kenasti kokku, kuid märkasime alles mõni aeg hiljem, et tegemist oli praak-kaardiga, ühe kaardi laiuskraadid olid valede väärtustega. See ei takistanud meid loomulikult kaardiõpet läbi viimast, ka kilejoonised said edukalt tehtud.

Kilejooniste tegemisel ja kopeerimisel peab olema iseäranis tähelepanelik. Praktilise harjutustöö lõpus nelja erinevat kilejoonist kohakuti pannes selgus, et kõik strateegiliselt tähtsad punktid ei ühtigi! Olgugi, et ülesanne oli kõigil üks ja koordinaate määrati samal kaardil ning tingimused töö läbiviimiseks olid võrdsed. Aga ehk tahtis ülesanne lihtsalt rohkem aega saada, sest tegemist oli õppuse eelviimase teemaga? Igatahes, harjutamine teeb maailmameistriks ning kindlasti läheb järgmine kord edukamalt.

Õppuse viimase teemana tutvustas Heidi lahingdokumentatsiooni ja erinevate ettekannete koostamise protseduure. Oi neid lühendeid ja arvukaid blankette! Lohutust tõi asjaolu, et loomulikult on hea, kui staabiassistendil on kõik lühendid ja sümbolid peas, kuid seda keegi ei nõua, alati on võimalik tarkadest raamatutest järele kontrollida.

Enne kompleksõppust olin veidi pabinas, sest asusin ju esmakordselt nii mahukat ja pikka õppust läbi viima. Lootust, et ämbrikolinat ei kosta, andis asjaolu, et pooled teemadest võttis enda kanda side- ja staabigrupi juht Heidi, kellel on kaugelt rohkem kogemusi nii staabi- kui ka instruktoritöö vallas. Juhul kui tegemist ei olnud plastämbriga, siis arvan, et sain hästi hakkama. :)

Maarja Purik

„VERD“, „LUUMURDE“ JA „APPIKARJEID“ – MEDITSIINIGRUPP VEETIS ÕPPEPÄEVA TEGUSALT

Meditsiinigrupi õppusest võttis osa 11 tublit naist ja ka üks hakkaja mees. Instruktoriks oli Kristiina Vaas, kes jättis endast väga professionaalse mulje.

Pärast mõningat sissejuhatust anti õppuritele puremiseks ette esimene situatsiooniülesanne. Täiesti teine keskkond ehmatas meid päris korralikult: „kannatajad“ etendasid oma rolli nii tõetruult, et mõni kursuslane ei osanud „verd“ nähes midagi muud teha kui naeratada ja viisakalt küsida, mis juhtus. Kui olime piisavalt piinelnud, lõpetati ülesanne ja seejärel arutasime läbi erinevate kannatanute vigastused ning vajaliku esmaabi. Saime näiteks teada, et lärmav joodik valu ei tunne ja sellist inimest peab mõnikord häbenemata jõuga kinni hoidma. Teises ülesandes tuli abistada plahvatusohvreid.

Mõlema ülesande juures oli oluline ka hädaabi kõne – kuidas juhatada kiirabibrigaad õigesse kohta ja teha kindlaks kannatanute arv ning samal ajal neil silma peal hoida.

Pärast kosutavat lõunasööki proovisime šokiasendit, küliliasendit, sidumist, elustamist ja triaaži, seejärel jätkasime ülesannetega. Tegusa päeva jooksul saime ka ise ohvreid mängida.

Kursusel jagus nii meeskonna- kui ka mõttetööd. Praktilised ülesanded andsid enesekindlust ja oskust värskeid teadmisi rakendada ning tekitasid julgust ise abivajajatele appi tõtata. Kõik, mida Plangu õppeklassis räägiti ja seejärel metsa all praktikasse rakendati, oli üle ootuste põnev. Õppepäev oli hästi ette valmistatud ja hoogne, tegemisi saatis mõnus huumor. Lisaks tublile instruktorile näitas head taset ka „kannatanute“ seltskond. „Vigastatute“ rolli esitasid nad niivõrd hästi, et arvasime nad teatrikoolist olema – „verd“ ja „luumurde“ täiendasid veenvad appikarjed!

Instruktor Kristiina analüüsis meie tegevuse plusse ja miinuseid ning vastas ammendavalt õppurite küsimustele. Suur tänu talle asjaliku ja mõnusa päeva eest!

Kaja Lemberg ja Berit Cavegn

Rohkem pilte vaata galeriis.