Seitse vaprat naiskodukaitsjat Scoutsrännakul

Artikkel on avaldatud ka ajakirjas Kaitse Kodu! nr 3/2010.

1400 registreerunu seas oli ka palju naiskodukaitsjaid erinevatest malevatest. Tallinna malevast võtsid Scoutsrännakust osa vähemalt 7 naist. Rännaku kogupikkus oli 30 km ning seda võis läbida kahes erinevas kategoorias, n.-ö. vormis nr. 1 (kaitseväe välivorm, teenistusrelv (automaat), 10 kg varustust seljakotis) ja vormis nr. 2 (vabalt valitud rõivastus 15 kg kaaluva seljakotiga).

 
Seljakotid toppisime kodus kõikvõimalikke asju täis: kaasa said varusaapad, mitu paari sokke, varuriided, esmaabipakk, saunatarbed, hantlid ja muud rasked asjad. Toit ja jook oli ülejäänud varustusele veel lisaks, kuna finišis pidi kott kaaluma endiselt sama palju kui stardis.  Stardis kaalusid kõik osalejad oma kotid üle ning kellel tuli kilodest puudus, sai neid lisada liivakottidega. 

Naiskodukaitsjatele malevast antud Volkswagen Transporter startis hommikul juba kella 5 paiku, et kõik minejad erinevatest linnaosadest üles noppida ja juba enne kaheksat stardis kohal olla ning end vaimselt valmis panna. Ligi tuhandepealine rahvasumm alustas teekonda peale Scoutspataljoni ülema sõnavõttu kell 9:04 sümboolse stardipauguga. 

Kuna rajarekordi (2 tundi 49 minutit) ületamiseks tuli kõik 30 kilomeetrit jooksusammul liikuda, asusid tõsisemad rändajad ees jooksma ning kadusid peagi käijatel silmist.

Rännakul oli seitse vahepunkti, kus sai kosutada end vee- või teelonksuga, 20 km punktis jagati mustikasuppi. Rännak kulges umbes kuus kilomeetrit kuni esimese punktini mööda asfaltteed poolsaare idakaldal. Päike paistis ja tuuleke paitas mõnusalt juba veidi leemendama hakanud laupa. Edasi suunduti pehmemale lumeporisele metsateele, kus kohati haigutasid nii suured lombid, et tuli võtta haneritta ja mööda kitsaid teeääri hangedel või lihtsalt porisel, kuid siiski kandvamal pinnasel lompidest mööda ronida. Peagi jõudsime kardetud kohani, kus veelomp osutus veidi suuremaks kui eelmised ehk esialgsed püüdlused mööda teeäärseid hangesid ja kuivemaid valle ronida osutusid asjatuks hangede ja vallide puudumise tõttu, ning tuli märga trotsides astuda kuni põlvedeni vette ja liikuda kiiresti umbes 30 meetrit, kuni jala jälle kuivale maale astuda sai. Peale seda suplust tuli ka kohe teine peatuspunkt, kus paljud märjad jalavarjud kuivade vastu vahetasid. Kohal oli ka esmaabiauto meedikutega, väidetavalt sai osta kuskilt pirukaid. Paljud seal siiski peatust ei teinud, vaid müttasid lirtsuvate saabastega edasi järgmise punktini. Päikseline ilm aitas kaasa meeleolu tõstmisel ja riiete kuivamisel, mööda kuivemaid ja märjemaid teelõike jõudsime 12 km vahepunktini, kus lebas juba rohkem puhkajaid. 

Tee peal võis kohata väga erinevaid inimesi. Näiteks nägime ajateenijad, kes rännakule mitte vabatahtlikult polnud tulnud. Treenitud poistena läbisid nad punktist punktini vahemaad tempokalt, et peatuspunktides mõnusalt puhata saaks. Oli aga ka tagasihoidlikuma sportliku ettevalmistusega rändajaid, kellest mõned ei saanudki üheski punktis hinge tõmbama jääda, kuna vastasel juhul poleks nad rada 8 tunniga läbida jõudnud. Näha oli mehi-naisi, Kaitseliidust, Politsei- ja Piirivalveametist, Päästeametist, kaitseväelasi, sportlasi, koolilapsi, matkasõpru ja vähemalt kahte vaprat koera (!).
Kõige raskemaks osutus nii mõnegi jaoks 22 ja 25 km punkti vahele jäänud sirge lumine teelõik metsasihil, mille läbimise käigus 15-kilone seljakott talumatult raskeks muutus ja jalad kuidagi eriti kangeks tõmbusid, kadus lootus ja pisarad tahtsid vägisi silma valguda. Päris mitmel tekkis sel hetkel soov katkestada ja lihtsalt sinnasamma pikali heita. Kuna aga lumel istudes hakkab üsna jahe, tuli ikkagi end edasi liikuma sundida. Viimased viis kilomeetrit kulgesid mööda asfalteeritud pinda ning peas mõlkusid juba mõtted õndsast finišeerimisest.

Esimene võistleja lõpetas rännaku 2 tunni ja 55 minutiga. Kõik, kes läbisid raja alla 4 tunni (Vorm 2) või 4 tunni ja 30 minuti (Vorm 1), said medalid, ülejäänud lõpetajad (kuni 17.00-ni finišisse jõudnud) said diplomi. Finišist suunati rahvas pesema ning suppi sööma.

Esimesena finišisse jõudnud kaitseväe vormis osaleja Tarvo Tamme leidis, et rada oli sel aastal raskem kui mullu just vesise pinnase tõttu, mispärast ei suutnud keegi teha sel aastal ka rajarekordit.

Kokkuvõttes võib öelda, et igaühele, kes Scoutsrännakust osa võttis, oli see mingis mõttes eneseületus, olgu see siis rajarekordi poole püüdlemine või lihtsalt raja läbimine. See on suurepärane võimalus oma sitkus ja tahtejõud proovile panna ning hoolimata veel mitu päeva kestnud lihasvalust ja jala alla tekkinud villidest, soovitan kõigil osaleda juba järgmisel aastal. 


Teiste osalejate kommentaarid

Jaanika Palm
Scoutsrännakule läksin mõttega, et saada kogemusi. Eesmärke enne rajaleminekut ei püstitanud, kuid lootsin jõuda vähemalt 20 km punkti. 8 km vesine takistus oli lõbus ja elevust tekitav üllatus. Võimalik, et see vesi panigi põntsu minu edasi liikumisele, sest mingi aja pärast muutus minu käimine väga valusaks ja vaevaliseks. Kahjuks olin sunnitud katkestama juba 12 km pealt. Kuid oodates finišis teisi oli mul hea võimalus jälgida kõiki lõpetanuid ja kuulata nende kommentaare raja, villide ja jalakrampide kohta. Plusspunkte päevale andis ka kindlasti ilus ja soe ilm. Kokkuvõttes oskan kahetseda ainult seda, et ei jõudnud rännakut lõpuni teha. 

Margit Saagpakk
Esimeseks meeldejäävaks seigaks rännakust sai loomulikult u 8 km peal 30-40m pikkune lomp millest sai minna ainult otse läbi, vesi põlvini ning jääkülm. Positiivne aga selle juures oli, et selleks ajaks tekkinud villid sai väga hästi maha jahutatud ning edasi oli vaja ainult riided ja saapad kuivaks käia, kuna vahetuseks riideid kaasa võtta ei taibanud.
Teise koha meeldejäävuses pälvis lumesodine "motivatsioonisirge" kus kõndida sai ainult jalg-jala ette nagu modell ja väikenegi tasakaalu kaotus oleks lõppenud lumehanges.
Kui poleks olnud Margitit, kellega koos peale 10 km punkti seltsis edasi sai minna, loodust nautides(nägime liblikaid ja kuulsime esimeste sookurgede ja lõokeste laulu) tema kannad silme ees astumas, siis kindlasti oleksin poole peal katkestanud, oiates villis jalgadest, valutavatest puusast ja õlgadest. 
Kahjuks või õnneks ei ole ma varem sellisel üritusel osalenud. Esialgu mul järgmisel aastal osaleda tahtmist ei ole - põhjus selles, et varbad on siiani valusad ja tõenäoliselt tuleb loobuda ka mõn(dad)est varbaküün(t)est. Teistele soovitaks enne sellist retke seljakotiga trenni teha, jalad väga hästi kinni plaasterdada ja motivatsioon kõrgel hoida.
Kokkuvõttes aga olen rahul, et lasin Sirlel ennast ära rääkida ja isegi peale 7h10min finišis olles olin väga õnnelik.

Angelika Lebedev
Minu jaoks oli see esimene Scoutsrännak. Teed alustasin väga enesekindlalt, sest teadsin, et lõpetan - see oligi peaeesmärk. Rajarekordit sinna ilmselgelt tegema ei läinud, kuna oleme ausad - mu füüsiline vorm ei lubakski seda. Kaasas kaks paari vahetustosse, millest ühed jäid kasutuseta, ja roosad kummikud, kuna ma pole veel jõudnud sõdurisaapaid hankida. Teel olles isegi rõõmusasin selle üle, sest nägin meditsiiniautode juures piisavalt veriseks hõõrutud jalgadega mehi. Samuti aitasid kummikud mu suurest 40-50 m pikkusest veelombist läbi kuivade jalgadega! Julgen väita, et 10. kilomeetrini ei esinenud mingeid vaevusi. 12 km möödumisel hakkas aga tekkima tugev puusavalu, millega võitluses jäi ülekaalukalt peale tahtejõud! 20ndal kilomeetril pakutud mustikasupp mõjus tõeliselt kosutavalt. Tee peal võtsime mõnede Tapa ajateenijate tempole järgi ning leian, et see oli õige samm, sest muidu ei oleks me alla 6 h lõpetanud. Oli küll katsumusrikas, kuid südames valitses rõõm ja rahulolu. Viimased 5 km olid minu jaoks kõige kurnavamad, kuna jalad olid paistes ja tossud tundusid mitu numbrit väiksemad. Käed olid samuti 2 korda suuremad kui muidu. Kuigi mingil hetkel tundus, et lõpp ei taha kuidagi ligineda, olime lõpuks kohal. Ajaks 5 h 55 min! Ehk siis minu salajane lootus oligi lõpetada 6 tunniga, mis tähendanuks, et suudan hoida inimese keskmist liikumiskiirust 5 km/h. Mission completed! Kuigi alguses arvasin, et oli rumalus ilma ettevalmistuseta rajale minna, siis nüüd võiks selle juba uuesti ette võtta! Ja see jutt, et kõige hullem on lihastel järgmisel ning ülejärgmisel päeval ei pidanud minu puhul paika. Ise jäin rahule ning kavatsen ka teisi järgmisel aastal osalema ärgitada! 

Karin Luts
Minu jaoks oli see elu esimene pikem rännak. Eesmärk oli rada läbida - õnnestus. Kondid, luud ja lihased andsid pärast rännakut tunda 2 päeva, kuid see eest pääsesin villide ja hõõrumisteta! Rada aitasid läbida ilus ilm, kummikud, šokolaad ja hea seltskond. Motivatsioonisirgest ei oleks ma jagu saanud, kui tee peal tutvust loonud sõdurpoisid poleks ees tempot teinud, ei saanud ju maha jääda...Kõige suuremaks takistuseks olid puusad, mis pika käimise peale tunda andsid. Valu leevendamiseks aitas sörk ja venitamine ning tahtejõud edasi minna viis võiduka lõpuni. Kõige põnevam oli kogeda erinevaid emotsioone, mida raja läbimine pakkus. Rännaku lõpus mõistsin, kui palju ma enese kohta sel päeval avastasin.