Sassmäni patrull 2010 ehk meestega matkamas

Matka alguspunkti Klooga lähedal jõudsime laupäeval kella 10 ajal. Mehed olid meil seal vastas ning juba esimesest metsas viibitud ööst hoolimata rõõmsad ja reipad.

Kuna tegemist ei olnud koormusmatkaga, siis saime vastavalt vajadusele sõita autokastis, kus oli muidugi päris külm, nii et enamuse aja eelistasime siiski kõndida. Koormust siiski jätkus, kuna kaardi järgi minnes magasime maha õige teeotsa ja otsustasime väikese ringiga trajektoorile tagasi pöörata. Ülesanne osutus aga  natukene raskemaks kui olime arvanud, kuna kõik kaardil näidatud teed olid lumme mattunud, mistõttu pidime edasi intuitsioonile toetudes liikuma. Lumi ulatus  kohati tugevasti üle põlve ja sumada tuli päris palju. Lõpuks jõudsime raudteeni, mis oli meie ainuke pidepunkt õige tee ülesleidmisel. Kõndisime mööda rööpaid edasi ja küsisime nõu raudtee kõrval asuvas majakeses elava vanaproua käest kes... sõnagi eesti keelt ei rääkinud. Käte, jalgade ja kaardiga vehkides saime õnneks siiski suheldud. Proua soovituste järgi otsustasime minna mööda raudteed edasi järgmise peatuseni, kus terendas õige teeots. Tädikesele kinkisime abi eest shokolaadi, mille ta võttis naeratades ja midagi pikalt vene keeles seletades vastu.

Eelmisel päeval teises seltskonnas

(muljetas kaitseliitlane Ott Luup, kirja pani naiskodukaitsja Elisa Sammelselg)

Sõitsime juba reede õhtul Kloogale, panime laagri püsti ja pugesime pärast pikemaid jututalguid põhku ära. Hommikul saime just laagri kokku, kui meiega liitus veel võitlejaid. Kuna osadel matkajatel oli plaanis suuskadel liikuda, asusime suuski tõrvama. Leeklambiga tõrv soojaks, pisut suusad ka ja tõrv peale. Kuna meil mingit kaltsu polnud, siis sobisid selleks hästi ka kotid puude ümbert - hea näide, kuidas metsas tuleb pea tööle panna ja asjadele tihti uusi kasutusvaldkondi leida. Kui esimestel olid suusad määritud ja nad olid teel esimesi katseid tegemas, selgus - nagu arvata võis - et nende suuskadega olümpiale vast ei lähe, aga edasi nad õnneks ikka liikusid. Rakmed selga, suusad alla ja teekond võis alata.

Üle lagendike edasi liikudes tundsime tuult, mis koos tuiskava lumega lõikas ikka korralikult. Hakkasid tekkima esimesed väsimuse tundemärgid. Sõidame, sõidame, sõidame. Peagi saabunud lõunapausi ajal saime pisut hinge tõmmata. Ilm hakkas aga hullemaks minema - lund tuiskas ja tundus, et tuul puhub juba 100 km/h. Tuisk tahtis näonaha maha koorida, viis tasakaalust välja ja tekitas paljudes mõtte, et võiks auto järgi kutsuda, kuid me panime kiusatusele vastu.

Hakkas juba pimenema ning teed oli aina raskem märgata, seiklesime üksteise järel rodus tuimalt edasi, sest rääkida kas ei jõudnud enam keegi või oli tuul nii tugev, et üle selle karjuda poleks olnud mõtet. Olles teel oma õhtuse laagripaiga poole saime teada, et telkimisala on loodusjõudude piinamise all ja meil ei tasu sinna tüli norima minna. Keerasime otsa ringi ja liikusime tagasi eelmisesse laagripaika. Järgnes tavaline laagrirutiin.

Matk oli asjalik ja hea. Saime pisut loodusjõudude ja karmima talveilmaga rammu katsuda ning mööda lumiseid Eesti metsi mütata-suusatada. Järgmisel aastal jälle!