Saarel tohterdamisoskusi lihvimas

Sõit Hiiumaale algas varavalges läbi sombuse Harju- ja Läänemaa. Meiega koos oli lisaks veel saunatark, kes andis õppepäeval oma suure osa, ning autojuhiks oli sel korral minu abikaasa Jüri sisekaitsekompaniist 227. 

Parvlaeval saime ka juba Rapla ringkonna omadega kokku. Ristna Looduskeskuse leidmine osutus ühel hetkel veidi keeruliseks – et mu telefon otsustas üle kuumeneda, siis oli ajutiselt GPS maas ja nii me õigest kohast mööda uhasimegi. Naiskodukaitsjaid aga niisama kergelt lolliks ei tee ja lõpuks jõudsime ka ilma GPS-i abita kohale.

Hiiumaa vahvad ja hakkajad naiskodukaitsjad ootasid meid seal juba ees. Laual olid juba kuum kohv ja tee ootamas ning salatipotis keerutati veel viimaseid kulbitiire.

Kõhud täis, asjad tubadesse paigutatud, saun küdema pandud  ja majaga esmane tutvus tehtud, asusime kuulama Anu Kutseri loengut esmaabist. Sissejuhatusena rääkis ta meile erakorralistest haigusseisunditest – insuldist, infarktist, minestamisest, kuumarabandusest jms. Õppisime neid ära tundma ja esmaseid abi andmise võtteid. Lisaks oli juttu haavahooldusest. Anu pikkis pidevalt oma juttu ka näiteid oma tööst kiirabis ja see tekitas omakorda uusi küsimusi ja arutelusid. Koolituse teine osa oli praktika: elustamine AED-aparaadiga, alajahtunud inimese soojalt katmine ning Heimlichi võtte katsetamine mulaažil.

Õhtul aga astus meie ette saunatark Aleksander Pool ja tema abiline, meie oma Svetlana Taraban. Juttu tuli saunarituaalidest, vihtlemisviisidest, lõhnateraapiast, saunajookidest ja paljust muust. Ja ega see vaid jutuks jäänud. Kui algul näitas saunatark osasid vihtlemisvõtteid nn kuivalt ette, siis hiljem oli kõigil võimalus räägitut juba saunas tunda ja kogeda. See oli elamus omaette. 

Pühapäeva hommikul tuli meid matkale viima aga Inna Lepik. Koos  läbisime kümnekilomeetrise matkaraja Ristnas. Matka algus viis meid läbi metsa, kus olid vanad tõrvapõletusahjude kohad. Edasi viis matkarada juba vanasse Ristna sõjaväelinnakusse – Ristna Patareisse. Inna jutustas väga huvitavaid lugusid sõjaväelinnakust ja kunagistest sündmustest. Patareist jõudsime edasi juba mere äärde. Ristna rannal oli parajalt tuuline, Inna sõnul oli see aga suhteliselt tuulevaikne ilm. See on rand, kustkaudu pöördelistel aegadel paatidega Rootsi põgeneti. Seda ette kujutades tundus olukord pöörane, aga kui valida ongi surm kohapeal või lootus jõuda üle vee, siis on vaatenurk hoopis teine.

Ristna rand on huvitav ka sealsete auguga kivide poolest. Pea enamusel kividest on augud sees ja seetõttu kutsutakse seda kohta ka õnnekivide maardlaks. Igaüks sai enesele õnnekivi otsida ja seejärel suundusime viimaseid kilomeetreid läbima. Loodusmajja tagasi jõudes ootas meid ees kuum kohv ja värske toit.

Oli tohutult huvitav ja vahva õppereis. Eriliselt suur tänu kuulub kindlasti Lääne ringkonna tublidele naiskodukaitsjatele, kes meid lahkelt vastu võtsid ja kõik ära korraldasid. Õppisime üksteist tundma ja saime uusi sõpru. Kindlasti tasub sellist ettevõtmist korrata.