Rasked katsumuste ajad käia karmil võitlejal...

Kohale jõudes paigutasime oma kodinad põrandale ja vut-vut algas sissejuhatus sõdurimaailma. Põgusa ülevaate andjaks oli instruktor Reinart Roo. Esimese tunniga saime täieliku ülevaate sõdurivarustusest ja lahinguvarustusest. Nende asjade nimekiri on ikka päris pikk, mis sõduri seljakotti ja selga peavad mahtuma. Saime teada, et kontaktläätsi kandvad inimesed ei tohi gaasimaski pähe tõmmata. Teeb silmad liiga kuivaks ja tekib vajadus valu tõttu see eemaldada. Mis omakorda tähendab...

Kui päevast oli saanud hilisõhtu, hakkasime teises tunnis Reinarti juhtimisel varustust pakkima. Oeh, seda oli ikka väga palju: labidas, katelok, priimus, nöör, nuga, kuivmoon, trossisaag, need on vähesed asjad nimekirjast. Pakitud seljakott koos lebomatiga kaalub 35 kilo ja kui see peaks veel märjaks saama, siis on kandam veelgi raskem. Nii mõnigi naine proovis kiiver peas, rakmete vestitaskud varustust täistopitud endale seljakotti selga vinnata. Vaata, et paindu kaardu või kuku lihtsalt raskusest maha. Ühest raamatust lugesin, et sellist seljakotti kutsuti hellitavalt „Monstrumiks“. Just seda sel hetkel see meenutaski. Suur, raske...ent elushoidmiseks kõik vajalik kaasas.

Rõõmsameelne Reinart ootas meid juba, et raadiosidest ja käsiraadiojaamadest rääkida. Selleks, et end mitte vaenlasele reeta, ei tohi kasutada nime, auastmeid, kohanimesid. Kõige tähtsam, kui hakkad raadiojaamaga sõnumit edastama, siis: mõtle sõnum läbi, vajuta nuppu, räägi. Side tohib kesta korraga ainult seitse sekundit. Meid jaotati kolmeks ja algas grupitöö. Õues kuulatades oli lähemalt ja kaugemalt kosta: "Delta, Delta siin Alfa kuuldel!".

Peale lõunat astus meie ette Ando Lavrits topograafiast rääkima. Laudadele liuglesid ruudulised kohakaardid. Nii me siis tuvastasime asulaid, kivihunnikuid, rändrahnusid, sihte. Kompass osutus raskemaks pähkliks, kui arvata võis. Õnneks Ando oli rahulik ja hea juhendaja ja ülevaade kompassiga toimetulekust oli tal olemas. Kas me ka ise hakkama saame? Selleks pandi meid proovile orienteerumisega. Oh õudust...! Jumal tänatud, et oli päiksepaisteline pärastlõuna ja nägime kuhu minna. Orienteerumisrada kulges enamjaolt üle põllu ja siis veel üle põllu ja siis veel üle ühe põllu. Ikka ja jälle kuulsime raadiosaatjast: "Romeo, Romeo siin Juliet, kuuldel,". Nahk märg, põsed roosad, keel vestil jõudsime sihtpunkti. Jäime kõik oma retkega väga rahule, sest peale lõunat oli liikumine hädavajalik.

Õhtul õues omandasime teadmisi sõduri välioskustest, maskeerimisest ja liikumisest. Reinart Roo maskeeris näidiseks Gerli niimoodi ära, et ta sulandus maastikuga. Meil oli silmaga  tema ülesleidmisel ikka tegu. Seejärel jaotati meid paaridesse ning tegime maskeeringut teine teisele. Naeru mahtus sellesse õppetundi kuhjaga. Nii me siis roomasime, jooksime, kükitasime, lamasime. Laskeasendid ja vaenlase eest varjumine toimus hämaras õhtutunnis. Lõpuks ootas meie ma rohe- mustaks võõbatud õnnelikke nägusid saun. Laval leili nautides jätkus emotsioone, naeru, mõnusaid jutte ja arutelu päeval toimunust. Vaikiva jutuvadina saatel saabus õnnis "sõduriuni".

Unesegune äratus pühapäeval. Ees ootamas Kristel, püssid, laskemoon...Et seda meile õpetada, sõitsime Valtusse. Igaüks meist sai allkirja vastu relva. Korralik ülevaade, huvitavad lood elust enesest. Relva lahti ja kokkupanek. Uuesti. Päris mitmel korral pidi kasutama jõudu, et relv korralikult liikumisele alluma panna. Teooria kuulatud. Kuivtrenn tehtud, ootas ees lasketiir. Õpetussõnad peale loetud. Laskemoon salves, asendid sees, saime käsu. Tuld! Häid tabamusi oli mitmeid. Tekkis hasart, uuele ringile.

Sõduriõpe lõppes maitsva kringli söömisega. Saime kätte tunnistused. Kordaläinud nädalavahetus, uued tutvused, sõbrad. Aitäh Sulle, kallis naiskodukaitsja!

" Need kauged hallid rajad musta mure taeva all, rasked katsumuste ajad käia karmil võitlejal...".