Põnevust pakkuv ja kasulik meditsiini BVÕ

Kursust viisid läbi instruktorid Merri Kastemäe ja Varju Vaher. Merri on läbinud parameediku erialakursuse Mustamäe haigla juures olnud Katastroofimeditsiinikeskuses; ta on praktiseerinud ka päästeteenistuse kiirabibrigaadis. Varju on töötervishoiuarst ja praktiseerib meditsiini Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, samuti kiirabis. Instruktorid oskasid tuua palju elulisi näiteid ja valdasid teemat väga hästi.

Esimene päev oli peamiselt teooriale pühendatud, loengutel tutvustas Merri Eesti erakorralise meditsiiniabi süsteemi, päästeahelat ja hädaabi numbreid. Instruktorid rõhutasid kogu kursuse vältel, et abi osutamisel on tähtis tagada kõigepealt abistaja enda ohutus, sest kannatanul ei ole mingit kasu abistajast, kes ise hätta satub.

Varju käsitles põhjalikult inimese anatoomiat ja elutähtsaid funktsioone. Ta rõhutas, et kursusel saavad õppurid vaid pealiskaudse ülevaate, sest teema, mida õpetatakse arstitudengitele kaks aastat, võetakse kursusel läbi kahe tunniga. Lisaks selgus, et esmaabi ja elustamisega seonduvat vaadatakse üle iga kolme aasta tagant ning tehakse uued soovitused või pannakse paika uued normid. Kui näiteks kümne inimese käest küsida, missugune on elustamisel suust suhu hingamise ja südamemassaaži vahekord, siis tõenäoliselt tuleb kümme erinevat vastust, sest erinevate ajaetappidel on erinevalt õpetatud. Praegu on soovitatavaks vahekorraks 30/2. Lektorid Merri ja Varju toonitasid aga, et sellised detailid ei olegi niivõrd tähtsad, peaasi on kannatanut nähes midagigi teha!

Palju huvitavat räägiti ka häirekeskuse tööst: näiteks on Eestis üks mobiilsideteenuse pakkuja, kelle võrgus olijaid ei saa tihti positsioneerida... Kurb ju, kui metsa eksinu saab teada, et teda ei ole võimalik leida, sest ta on valinud vale telefonioperaatori. Uurige oma sideteenuse pakkujalt, kas nende võrgus saab positsioneerimist teha!

Esimese päeva teises pooles käsitleti šokiseisundit, traumasid ja esmaabivõtteid, samuti esmaabivahendeid. Instruktorite näited kiirabitöötajate igapäevaelust olid õpetlikud ja lisasid põnevust juurde. Õppisime ära tundma erinevaid haigusseisundeid, näiteks infarkti ja anafülaktilist šokki ning esmaabivõtteid sellistel juhtudel.

Teisel õppepäeval tegelesime peamiselt praktilisemate harjutustega. Kursuslased jaotati gruppideks: ühes grupis toimus elustamise tund, teises sidumise tund. Elustamiseks oli meil kolm nukku, kellest kahel isegi kenasti riided seljas. Sidumise tunnis harjutati sidumisvõtteid käe-, sõrme-, pea-, kõhu-, jala-, rindkere jm haavade korral. Peale lõunat alustasime õpetliku situatsiooniülesandega, kus kursuslastel tuli kahekaupa etteantud olukorras kannatanu(te)le esmaabi anda. Läbi mängiti autoõnnetus, vanaema vannist kukkumine, südameinfarkt, plahvatus jms olukorrad.

Instruktorid suutsid jääda õppuritele arusaadavale tasemele ja rõhutasid pidevalt, et esmaabis ei ole oluline detailidesse süüvida, vaid abi anda, ja teha seda nii hästi, kui olukord võimaldab. Üldse suutsid instruktorid kursuse kestel hästi tähelepanu juhtida tähtsale sõnumile: esmaabi andes on vaja tegutseda kindlalt ja kiiresti ning keskenduda põhilistele elutähtsatele funktsioonidele.

Tagasiside lehtede põhjal avaldas paljudele muljet instruktorite pädevus, praktiliste ülesannete osa ja näited elust, pea kõigile meeldis ka toitlustus. Mõni unimüts soovinuks, et kursus algaks hommikul hiljem, mõni tahtnuks, et kursuse kava oleks põhjalikum. Kursuse kava on aga Naiskodukaitses üks, mistõttu ei ole baasväljaõppel ette nähtud põhjalikumaks minna.

Laupäeva hommikul kogunenud 21 õppurist sai pühapäeval tunnistuse 19, seega oli läbimise protsent väga kõrge. Selle kursuse lõpetamisel sai koguni kümnel naiskodukaitsjal läbitud kogu BVÕ kursuste sari. Meditsiini baasväljaõppel osalenud naiskodukaitsjad tänavad instruktoreid Merrit ja Varjut, kes tegid mitmed seni segased teemad palju selgemaks ning andsid edaspidiseks rohkem julgust ja enesekindlust.