Pidu kiigel

Kiiged ja kiigepeod on eestlaste südames ja kommetes olnud sajandeid. Et selle pärimusega paremini tutvuda ja traditsiooni hoida korraldas 15. augustil Naiskodukaitse Tallinna ringkonna Lääne jaoskond Eesti Vabaõhumuuseumis Kiigepeo. Kiigepeol said osalejad külakiikedel kiikuda; kiigelaule laulda; oma teadmiseid Eestist, kultuurist ja Naiskodukaitsest proovile panna; kuulata harivat giiditutvustust Kiigepidude ajaloost ning muidugi omakeskis toredat aega veeta. Aga mis see kiigepidu siis üldse ikkagi on ja kuidas on see seotud Eesti taasiseseisvumisega?

18-19. sajandil hakati külakogunemistena pidama Kiigepühi, mida tänapäeval tunneme rohkem Lihavõttepühadena. Kiigepühi peeti perioodide vaheldumise märgina (kevad-suvi-sügis-talv, päikese tõusmine ja loojumine jne), kiikumine tegevusena tähendas viljakust (nii saagi kui ka järglaste viljakust) kui ka head tervist järgnevaks aastaks. Samuti on Eesti kultuuriloos olnud mitu perioodi, mil on kiikumine olnud rahvuslikuks sümboliks. Külakiiged on olnud traditsiooniks nõukogudeaegsetel üldlaulupidudel ning taasiseseisvumise perioodil ehtisid nad maakondade suurimaid vabaõhuplatse, kus ehiti kiikesid rahvusmustriliste vöödega, lauldi kiigelaule ja teisigi rahvuslike laule, tantsiti ja mängiti.

Naiskodukaitse üheks peamiseks väärtuseks on pärimuse hoidmine ning Kiigepidu on eestlaste traditsioon, mida tuleb tähistada ja hoida. Samuti oli ka Kiigepeol osalemine suurepäraseks võimaluseks end arendada kultuuri valdkonnas ning suhelda oma aatekaaslastega.