Orienteerumiskoolitus Aegviidus

Kaitseliitlastega oli pahasti: naistega julges mõõtu võtma tulla vaid kaks julget meest. Õige kah, naistest ongi ju raske jagu saada! Eriti siis, kui kasutatakse abivahendeid – Saale ja Mailiis olid kaasa võtnud oma koera ning Tiinal olid abiks kaks naksakat poega.

Alguses, nagu tavaks, oli teooria. Pirjo selgitas kaardi, mõõtkavade ning kompassi kasutamise põhimõtteid. Arutluse käigus selgus, et nagu muudes valdkondades, pole ka selles üht ja kindlat tõde. Aga kuigi Reinul oli pakkuda alternatiivne vaade asjadele, olid kontrollpunktides koordinaadid juba Pirjo teadmiste järgi kirjas, seega plaan jäi paika.

Kõik võistlejad jagati paaridesse, kasutada anti baaskaart mõõtkavaga 1:50 000. Trassil pidi leidma neli punkti, millest üks oli nii algus- kui ka lõpp-punkt. Punktides olid kirjalikud, ellujäämise teadmisi proovile panevad küsimused. Mängureeglid olid järgnevad: järve ületama ei pea; kui jalust käib läbi nõksatus, siis ilmselt oleme ületanud kaardi piirid ja liiga kaugel. Pirjo lubas, et põlvini pori ja muda ka pole, on vaid ilus kevadine maastik. Kuna teemaks oli kompassiõpe, siis tahtsimegi selle selgeks saada.

Esimene kontrollpunkt sai meil määratud ja asusime teele.

Esimene õppetund: lisaks kompassile tasub  kasutada ka loogikat ning vaadata ümbrust. Kompass kompassiks, aga linnakeskkonnas tasub kasutada linnalahingu strateegiat.

Minul ja Pial läks kenasti. Esimene kontrollpunkt lasi ennast natuke otsida. Pia sattus lõpuks õigele poole puud ja seal otsitav punkt asuski. Lisaks oli meil õnn samas kohtuda toreda kohaliku naisega, kes ise vana orienteeruja. Naine viskas pilgu kaardile ja teadis juba ka järgmist kohta: "Aa, see on seal, lähete nii ja naa ja siis suusarajad …"

Otsustasime, et järgime kompassi võimalikult palju. Meie rõõmsaks üllatuseks olid kaart ning kompass üht meelt ... ja siis hargnes tee kaheks. Kompass näitas otse, aga minna sai kas vasakule või paremale. Otsustasime loogika kasuks. Kui Pirjo lubas, et tee on kergelt läbitav, siis ... ilmselgelt ju siis see tee,  millel on mahalangenud puid vähem. Oligi õige.

Teise kontrollpunkti järel tuli teha otsus: kas otse läbi metsa või mööda teed... Vaatasime Piaga teineteisele otsa ja ... otsustasime mööda teed minna. Mis, vist, kui teistega hiljem rääkides, selgus, oli viga. Sest tee viis mäest üles. Ja mäest alla. Ja mäest üles. Ja mäest alla … Linnud laulsid. Sinililled ja ülased õitsesid. Ilus oli.

Kolmandale kontrollpunktile lähenedes saime aru, et miskit on valesti. Mägi oli. Raiesmik oli. Järv oli. Kraav oli. Metsasiht oli. Mida polnud, oli kontrollpunkt. Kaugemalt nägime, et Rein ja Anne on samuti hädas. Rein püüdis telefoni teel Pirjolt lisainfot välja pressida. Tuli välja, et konkurendid kasutasid keelatud võtteid – GPS-i. Ning signaal oli, punkti mitte. Siis ilmusid metsast Tiina oma poiste ning mehega ning Katrin ja Janika.

Me kõik olime eksinud.

Aga mida teeb naiskodukaitsja, kes "vist" on eksinud? Õige – ei anna alla, vaid leiab lahenduse. Katrini tiim usaldas kaarti ja, ignoreerides lubadust “ei ole porine”, suundus pori ja muda trotsides sihile. Meie, teised, jäime äraootavale seisukohale.

Et siis mõned minutid hiljem teha sama. Sest see oligi õige tee.

Teine õppetund: kui näed hädas kaitseliitlast, kes vist kohe-kohe saab telefoni teel õige vastuse, ära jää ootama ega lõpeta oma peaga mõtlemist. Nuputa edasi ja otsi lahendusi.

Viimase punkti leidmine oli ebahuvitavalt lihtne, kuna nüüd olime ju kõik üsna koos. Viimaseks väljakutseks oli jõuda lõpp-punkti asimuudi järgi. Otse. Üle majade? Nõrgemad läksid ringiga.

Marit, Monica, Liina, Janika, Kätlyn ja Katrin olid meie jõudes juba kohal. Saalest ja Mailiisist koos Nurmiga rääkimata.

Hiljem, kohvikus kuuma suppi helpides ja pirukat süües käisime üle ka kontrollpostides olnud küsimused. Kas teadsite, et eestimaa maapõues on 1,10 m sügavusel 5 kraadi? Kas teadsite, et ohtu sattudes on signaalmärgiks kolm paralleelset kriipsu?  Kas teadsid, et autot on kuulda ca 800 m kaugusele? Meie  nüüd teame. Ja lisaks oskame kompassi kasutada ... juhul kui päikest pole ja satelliitside on maailmast millegipärast kadunud.