Öine rabamatk vabariigile

Veeburari alguses korraldas Pärnumaa rannakaitseüksus EV100 auks öörabamatka, kus osalesid ka üksuse naiskodukaitsjatest liikmed. Matkajuht oli Rannakaitse võitleja ja RMK-s töötav loodusemees Silver.

Kogunesime kell 15.00 RMK Tõramaa puhkekeskuses ja asusime jalga sobitama räätsasid, et neid parajaks timmida. Rajale asus 15 matkajat: 12 rannakaitsjat ja kolm rannakaitsjate kaaslast, neist noorim 14-aastane noorkotkas. Startisime kell 16.30. Võitleja Raul jäi sauna kütma.

Mulle sai juba esimestel kilomeetritel selgeks, et taas ma olen enda kahe kõrva vahel teinud väikese valearvestuse. Ma tean, et metsa (NB! lugege: loodust) peab austama, metsa minnes peab alati olema valmis ootamatusteks, metsa minnes peab alati olema kaasas üleelamise komplekt! Ja ikka ma eksisin, päris häbiväärselt. Mul polnud isegi taskulampi kaasas, kuigi matka pealkiri ütles, et tegemist on öörabamatkaga. Ei oska isegi kommenteerida, mis mul arus oli.
Ma ei olnud varem talvisel rabamaastikul (ma ei pea silmas rabas looklevaid laudteid) kunagi käinud ja mõttes oli illusioon kenast tasasest lumeväljast, kus võib-olla on vaja räätsasid, kui lumi on liiga sügav. Aga lumi ei olnud sügav ja maastik osutus ääretult ebataseseks, lumest libedaks. Räätsadest poleks abi olnud ja need osutusid enamikule lihtsalt tülikaks kandamiks. Esimesed "lotovõidud" tulid kaalukamatel võitlejatel esimese tunni jooksul, kui nad vajusid põlvini laugastesse. Vähe lund, palju konarusi ja kinni jäätumata rabalaukad lume all varjus! Samas läbi raskuste kogedes näeb ja tajub Eesti loodust võrreldamatult kaunina!

Matk pidi olema kokku 12 km. Kui olime poolteist tundi tempokalt kõndinud, siis arvasin, et pool võiks olla läbi. Jaanus mu selja taga sosistas, et GPS näitab läbitud distantsiks 4 km. Oli esimese kerge ärevuse hetk, hämarus valdas maad ja maastik aina halvenes. Lohutasin end mõttes: "Silver on siin rabas nagu omas kodus, minu ees kõnnib Mehis, tuntud üleelamise instruktor. Peaasi vaid, et keegi selles tempos jalga ei murraks"
Tempot õnneks varsti aeglustati. Hingasin kergendatult. Kunagi ei taha olla seltskonna pidur, aga ellujäämisinstinkt ütleb: "matkal tark ei torma". Vingeteks katsumusteks olid ojaületus ja pimedal rabamaastikul liikumine. Uudseks kogemuseks teelõik, kus jää vajus läbi ja kohati lausa platoona- eriline tunne, pole varem kogenud. Siin said viimasedki "jala valgeks". Julgustuseks tuli eest poolt Silveri hõige: "kui läbi vajub, siis väga sügav pole, kontrollisin." Hiljem sain teada, et kulgesime mööda oja.
Matk osutus enamusele meist eriliseks, kuidagi paljud arvasid, et tuleb lihtne paaritunnine jalutuskäik. Tegelikkuses olime rajal 5 tundi, pool sellest ajast kottpimedas ja läbisime veidi üle 16 km. Iga matk on üllatus, seekord olid õpetuslikke kogemusi kuhjaga, aga rahule jäid kõik, sest raskused lõppkokkuvõttes kedagi ei murdnud. Saunalaval jagus positiivseid emotsioone, mida jagada ja leil leevendas lihaspinged. Matk oli EV100 vääriline!