Neli kanuud, kümme sõudjat ja loendamatu hulk kive (parkimiseks)

Lõbusas seltskonnas jõudsime Viljandist Suurejõele, kus ei antud aga raasugi aega kahtlusteks: kas minna või mitte kõvade istmetega kõikuvasse kanuusse? Juba oli jagatud toidukraam, tagavarariided veekindlalt paiktud ja päästevestid ümber keha keritud.

Eesmärk oli sõuda Suurejõelt mööda Pärnu jõge Torisse välja, kus pidime mõnusalt tule paistel keha kinnitama ning jälle kanuud bussi vastu vahetama. Kui aga panna kanuus esimeseks  istuma inimene, kes ettevaatuse mõttes on jätnud prillid koju, võib kindel olla, et see kanuu leiab üles nii mõnegi vees peituva kivi. Aga need parkimisekohad (Pireti väljend) on ju tasuta ja seda soodustust kasutas meie kanuuseltskond ikka päris ohtralt.

Siis kui olime juba mitmed käänud selja taha jätnud, arvasime, et sobilik oleks natuke kuival maal selga sirutada. Leidsime ühe kauni suvilaga kaldaäärse, kuhu oma kanuudega sõitsime.

Olin täiesti  kindel, et meie kanuu on kindlalt kaldas kinni. Aga ei. Korraga hakkas see kindel kanuu kõikuma ja ei olnud siin abi enam minu aktiivsetest tasakaaluharjutustest: olin vees mis vees ja mitte ainult jalgupidi, vaid ikka ülepea. Kuulsin vaid kohalikku, umbes nelja aastast last imestamas, et kuival maal kukub vette! Ei ole siiamaani aru saanud, kuidas see võimalikuks osutus!

Abivalmilt pakkusid suvila omanikud kohe oma köetud sauna, kus oleks võinud laval leili visates sooja jälle sisse saada. Seekord piirdusin siiski aja kokkuhoiu mõttes vaid sauna eesruumiga, kus oma märjad vatid maha ajasin ja kuivade vastu välja vahetasin.

Oleks ma teadnud, kui üürikeseks jääb mul kuivade riiete nautimine, ei oleks hakanud neid vahetamagi. Poole tunni pärast olin jälle märg ning seekord tuli kuivad riided võtta juba kaasreisiliste kuivadest kottidest.

Kanuude kiire hoog, kivid ja kärestik tegid oma koostööd hästi ja peagi istusime (Piret nimetab seda tasuta parkimiseks) mõnusalt kahe kivi vahel kinni. Ei aidanud siis ei kanuu raputamine ega loksutamine. Kinni, mis kinni. Ah, mis see minu käes siis ära pole: kivid ju paistavad, kui sügav siin siis ikka on? Käärisin püksisääred üles ja astusin julgelt vette, et kanuu liikvele lükata. Aga niipea kui kanuu kivide vahelt välja pääses, haaras veevool sõiduvahendi ja selles olnud minu paarilise oma haardes ja nii nad purjetasid uhkelt Tori poole. Ja mina??? Oodake mind ka, tahan Torisse saada. Aga ei midagi- hüüdja hääl kõrbes, õigemini Amazonases.

Hääletasin siis järgmist kanuud, lootes prii küüti saada. Aga ei saa siin ilmas niisama midagi! Ka Leili ja Pia-Eve otsustasid kasutada enneolematut soodustust - tasuta parkimist ja randusid oma kanuuga ilusti kõige suurema kivi otsa nii, et nina oli taeva poole ja ei liikunud nemadki millimeetritki paigast. Suure mangumise peale siis ikka arvasid, et kui ma nende parkimise lõpetan siis ehk võivad mu Torisse ära visata. Ja mis mul muud üle jäi kui seada oma reipad sammud läbi vee kahlates nn parkla poole. Kivid olid libedad, vool tugev ja kohati vesi ikka nii sügav, et naba kuivaks ei jäänud. Jälle riided märjad. Need 10 meetrit olid ikka väga pikad. Aga kohale sain, kanuusse mind võeti ja Torisse lubati viia.

Jätkus meie võidukas teekond finiši suunas. Kaldalt märkasime ka filmijaid ja pildistajaid, kes kogu selle seikluse ilusti ajaloo jaoks talletasid. Tänud neile!

Edasi kulges sõit juba märgatavalt rahulikumalt. Kui riided olid juba enam-vähem kuivaks saanud, otsustas taevaisa meile oma lahkust näidata ja kallas meid üle mõnusa vihmasabinaga. Mitte, et mul selle vastu oleks midagi olnud, aga riided oleks võinud vähemalt seekord kuivaks jääda.

Torisse me küll välja ei jõudnud, aga Jõesuuni küll. Seal sai siis lõkketule paistel vorsti grillitud ja keha kinnitatud. Ning juba oligi aeg kanuud järelkärule vedada ja kodu poole suund võtta.

Iga seiklus, reis või matk õpetab meile midagi ja teeb meid kogemuste võrra rikkamaks. Nii oli see ka nüüd.

Mõned ülesnopitud tarkuseterad kanuumatkast:

·    Kanuus ei tohi püsti liikuda isegi siis kui kanuu on paadikuuris  ja kummuli

·   Väide "Häid lambaid mahub palju ühte lauta" sobib küll teatud sõiduvahendite kohta, kuid kindlasti ei ole selleks sõiduvahendiks kanuu

·        Kividele parkimine on küll tasuta, kuid neilt taasliikuma hakkamine on raskendatud. Mõtle enne hoolikalt, kas ikka kasutad pakutud soodustust!

·         Hääletamine vees on väga riskantne

·         Kui sinu kanuus ei ole enam süüa, on mõttekas kanuud vahetada

·         Vees on alati palju kalu, aga püüdmist segab jõevesi.

Ei saa öelda, et oleks tore olnud. Oli VÄGA, VÄGA TORE. Vaatamata vihmale, märgadele riietele ja ühe sõitja meeletule isule saiakeste vastu!