Naiskodukaitse esmaabi erialavõistlusele ringkonna au kaitsma

Enne võistluse avapauku tõdes Ruth Pääsuke, võistluse peakorraldaja ja Naiskodukaitse Harju ringkonna meditsiinierialagrupi juht, et tal oli hea meel näha kohaletulnute seas mitmeid, keda esmaabikursustel on varem juhendanud. Nüüd elas ta juba kaasa võistlejatele ja hinges valitses rahu – usaldus korraldusmeeskonna vastu oli suur.

Miks üldse esmaabivõistlusel osaleda?
Võistluspunkti kohtunik Karin Koiduste, kes ka ise erialalt meedik, rõhutas: “Näen oma töös, kuidas esmaabi-alased teadmised ja oskused vajavad pidevat arendamist, sest uute lähenemistega peab jätkuvalt kursis olema. Naiskodukaitse erialavõistlus on naiskodukaitsjatele parim võimalus oma teadmisi ja oskusi värskendada.“

Millise võistkondliku trumbiga võistlustulle mindi?
„Meie trump on rõõmsameelsus, koostöö ja nutikus,“ vuristasid Järva ringkonna võistkonna naiskodukaitsjad kui ühest suust ja leidsid, et kui pinget saab maandada huumoriga, siis kõik toimib.

Valga võistkond kinnitas, et üksteise mõistmine ongi kõige tähtsam, õnneks ollakse ühest jaoskonnast ja seda saab igapäevaselt lihvida.

Viru ringkonna naiskodukaitsjad sirutasid välja randmed, millel ühesugune sinine punutud pael – nende õnnetoov trump. Laps ise punus! Ja pidasid tähtsaks kiiret reageerimist, mitte „lukkuminekut“.

„Me oleme Tallinnast, me maksame!“ hõikasid muigelsui Tallinna ringkonna võistlejad rajale asudes ja, tehes võistluskohale – Saku vallale - kelmika kummarduse, lubasid võitu tähistada Saku õllega.

„Me tunneme üksteist juba terve nädala ja ainult pooled meist kuuluvad meditsiinierialagruppi!“ tõstsid virukad, kõik erinevaist jaoskondadest, pöidla ja uskusid, et just esmakordselt võistlustulle asumine on edu võti.

Saaremaa võistkond, kellest üks arst, üks arstitudeng ja üks õendust õppimas, olid võistlusel seekord teist korda. Nemad ennustasid võitu neile, kel värskelt BVÕ-kogemus võtta. Ise olid rahulikult võtma ja osalema tulnud.

Millist proovikivi rajal nauditi ja kardeti?
„No kuidas me ei tulnud selle peale, et ka sisemisi verejookse särgi alt kõhult otsida?“ vangutasid Järva naiskodukaitsjad pead ja kiitsid tõukeratta-õnnetuse ülesande kaasajalisust.

Pimesi telkmanti alt esmaabivahendite kompamist ja nimetamist pidasid paljud omapäraseks ja põnevaks meelte koordinatsiooni harjutuseks. Tõesti, kui õnnetus juhtukski pilkases pimeduses ja vajalikke abivahendeid on vaja üles leida ja kaaslasele kätte anda piiratud nähtavuses, on selline oskus kuldaväärt.

Noortele pummeldajatele esmaabi andmist hinnati tõeliseks action-ülesandeks. „Pidime tegevused omavahel kiiresti ära jagama,“ kiitsid Viru ringkonna võistlejad läbi mängitud olukorda, kus kõigil käed-jalad tööd täis.

Alutaguse võistkond tõdes peale mitme ülesande täitmist, et hoog oli üles saadud. „Alguses ei saanud vedama. Miiniväljal lahingmeditsiini harjutada oli alguses päris ehmatav, tekitas mõttekrambi, aga siis saime aru, et üle ei tohi mõelda.“

Priit Pikmets, kes esmakordselt tuli võistlusele kannatanut mängima, oli Ruth Pääsukese hinnangul tõeline leid, sest puuduva nimetissõrme tõttu ei pidanud amputeeritud sõrme grimmiga palju vaeva nägema. „Naiskodukaitsjad on väga meeldivad ja viisakad abiandjad, teevad nagu vaja. Ei teki kiusatust neid aidata, “ arvas Pikmets, kui pooled võistkonnad olid tema puuduvat nimetissõrme kõrge heina seest otsida saanud. Pikmetsa külamehe muhedust kiitsid paljud punkti läbinud võistkonnad.

Mitmetes võistkondades oli liikmeid, kes tavaelus meditsiinitöötajad. Nemad rõhutasid, et võrreldes tavatööga, kus patsiendid rahulikult vastuvõtutuppa astuvad, saab Naiskodukaitse esmaabi  erialavõistlusel kiiret mõtlemist ja kriisiolukorras meeskonnatöö juhtimist praktiseerida.

(Para)meedikutaustaga võistlejad Viru, Saaremaa ja Tallinna ringkonnast tõid välja: „Siin on tavatööga võrreldes palju ettearvamatust ja rohkem inimlikku kontakti pingeolukorras, kohe tuleb tegutsema hakata.“

„Hea on üle harjutada koolis õpitud algoritme. Näiteks TCCC-punktis oli hea triaaži ja MISTi meelde tuletada, seda tavatöös naljalt iga päev ei harjuta.“

„Selline võistluskogemus annab ka erialaselt palju juurde, isegi kui sarnastel võistlustel näiteks politsei ridades käidud.“

Mida siin ikka karta? Füüsiliselt liiga rasket ülesannet? Lennuõnnetust, masinaid või sünnitust? Seda, et mõnda sümptomit või seisundit – näiteks astmat ja diabeeti - ei oska ära tunda? „Mis seal ikka, õpime ja kordame üle. Saame parema tunnetuse kogemuse ülekandmiseks tavaellu – ei lähe paanikasse, julgeme abi anda, ei vaata muidu kõrvale. Meil on julgus reageerida, minna abi pakkuma ja ennast kehtestada, sekkuda,“ arvasid naiskodukaitsjad Alutaguse ringkonnast.

Kohtuniku vaatenurgast tõi Karin Koiduste välja, et igas olukorras annab võistlejatele palju juurde hea koostööga meeskonnatunnetus, kus omal kohal kiire reaktsioon ja oskuslik suhtlemine. „Just vajakajäämine suhtlemises kipub olema komistuskivi,“ analüüsis ta: „ja edukamad on need, kel värsked, head ideed, mida ellu viia. Vahel tekib kiusatus kaasa aidata, aga tuletan endale meelde, et võistlejad on ju tavalised tublid naiskodukaitsjad, mitte meedikud.“

Ja päeva lõpus…
„Täiega chill,“ õhkas Valga ringkonna võistkond: „Toimumiskoht on äge ja millise nõksuga see ilm nii hea saadi?“. „Meil siin Sakus on ilmataadi meelitamiseks kodudes kolmas kraan, mis lahti keeratakse,“ pilgutas vastuseks silma Saku jaoskonna esinaine.

Võistluse I koht võttis kiiresti ette merereisi - võitjaks tuli Saaremaa ringkonna esindus koosseisus Helina Eist-Tarelkin, Emilia Rozenkron, Maarja Langus ja kodutütar Kristi Tuuling. Tihedas mõõduvõtus tõi neile võiduks vajaliku punktitäienduse just soorituste kiirus.

„Kui lähed pigem lihtsalt osa võtma, tuleb võit vist kergemini,“ setitasid saarlased võidu-emotsiooni ja nentisid, et võidu pant oli hoidumine ootustest ja eelarvamustest. „Rahulik ja õnnelik tunne on ära võita, siis saab lasta edaspidi teistel osa võtta ja võita. Hea oli, et kõik ülesanded olid võrdselt tempokad, kordagi ei tekkinud küsimust, miks mingit ülesannet võistluse raames täitma pidime.“

II koha viisid võistluselt kaasa Võru ringkonna naiskodukaitsjad ja III koht rändas Läänemaale.

Kes võidab järgmisel aastal?
Saarlastega võidu koju viiv Emilia Rozenkron andis paar head vihjet:

• võistkonna kapten olgu rahulik ja kindlameelne,
• kui BVÕ-st jupp aega möödas, oleks hea enne võistlust Iliases materjalid üle vaadata,
• ülesande lahendamist tuleb alustada kaardistamisest – mis toimub, kuhu peab välja jõudma - ja alles siis tegevusse asuma.

Rozenkron ise sai naiskodukaitsjana lisainspiratsiooni edasiste sihtide seadmiseks – koolitaja algkursus Kaitseliidu Koolis on tehtud. Meditsiiniõpingud veel lõpetada, siis esmaabi instruktori koolitus ja järgmistel võistlustel loodab ta juba korraldaja ja naiskodukaitsjatele hea erialainstruktor olla.