Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming – suure haardega väike naine

See on pikk versioon 1. detsembril 2021 tehtud intervjuust, mille kokkuvõtte avaldas Kaitse Kodu! jaanuaris 2022.

Küsis: Elina Tamm (end. Aslett)

Tallinna ringkonna avalike suhete grupist

Kohtusin Airiga Zoomi videokõne vormis, nagu viimasel ajal siinmail nii tavaliseks on saanud, et uurida, kuidas ta sellise suure riigikaitsega tegeleva organisatsiooni etteotsa jõudis, miks ta on seda tööd nii kaua teinud ja millisena ta näeb Naiskodukaitse rolli Eesti ühiskonnas.

***

Minu andmetel juhtis Naiskodukaitset esimesena Mari Raamot, kes oli meie organisatsiooni eesotsas alates selle asutamisest aastal 1927 üheksa aastat, seejärel Erika Oskar-Männik kolm aastat – kuni Eesti okupeerimiseni Nõukogude Liidu poolt – ja kui Naiskodukaitse 1991. aastal taasasutati, siis juhtis seda Dagmar Mattiisen 14 aastat, aga sealtpeale Sina. Ja see tähendab seda, et tegelikult Sa oled teinud lausa ajalise maailmarekordi Naiskodukaitse juhtimisel, eks. Palju õnne! Mis on peamised põhjused, et oled jäänud nii kauaks seda organisatsiooni juhtima? Mis on Sind motiveerinud ja mis on Sulle toeks olnud?

(Airi muheleb:) Ma faktiliselt pean küll selles mõttes natuke parandama, et ma olen paar korda vahepeal käinud pausil seoses laste sündidega, aga ma ei ole tõesti ka juriidilises mõttes väga pikalt eemal olnud, ja sisulises mõttes ka tegelikult mitte. Eks ma isegi siis, kui ma olin lapsehoolduspuhkusel, ikkagi mõtlesin kaasa ja olin olemas. Aga küsimuse sisu juurde: ilmselt ma olen loomu poolest ikkagi hästi eesmärgile suunatud. Ma tahan, et asi kogu aeg edasi läheks. Ja Naiskodukaitses, vist tänu sellele, et meil on õnnestunud üsna palju ise välja mõelda, mida me teeme ja millal teeme – et ei ole väga palju välist survet olnud – on õnnestunud kogu aeg kuhugi edasi minna. Ja see ilmselt ongi see – et sa sead mingi eesmärgi ja näed, et see päriselt juhtub (see juhtub ilmselt küll umbes viis korda aeglasemalt, kui sa lootsid, aga see ikkagi kogu aeg juhtub) – ja see ongi tegelikult see, mis annab energiat, et tahad edasi teha. Ja võib-olla ka seesama, kust ma alustasin: et me oleme oma ülesandepüstituses üsna autonoomsed. Loomulikult me jääme alati ju selle suure raami sisse. Me oleme riigikaitseline organisatsioon, selles raamis teeme – me oleme Eesti inimeste jaoks, kas siis kitsamas või laiemas mõttes pühendume riigikaitsele – see jääb paika, aga selle raami sees oleme ikkagi alati ise saanud otsustada, kuidas me seda teeme. Ükski Kaitseliidu ülem ei ole meid selles piiranud. Tegelikult on see alati kõigile sobinud, kuidas me teeme. Ja see tunne, et ma ei ole mingi mutrike, vaid sellesama meeskonnaga, kellega me parasjagu mingit asja teeme, on meil õigus otsustada, kuidas me teeme, mis ajaks me kuhugi jõuame. Ja me jõuame siis ka. See on kindlasti üks pool.

Põhimõtteliselt, Sa saad olla looja? Sa ei ole lihtsalt kellegi käskude täideviija, vaid lood mingisugust elavat organismi?

Jah, just. Kuigi kui vastandada, siis ma ei ütleks, et ma oleks väga suur visionäär. Mul on loomulikult oma visioonid, aga need on ikkagi realistlikus vaates. Isikuomadustelt ma võib-olla olen pigem protsesside lõpetaja tüüpi. Ükskõik, mis me ette võtame, kui me oleme selle juba läbi mõelnud, et jah, me teeme seda, peaasi, et me siis seda hästi teeme ja ka ära lõpetame. Võib-olla mõni teine inimene oleks suurte ideede genereerija. Ma ei ütleks, et ma seda väga palju olen. Pigem sellises keskmises rütmis.

Aga mis on Sulle toeks olnud? Kas Sa pead oluliseks oma pere tuge? Kuidas Sa üldse ühildad niisuguse suure organisatsiooni juhtimist pereemaks olemisega?

Jaa, no siin ei ole mingit küsimustki. Loomulikult see, et abikaasa on ka süsteemi liige ja isikuomadustelt selline, kes igas mõttes on väga toetav. Ma tõesti olen saanud väga väikeste laste kõrvalt igal pool füüsiliselt kohal käia. Ühelt poolt on lapsed olnud ka palju kaasatud, aga mitte ainult. Abikaasa on selle rolli kõik enda kanda võtnud. Ja meil on töö kogu aeg kodus kaasas. Kui võib-olla algusaegadel oli rohkem vaidlusi ja diskuteerimist, ka liiga intensiivset diskuteerimist võib-olla, et mis on õige ja kuidas peaks olema Naiskodukaitses ja kuidas on suhestumine Kaitseliiduga, siis täna need vestlused koju kaasa võetuna on hästi konstruktiivsed ja üksteist toetavad ja nõu andvad. Mina õpetan natuke, kuidas Rapla malevat juhtida, ja Rapla maleva pealik õpetab natuke, kuidas Naiskodukaitset juhtida – sellises positiivses võtmes.

Nii et see on täiesti enesestmõistetav elu osa teie jaoks – te elate ja hingate Eesti riigikaitse nimel?

Jaa, jaa.

Sa mainisid algusaegasid – et algusaegadel oli natuke teravamaid arupidamisi. Algusaeg Sinu jaoks oli aasta 2000. Kas siis juba olid Sa koos oma abikaasaga? Või kes kelle kaasa tiris või kuidas te kohtusite?

Ei, ma abikaasaga tutvusin 2002. aastal ja kohtusimegi organisatsiooni kaudu. Kaitseliidu Koolis juhtimiskursusel saime tuttavaks. Olime mõlemad juba sel hetkel vabatahtlikud – mina vabatahtlik naiskodukaitsja ja Valjo vabatahtlik kaitseliitlane. Ja mõne aja pärast saime mõlemad palgalisteks töötajateks.

Kui Sa 2000. aastal liitusid, kas Sa õppisid siis veel Tartu Ülikoolis semiootikat ja kulturoloogiat? Ja kuidas see üldse juhtus, et Sa Naiskodukaitsesse astusid?

No ilmselt oli mul juba gümnaasiumi ajal huvi ajaloo vastu, ühiskonnaõpetuse vastu, tahe kaasa rääkida ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel. Ma käisin Treffneri Gümnaasiumis, meil oli seal selliseid mõtlevaid inimesi koos ja mu klassivennad olid Kaitseliidus. Juba siis oli mul selline abstraktne riigiarmastus või huvi ühiskonnas toimuva vastu suur. Ja ka selline idealistlik isamaa-armastus oli seesmiselt olemas. Ja mingil hetkel siis oligi niimoodi, et mul ei olnud ühtegi tuttavat, ma ei teadnud ka sellest organisatsioonist midagi – nägin lihtsalt täitsa neutraalset ajalehenupukest, et on lahtiste uste päev Naiskodukaitses, ja lihtsalt läksin ja lihtsalt astusin, ja nii oligi.

Kas Sa oledki Tartust pärit? Ja kas Sa ütleksid, et selles keskkonnas – kas siis koolikeskkonnas või Tartu õhustikus – oligi sellist isamaalisust, mis Sind sinna teele suunas?

Jaa, jaa, kindlasti. Ma ei ole Tartust pärit. Ma pärit olen tegelikult üldsegi Võrumaalt ja kuni põhikooli lõpuni käisin ka koolis Antsla Keskkoolis. Aga jaa, gümnaasiumis käisin Tartus, ja kindlasti see Tartu õhustik ja mu klassikaaslased – ma arvan küll, et see oli väga toetav õhustiku ja raami mõttes ka. Aktiivsed, ühiskonnaelus kaasa mõelda tahtvad inimesed, kes kuidagi seda õhustikku seal loovad.

Aga kuidas see juhtus, et Sinust sai suhteliselt lühikese ajaga – 6 aastaga – organisatsiooni juht?

Nojaa, siis see organisatsioon selles mõttes oli natuke teistsugune, et inimesi oli ju vähem. Võib-olla ka esilekerkimine oli lihtsam, kui see täna oleks.

Mis see liikmete suurusjärk tollal võis olla, kui Sa liitusid?

Seda on päris keeruline öelda, sest administreerimisvõimekus oli kindlasti palju nõrgem. Võin päris kindlasti öelda, et Tartus, kuhu mina astusin, oli 30-40 liiget, aga kogu organisatsiooni peale numbrid kogu aeg hästi palju kõikusid. Süsteemsus oli ikkagi nõrgem. Neid oli mõnisada, ma arvan, kokkuvõttes. 1999, 2000 alles ju mõned ringkonnad loodi – Tallinn ja Järva, kes viimased olid. Igas piirkonnas tol hetkel veel Naiskodukaitset polnudki. Aga Tartus oli ikkagi juba väga aktiivne kamp ja seal oligi palju noori mõtlevaid inimesi. Seal oli tol hetkel üheks võtmeisikuks Riina Nemvalts (kes praegu kannab nime Riina Kütt), kes on läbi aastate üks Naiskodukaitse ideolooge olnud. Temalt saadud inspiratsioon ärgitas meid. Meid, minuealisi – 20ndate eluaastate alguses – oli seal veel. Me tegime ümarlaudu, kohtusime kord nädalas ja arutasime Naiskodukaitse visiooni – et kuhu peaks arenema. Ja mingil hetkel oli üks konverents – tollane Naiskodukaitse juht Dagmar Mattiisen korraldas – kuhu ta kutsus meid esinema. Viis või kuus, palju meid oli – noored naised. Küllap see võib-olla tol ajal paistis ka natuke revolutsiooni moodi välja, et oh, kuidas me teeme nüüd selle Naiskodukaitse uueks ja teistsuguseks. Tagantjärgi mõeldes, me oleme rääkinud ka nendesamade inimestega, et päris paljud need ideed, mida me siis, 2000.-te alguses, arutasime, on nüüd lõpuks 10, 15, 20 aasta jooksul tasapisi ellu läinud. Nii et kõik võtab rohkem aega, kui me oleks võib-olla arvanud, aga...

Aga ikkagi te siis vähemalt kambana olite visionäärid, isegi kuigi Sa ise ei pea end visionääriks? Vähemalt see teie seltskond siis osutus ikka küll visionäärideks?

Jaa, jaa! Ei, muidugi ma olen visionäär, kindlasti. Teisiti ei olekski võimalik. Võib-olla lihtsalt igapäevaselt mul ei ole nii palju raamist välja mõtteid. Küllap ma ikka olen, teisiti ei olekski võimalik ja teisiti ei oleks areng võimalik. Aga kui ma mõtlen, et on inimesed, kellel on iga päev uus mõte, aga nad pigem ei vii seda lõpuni või ei vii teoks, siis mul ei ole iga päev uus mõte. Mul on võib-olla mingisuguses pikemas ajaperspektiivis uus mõte, ja kui see tekib ja see mulle sobib, siis ma pigem eelistan seda, et see saaks ka ellu viidud, mitte seda, et mul on järgmisel päeval jälle uus mõte.

Ma saan aru, et kui mõtelda nagu Walt Disney, kes oli lahterdanud töötajad unistajateks, realistideks ja kriitikuteks, siis Sina peaksid ennast pigem realistiks?

Jah, jah, just. Pigem, jah, realistiks, aga idealismi poole pöörduvaks ikkagi, kui seal omakorda mingeid spektreid lahutada.

Aga kas siis kunagi tuligi päris revolutsioon või mingi suur pööre, et Dagmar Mattiiseni asemel Sina said organisatsiooni juhiks, või oli see selline rahulik käik?

Hästi loomulik, jaa. Kõigepealt ma ikkagi tegutsesin vabatahtlikuna. Olin Akadeemilise jaoskonna eesotsas ja siis korraks vahepeal Tartu ringkonna eesotsas ja jõudsin vist olla valitud ka keskjuhatuse liikmeks – kõike seda 2-3 aasta jooksul. Ju ma siis rääkisin kaasa ja pühendasin tõesti väga palju aega Naiskodukaitsele seal vabatahtlikel aegadel. Ülikool jäi tol ajal soiku. Sõna otseses mõttes iga päev istusime veel mõnede omaaegsetega Tartu malevas, muudkui tegime plaane, korraldasime üritusi… iga päev tegime midagi, sõna otseses mõttes hommikust õhtuni – niimoodi, et loengusse ikkagi eriti ei jõudnud. Selle tõttu ilmselt oligi võimalik hakata organisatsiooni mõttes sellel hetkel silma paistma. Ja siis juba 2003. aastal Dagmar kutsus mind tööle. Nii et ma olin siis Lõuna piirkonna vanem, hakkasin palgalisena kureerima 5 lõunaringkonna tegevust. Ja sealt siis edasi.

Ja kõik läks loomulikult ja rahumeelselt?

Jaa, just. Ja ka sisu mõttes: ei toimunud mingit järsku pöörakut. Pigem said minu esimesteks tegevusteks korrastamine ja selgekstegemine, mis meil olemas on, ja süsteemide paikapanemine. Dagmar kindlasti oli pigem ka visionäär. Ma arvan, et Naiskodukaitse oli pildis ka siis väga hästi, aga korrastatus oli madalal järjel. Kuna mina seda pean pigem enda tugevuseks, siis see oli esimestel aastatel minu peamine siht – luua süsteeme, alates baasväljaõppest – et meil oleks see kuidagi formaliseeritud, et me iga kord ei teeks isemoodi ja nii, nagu kellelgi parasjagu pähe tuleb; ja et me teaks, palju meil liikmeid on; ja nii edasi ja tagasi.

Selge. Dagmar kindlasti pidi olema visionäär, kui ta oli ju taasasutaja, organisatsiooni taasasutamise eestvedaja. Kindlasti see nõudis unistajat ja visionääri. Ja hiljem oligi võib-olla vaja just sellist korda hakata looma rohkem. Õiged inimesed ikka satuvad õigetele kohtadele. Sa mainisid juba sõna „pühendumine“ – et Sa väga palju pühendusid ülikooli kõrvalt juba – ja nii, et ülikool isegi pigem jäi vaikselt tagaplaanile. Kui Sa õppisid hiljem Tallinna Ülikoolis organisatsioonikäitumist, siis kirjutasidki oma magistritöö teemal „Organisatsioonile pühendumine ning selle seosed inimese ja organisatsiooni vahelise sobivuse, organisatsioonilise enesehinnangu ning rahuloluga Kaitseliidu eriorganisatsiooni Naiskodukaitse näitel“. Ja ka Sinu ülikoolikaaslane Tartu Ülikooli päevilt Triin Tõnsing on tõstnud esile Su suurt pühendumust asjadele, millega Sa tegeled. Kas Sa kuidagi tahaksid seda veel lahti mõtestada natukene, et Sa oled abikaasa ja ema ka – kuidas Sa ühildad seda Naiskodukaitse juhi rolli pereeluga? Kas Sa pühendud kõigele või ikkagi on Naiskodukaitsele pühendumine esiplaanil? On see pühendumine Sul hästi veres?

Jah. Ja vist on ikkagi niimoodi, jah, et vähemalt ajalises mõttes ja muidu ka – küll see töö on ikka pigem esiplaanil olnud, aga ma ise usun, et keegi ikkagi ei ole kannatanud sellepärast. Ma arvan, et pigem on see olnud positiivseks tõukeks või eeskujuks ka lastele.

Väärtushinnangute edasiandmine?

Just, just.

Kui vanad Sinu lapsed on?

Kõige vanem on 17, siis on 10 ja 6. Nüüdseks nad on juba kõik sellised, et ei vaja igatunnist hoolt ja tähelepanu, aga mulle tundub, et neile jagub ka piisavalt, ausalt öeldes. Ma ei ole ilmselt kunagi olnud väga suur (jutumärkides) „lastega koos meisterdaja“. Ma ei tegele nendega hommikust õhtuni, aga kontakt, ma arvan, on ikkagi väga hea – me räägime palju ja oleme ikkagi ka koos palju – ilmselt ka selle tõttu, et mul on lapsed käinud ka tööl kaasas. Ja nad teavad sellest palju. Eriti tore vanus on Otil. Ott on 10-ne. Tema koolis on selline süsteem, et aeg-ajalt nad saavad teistele õpilastele mingit oma hobi või muud asja tutvustada. Tema tegi ühe korra oma tunni noortest kotkastest, ühe korra Ole valmis! äpist, ja ühe korra Naiskodukaitsest. (Airi naerab heameelest:) Tema hobid ja esimesed valikud elus on ikkagi kuidagi sellega seotud. Nad on ka selles sees.

Ta teeb siis väga head avalike suhete tööd organisatsioonile. Sa oled varasemalt öelnud kusagil, et Sa näed olulisima väärtusena Naiskodukaitse liikmelisuse juures seda, et selle liikmed sooviksid kuuluda sellesse organisatsiooni terve elu või et see oleks eluaegne organisatsioon inimese jaoks. Ma arvan, et meie kõik oleme väga õnnelikud, et meil on niisugune pühendunud ja järjepidev juht. Järjepidevus on ikka väga suur väärtus ju, ja eriti hea on, kui Sa ise tunned, et see võimaldab Sulle pidevat enesearengut ja uusi väljakutseid. Ometigi on ka neid, kes Naiskodukaitsest lahkuvad. Kas on tehtud kokkuvõtteid sellest, mis põhjustel lahkutakse ja kui palju lahkujaid on?

Me ei ole otseselt teaduslikku uuringut teinud. Siis peaks süsteemselt kõiki lahkujaid küsitlema. Aga loomulikult on mingi tunnetus tekkinud ja ka teadmine. Sa ju kuuled, miks inimesi välja arvatakse või miks nad välja astuvad. Kui aastas tuleb 200 uut liiget, siis umbes 100 liiget astub välja. Aastate lõikes see natuke loomulikult erineb, aga umbes nii see on. Ma arvan, et suur-suur enamus jääb kõigepealt organisatsioonis passiivseks ehk nad jäävad mingil põhjusel organisatsiooni tegevusest kõrvale. Inimene kas kolib välismaale või Eesti piires teise piirkonda ja tal kaob side, kontakt organisatsiooniga või ta hakkab elukorralduslikult midagi hoopis muud tegema. Side organisatsiooniga kaob ära, ollakse hästi kaua juba eemal ja siis ei ole enam motivatsiooni. Siis kas organisatsioon arvab ta välja või inimene ise, kui temaga võetakse ühendust, ütleb, et jah, ma pigem astun välja. Kindlasti on ka üksikuid, kes on oma aktiivsel tegevusperioodil kuidagi jõudnud selleni, et „ma ootasin midagi muud“ ja ma arvan, et küllap on ka üksikuid olukordi, mil küsimus on inimestevahelistes suhetes – et „mulle ei meeldi mu kohalikud juhid“. Ma eeldan, et see niimoodi on. See on loogiline ühes organisatsioonis. Aga valdav enamus jäävad organisatsioonist kõrvale ja järk-järgult mingite aastate järel jõuavad selleni, et nad arvatakse välja. Kindlasti organisatsioon ise saab edeneda selle suunas, et meil oleks kõrvalejääjaid vähem ja et me suudaksime neid tänasest paremini tagasi motiveerida.

Kuidagi märgata ja väärtustada, eks?

Just, just. Ma ise olen hästi seda meelt, et inimest ei peaks kergekäeliselt välja arvama, sest ta on siia tulnud, kuna tal on mingisugune baasväärtus meiega ju ühine, mitte kergekäeliselt. Loomulikult me ei hoia jõuga kedagi kinni, aga selgitame välja kõik võimalused – et äkki talle sobiks teistmoodi või talle sobiks teisi asju teha või kas ta ikka on teadlik, et see on okei, et ta ei pea terve oma elu sprinterikiirusel siin tegutsema. Et see on okei, kui sa vahepeal 5 aastat kasvatad lapsi ja tegeled sellega, et sul esmased töö- ja koduasjad oleksid korras. Võib-olla siis kuuendal aastal jälle tuled, teed natuke midagi. Peaasi, et me suudame kõikide liikmeteni sellised asjad viia – siis ongi okei.

Jaa, jaa. Minu meelest vahepeal, kui siin mõne aasta eest algas üleüldine kõikidega arenguvestluste tegemine, siis see aitas väga kaasa sellele, et inimesi uuesti elavdada ja näidata neile, et iga inimene on ressurss organisatsiooni jaoks ja et me tahame kaardistada igas inimeses peituva unikaalse ressursi. Praeguseks ilmselt on väga paljudega juba tehtud need arenguvestlused, aga võib-olla kõiki ei ole kätte saadud või pole jõutud?

Jaa, just-just. Eks see sõltub ka sellest, kui palju kohapealsed vabatahtlikud juhid jõuavad teha. Eks see on nende jaoks ka suur koormus. Ja see on kindlasti erineval järjel eri kohtades. Aga absoluutselt – iga inimene on oluline ja tal on ka organisatsiooni mõttes igal juhul mingisugune koht. Loomulikult me mõõdame asju ka selle järgi, et meil on mingi ülesanne ja me vaatame, kui palju me seda saame tehtud, kui palju me saame oma inimestega struktuuri täidetud. Muidugi, mulle õudselt meeldivad arvud ja me pidevalt vaatame seda, et oh, saime natuke paremini – protsent natuke tõusis. Aga sellesama asja juures ma kogu aeg rõhutan, et selleks, et süsteem tervikuna püsti püsiks, on meil vaja igasuguseid, igasuguse rolliga liikmeid. Meil on vaja ka inimest, kes võib-olla ei lähe kunagi sõjalisse struktuuri, aga juhib või teeb instruktoritööd hästi. Või siis lihtsalt on organisatsioonis olemas ja on kohusetundlik või räägib oma naabrinaisele heal toonil Naiskodukaitsest. Ka see on juba tähtis roll.

Mida me võiksime öelda naistele, kes muretsevad, et kui nad Naiskodukaitsega liituvad, siis ühel päeval võidakse nad rindele saata? Me ju teame, et kombatandiks olemine ei ole kohustuslik, aga arengukava järgi on eesmärgiks, et 50% Naiskodukaitse liikmetest valiks endale sõjaaja ametikoha. Kuidas siis neid kõhklevaid inimesi motiveerida? Ja veel lisaks ka selliseid naisi, kes võib-olla kaaluksid liitumist Naiskodukaitsega, sest nad tahaks kuidagi Eesti heaks panustada ja võib-olla ka lihtsalt kuuluda meie organisatsiooni toredasse ja tegusasse seltskonda, aga nad ei ole ehk huvitatud metsa all roomamisest, laigulises vormis ringi jooksmisest ja võib-olla pelgavad ka, et ehk nad ei suuda organisatsiooni tegevustes osaleda sel määral, kui neilt oodatakse? Võib-olla on just selliseid väärarusaamasid või stereotüüpseid arvamusi sellest, mida naiskodukaitsjalt oodatakse. Kuidas siis neid võiks julgustada?

Jaa, Naiskodukaitse tugevus ongi kahtlemata see, et me püüamegi leida igas valmisolekuastmes inimesele rolli. Kui sa oled sõjalise riigikaitse mõttes suurema valmidusega ja oled valmis võrdselt reservväelase kohustusega inimestega seda rolli täitma – organisatsioonina me tahame öelda, et me tahame kõik sellised liikmed üles leida. Me ei taha öelda, et kõik inimesed peaksid võtma selle tänases mõistes maakaitseüksuses olemise ülesande. Kindlasti on naisi, kes tahavad panustada riigikaitsesse mingis teises rollis. Aga kõik need liikmed, kes on meil organisatsioonis olemas – me teeme kõik endast sõltuva, selgitame kas või tunde ja tunde inimesele, mis see temale kaasa toob. Ja kui tal põhimõtteliselt on mingi väikegi eeldus selleks, et ta võiks olla otseselt sõjalist riigikaitset tagavates üksustes – me leiame kõik need inimesed üles. Ja me pakume neile järk-järgulist sisseelamist. Aeg-ajalt on ju olnud ka selliseid provokatiivseid hüüatusi kaitseliitlaste hulgas, et milleks meil üldse siin eraldi Naiskodukaitse?! Et Kaitseliidus saab ju ka naine täpselt kõike sedasama teha. Siis ma ütlengi, et meie suudame ikkagi organisatsiooni ja süsteemina pühendada natuke rohkem energiat sellele, et inimene jõuaks selle otsuseni, tulles võib-olla organisatsiooni üldse mitte selle mõttega. Võib-olla tuleb ta selle plaaniga, et olla noortejuht või et „okei, ma olen nõus natuke avalikke suhteid tegema“. Aga samas järk-järgult, omas tempos, omas rütmis asjadega kokku puutudes, natuke väljaõpet läbides jõutakse selleni, et nähakse, et „oh, minus tegelikult on täiesti olemas see nii-öelda sõjard“…

Nii et annad sõrme ja siis võib-olla annad teise sõrme ja lõpuks terve käe ja nii edasi, eks? Nii see tavaliselt ju kipub olema – et hakkab meeldima, eks.

Jaa, just. Aga see pool on muidugi tõsi, et ega naised väga heal meelel seda kolme tilka verd ei anna. Seda selgitustööd tuleb ikka üsna palju teha. Ja see on täiesti arusaadav. Kui meestel on ikkagi nii-öelda sünniga kaasa antud täna Eesti Vabariigis see, et sa oled mees, sa saad ühel hetkel igal juhul endale reservväelase kohustuse, siis su mõte ilmselt on sellega juba nii harjunud, et sa ei vaidlusta seda. Et see on nagu loogiline. Naised peavad sellesse mõttesse sisse kasvama. Me ütleme siin ka tihtipeale seda, et kui meil on päris-päris-päris kriis, nii et meil on päriselt vaja neid inimesi selles rollis – kas või sõjalise konfliktini välja – ega meil ei ole siis nagunii siin sellist ühiskonda enam, nagu meil täna on. Nagu me tavatseme öelda: sõjaajal ei ole ühtegi ametikohta, mis ei oleks sõjaaja ametikoht. Sest sõjaajal ongi kõik ametid sõjaaja ametikohad. Siis on niikuinii kõigil halvasti. See ei saa olla niimoodi, et „ei, mina ei taha sõtta minna; mina elan oma tavalist ilusat elu oma ridaelamuboksis edasi, ja mind see kõik ei puuduta“. Niikuinii niimoodi ei ole. Pigem mõtestada ja selgitada iseendale ja liikmetele ümberringi seda, et jah, loomulikult oma võimaliku valmisoleku järgi, aga kui sul on tahe panustada, siis on see igal juhul mõistlik.

Jaa. Sa oled öelnud, et iga endaga hästi hakkama saav ja kaaskodanikke aidata suutev naiskodukaitsja tähendab suures plaanis turvalisemat ühiskonda. Võib-olla see võiks olla üks motiveeriv viis, kuidas meelitada inimesi liituma?

Jaa.

Ja mõned aastad tagasi tõstsid Sa ühes intervjuus Riina Kütile esile seda, et Naiskodukaitse pakub oma liikmetele unikaalseid võimalusi enesearenguks, kuna juhiks võidakse valida keegi, kes pole kunagi varem kedagi juhtinud, ning et sellises olukorras ei jää inimesel üle muud, kui õigustada usaldust. Ja siis Sa ütlesidki seal ka: „Ja enamik inimesi „rabeleb“ sellest olukorrast välja ning areneb seeläbi tohutult. See on just nagu üks kompleksne kauakestev juhtimissimulatsioon, mida pole võimalik kogeda ühegi formaalse ega mitteformaalse koolituse raames. See kõik annab inimestele julguse teha ka väljaspool Naiskodukaitset midagi muud või uut, mida ta võib-olla ei oleks muidu oma elus kunagi teinud.“ Kas see võiks Sinu meelest olla üks päris oluline argument, miks tasuks liituda Naiskodukaitsega?

Jaa. Ma tuleks korraks selle eelmise teemaarenduse juurde tagasi – just nimelt see, kuidas Sa selle kokku võtsid, et elanikkonnakaitse valdkond. Organisatsioonifilosoofiliselt ühel hetkel me saimegi aru, et igal juhul kõik meie liikmed ei taha panustada sõjalisse riigikaitsesse. Ja juba see on loomulikult väga hea, kui igaüks saab iseendaga hakkama, aga ka rakendatuse mõttes ja riigi vajaduse mõttes on neid mõistlik organiseerida mingiks teiselaadiliseks ülesandeks. Sealt kasvaski välja evakuatsioonivaldkond, ja tänaseks teeme me teadaolevalt evakuatsioonirühmasid, mis on mõeldud just nendele naistele, kes ei soovi otseses sõjalises riigikaitses panustada. Aga ometi on see ülesanne väga otseselt seotud riigikaitsega ja mis tahes kriisis kasutatav – kuni sõjalise konfliktini, mis on vähetõenäoline, aga võimalik. See on ka väga huvitav valdkonna areng, et sel hetkel, kui meie hakkasime sellega tegelema, veel riiklikul tasandil seda vajadust sõnastatud ei olnud, aga meil oli juba see nägemus, et riik vajab seda, aga meil on olemas inimesed, meil on olemas ressurss. Nad ootavad ka mingit rakendust, aga nad ei ole valmis tegema sõjalist poolt. Mis siis nemad saaksid teha? Jällegi vajadus ja meie ressurss kokku viiduna – ja ongi jälle mingisugune tükk tööd tehtud. Meie ei evakueeri füüsiliselt ühtegi inimest ohusektorist ära, aga kui inimesed juba on evakueerunud, siis meie evakuatsioonirühmade roll on nende inimestega tegelemine, nende vastuvõtmine, majutamine, nendega tegelemine, à la inimeste toitlustamine, esmaabi jne. See on selge, et see tuleb üles ehitada vabatahtlikele, kes on tavaolukorras valmisolekus ja kriisiolukorras aktiveeruvad. Aga ühtegi valmis suurt vabatahtlikku struktuuri, nagu meie oleme, pole kuskilt võtta. On väga mõistlik olemasolev ressurss ülesandesse ära rakendada.

Ja järelikult on naiskodukaitsjate hulgas väga suur huvi evakuatsioonivaldkonna vastu, kui 600 liiget meie praegu umbes 2700-st on evakuatsioonirühmadega liitunud.

Jah. Ja ma arvan, et see ongi ju väga hea ülesanne. On lihtne endale selgitada, miks ma seda tahan teha. Kui sõjalise riigikaitse puhul võib tekkida – eriti naistel – dilemma, et kas see on tõesti see, mida ma tahan teha, siis evakuatsioon on väga ilusa missiooniga ülesanne ju.

Jaa-jaa. Ja seda võib minna vaja ka muude kriiside puhul, eks, nagu gaasilekked või mis iganes.

Absoluutselt. Ja evakuatsiooniüksus on funktsionaalsuse mõttes hästi paindlik, koosneb ju erialaspetsialistidest. Seal on staabiassistendid, kes korraldavad kogu staabitööd, meedikud, toitlustajad, reguleerijad, logistikud… Üksusena on ta selle koha pealt unikaalne, et teda võib kasutada ka teist laadi kriiside puhul. Näiteks Covid-kriisis haiglate juures inimeste suunamine, testimispunktides reguleerimine on selline asi, mida selle üksuse liikmed saavad suurepäraselt teha. Ja näiteks reguleerijaid õpetatakse välja just selliseks tegevuseks.

Meie koostööpartner evakuatsiooni puhul – Päästeamet – igatahes arvestab meie organisatsiooniga ja loodab meie vabatahtlike peale, eks, sest neil endal ei ole sellist inimressurssi?

Jaa, jaa. Seda on kinnitanud kõik osapooled ja riiklikes kokkulepetes ja erinevates dokumentides jookseb see täna läbi, et naiskodukaitsjate baasil loodud evakuatsioonirühmad kaasuvad ulatusliku evakuatsiooni korral.

Päris muljetavaldav. Ka Ole valmis! mobiilirakendus on ju välja töötatud Naiskodukaitse palgaliste töötajate ja vabatahtlike poolt ja me oleme väga uhked selle üle. Ja ka see on ju saanud ministeeriumide ja ametkondade poolt sellise tunnustuse, et just teda on otsustatud kasutada keskkonnana, mille kaudu elanikkonnale suunatud käitumisjuhiseid edastatakse. Kuna ei olegi mingit analoogset keskkonda. Kes veel on Naiskodukaitse olulised partnerid väljaspool Kaitseliitu?

Selle mobiilirakendusega seoses meil on küll hästi palju partnereid. Me oleme püüdnud seda teha nii korrektselt, kui võimalik. Kõik erinevad teemad, mis seal sees on, on läbi vaadatud selle teema vastutava asutuse poolt. Me oleme pidevas kontaktis nende kõikidega, alates Keskkonnaministeeriumist. Siseministeeriumiga suhtleme ja teeme koostööd sellesama mobiilirakenduse edasiarenduste teemal. Riigikantseleiga meil on üsna tihe kontakt, kuna meie oleme läbi selle äpi üks riski- ja kriisikommunikatsiooni oluline vahendaja. Ja täna siiani kestvas tervishoiukriisis meil on tekkinud väga palju partnereid. Kriisi algushetkedest alates ja tänaseni on Terviseametis meie staabiassistendid, kes aitavad igapäevaselt kriisistaabi tööd korraldada. Neid kontakte on väga palju olnud, kus Covid-kriisi raames on Naiskodukaitse kaasunud. Näiteks terve suvi läbi tegid Tartu linnavalitsus, Tartu Ülikooli Kliinikum ja Naiskodukaitse kolmepoolse projektina Tartus suurt vaktsineerimiskeskust. Jällegi, Naiskodukaitse oli seal võrdväärne partner kahele väga suurele organisatsioonile, ja üheskoos viidi ellu hästi silmapaistev projekt. Sotsiaalkindlustusametiga oleme sõlminud koostöölepingu, mille raames me vajadusel aitame hooldekodusid, kes on väga suurde raskusesse sattunud. Ma arvan, et iga võimalik järgmine kriis toob meile veel hunniku uusi koostööpartnereid. Me oleme sellises vaates, et meil on olemas ressurss ja näha on, et meie inimesed tahavad kaasuda. Kui mis iganes kriis kusagil on, saame sedasama olemasolevat ressurssi rakendada – loomulikult läbi rääkides tingimustes jne. Mainimata jäi veel ka Häirekeskus, 1247 infotelefon. Ka täna käivad meie vabatahtlikud seal, aga selle numbri käivitamise aegu oli meie roll seal väga suur. Jällegi oli koht, kuhu oli kiiresti vaja inimesi, ja meie kaudu oli seda võimalik kiirelt ja tõhusalt teha.

Nii et võib öelda, et Naiskodukaitse on andnud märkimisväärse panuse Eesti ühiskonna heaks väga mitmetes eluvaldkondades. Kas Sa nõustud, et eelkõige oleme terve koroonakriisi jooksul ennast Eesti ühiskonnas organisatsioonina tõestanud ja tugevalt pildile toonud kui kodanikuühiskonna vastutustundelise, tugeva ja väga hästi toimiva liikme?

Jah, ma arvan küll. Mina olen väga rahul selle rolliga, mida meil on õnnestunud täita. Ja just nimelt tänu liikmetele. Kokkulepped sünnivad ju minu ja meie siinse meeskonna abil, aga me ei julgeks ju ühtegi lubadust anda, kokkulepet sõlmida, kui me ei näeks, et meil on olemas liikmeskond, kes on valmis seda tegema. Ja mitte lihtsalt valmis tegema, vaid kes ka ise initsiatiivi üles näitavad. Me ju näeme, et inimesed ka ise küsivad, et „Oo, kuulge, seal on nüüd mingi häda. Kas Naiskodukaitse ei saaks seal aidata? Kas me ei võiks sinna minna?“ Kui me näeme seda altpoolt tulevat valmisolekut, siis me julgeme ka mingeid lubadusi anda või vastutust võtta. Nii tore näide oli augustis, kui Leedu kriis alguse sai. Ministeeriumis tekkis mõte, et kas Naiskodukaitse ei võiks sinna minna. Ja kui me saatsime info laiali üle Eesti, et andke endast märku, kes oleksid valmis minema Leetu, ilma et me isegi väga täpselt teadnuks, mis seal ees ootab, lihtsalt et laagritesse… ja ikkagi, kui päevaga või kahega tuleb 120 vastust inimestelt, kes kõik on valmis kohe minema, siis on super – tänu sellistele inimestele sa julgedki mõelda, et me saame kaasuda ja võime lubada ennast välja.

Tõesti tundub, et on selliseid liikmeid meil palju või isegi enamuses, kelle peale võib kindel olla ja kellega võiks luurele minna. Aga kas seda on uuritud, kuidas neid inimesi, kes on valmis minema välja, kas või Leetu, või Häirekeskusesse, kui vaja, peaaegu päevapealt, või mõnda hooldekeskusesse – kuidas neid liikmeid meie hulgas üldsegi on nii palju? Kas siis osad inimesed on tööga hõivamata ja ootavadki seda, et nad saaksid kuskil ennast hõivata, või nad on valmis tulema lausa töölt ära mõneks ajaks, et aidata?

Jaa, jällegi ongi erinevad. Tõesti aeg-ajalt on märgata, et tuleb ette ka seda, et inimesel on just parasjagu see eluperiood, kui tal ei ole tööd – siis on lihtsam kaasuda. On ka väga paindliku töökorraldusega inimesi, kes on ise enda tööandjad. Aga ikkagi on näha, et on ka neid inimesi, kes on valmis ka ümber korraldama oma tööd, et minna. Samamoodi meie enda palgalised – vahest üritan neid ka tagasi tõmmata, et teevad ju niigi niikuinii minu arvates väga pühendunult ja palju töötunde, ja siis ikkagi veel, et „Ah, ma lähen ikka käin ise seal hooldekodus ka veel – ma nädalavahetusel tahan veel minna välja“.

See saab ikka täiesti eluviisiks, jah? Elumissiooniks.

Jah, just. Ja lõppkokkuvõttes meil on ikkagi 2700 liiget. Nii et kui üks ei saa või sada ei saa või tuhat ei saa, siis jääb ikka ju veel mingi hulk, kelle hulgast mingi hulk inimesi saavad. Ühte ülesandesse saavad ühed ja teise ülesandesse teised. Sellepärast mulle tundubki, et me oleme ka riigi mõttes väga hea ressurss – hästi organiseeritud suur punt inimesi. Ja iga ülesanne ei kõneta igat inimest, eks ju, aga me leiame peaaegu iga ülesande jaoks kellegi, kes tunneb, et „see on täpselt minu tassike teed – oh, see on see, mida mina tahan teha“.

Mh-mh. Tahaks natuke arutleda ühel teisel teemal. Enne II maailmasõda oli Naiskodukaitses tohutult palju liikmeid – umbes 17 000 liiget. Ja samal ajal see organisatsioon ikkagi ei olnud igaühe jaoks, vaid sellesse kuulumine oli auasi, nagu ma siin olen lugenud meie tausta kohta. Organisatsiooni kuulusid ju paljud õpetajad, kontoritöötajad, taluperenaised, ja naljalt ei võetud igaühte vastu. Olevat olnud tugev taustauuring ka, et kas inimene ikka sobib meie organisatsiooni. Nüüd on need asjad natuke teistmoodi. Milline on Sinu seisukoht: kes võiksid tänases ja tuleviku Eestis Naiskodukaitsesse kuuluda? Ja milline on Sinu hinnangul Naiskodukaitse kuvand praegu, 2022. a künnisel?

Mina kindlasti ei taha, et me kunagi hakkaksime hääletama, et tema sobib ja tema ei sobi. Kui inimesel on tahe, siis ta igal juhul sobib meile. Muidugi, iga organisatsioon ju tahaks ühiskonnas kõige aktiivsemaid ja säravamaid ja terasemaid oma punti saada. Ja loomulikult, ega Naiskodukaitses ei ole ka liiga palju edukaid ärinaisi või poliitikuid. Uksed on valla – me ootame neid ka. Aga ma arvan, et meie oluline roll on selles, et ka kõik teised on oodatud, ja viidates sellele intervjuule Riina Kütiga, mida Sa enne tsiteerisid, näen ma meie rolli just nimelt ka inimestele enesearengut pakkuva keskkonnana. Ja see on kuidagi eriti magus mulle, kui meile tuleb keskmine, tavaline inimene, kellel ei ole läinud elus nii hästi ja kelle saavutused pole olnud nii kõrged kui mõnel teisel, aga ta just organisatsioonis leiab oma koha – on see siis juhina, instruktorina või lihtsalt oma väikese konkreetse ülesande täitjana. See on ka ju suurepärane. Ma ütleks ikkagi, et kõik on väga oodatud, kes tahavad. Ja kui ma kuvandi poolt mõtlen, siis ma väga tahaks loota, et see on üha enam väga positiivne või sellevaateline, et see on õigustatud, mida me teeme, ja et see on ühiskonnale kasulik. See, et meil siin tore on, on ka äärmiselt tore, eks ju, aga me ei ole ju siin sellepärast, et peaasi, et naistel mingi tegevus on, peaasi, et nad ei nutaks nurgas. Oluline on see, et me oleme leidnud sellise koha, et me anname selgelt riigile terve tüki lisandväärtust.

Ma arvan ka, et meie kuvand ei ole see, et me valmistume lihtsalt sõjaks, vaid et me kaitseme riiki igapäevaselt, toetame riiki. Aga naiskodukaitsja kui isiku kuvand – kas Sa seda tahaks kuidagi proovida mõtestada? Mis Sa arvad, millisena meid nähakse ühiskonnas? Kas ka kuidagi „hea tahtega“ või „missioonitundeline“ või…?

Jah, ma arvan küll. Muidugi tulevad kohe silmade ette ka need pildid, millest on aastaid räägitud, et see kulbiga tädi ühelt poolt ja püssiga sõjard teiselt poolt. Need on mingid puhtad… mallid.

Stereotüübid.

Jah, just. Aga ma arvan, et ka Covid-kriisi tulemina ja sellega kaasas on naiskodukaitsja puhul silmatorkav just nimelt kohusetundlikkus, ühiskonda panustamine, see, et ta aitab seal, kus vaja. Ma tahaks loota, et see on nii.

Ja on kogu aeg vajalik, eks? Mitte et valmistume siin sõjaks ja sõja ajal on meid võib-olla ükskord lõpuks vaja, vaid meid on juba jooksvalt vaja?

Jah, just.

Natuke meil jäi veel õhku mõni asi seal, kui me rääkisime juhtimisest – et suvalisele inimesele antakse võimalus olla juhirollis, nagu juhtimissimulatsioonina. Ja selle koha pealt mul tuli üks mõte. Ma olen ka teinud läbi Kaitseliidu Koolis need JUP1 ja JUP2, need juhtimiskoolitused, ja siis üks mõte minu meelest oli seal väga asjalik: et tegelikult peaks iga kaitseliitlane või naiskodukaitsja olema suuteline võtma juhirolli, sellepärast et ta võib täitsa ootamatult sattuda ka päriselus või sõjalises situatsioonis sellisesse olukorda, kus see, kes on juht ametlikult, tema mingil põhjusel langeb rivist välja. Seal küll oli näide selline, et sõjas langeb juht näiteks vaenlase kuuli läbi. Ja nüüd sa pead juhtimise üle võtma lihtsalt. Kas me võiksime öelda, et see juhioskuste arendamine võikski olla niisugune asi, mida kõik inimesed võiksid teha, isegi selline inimene, kes mõtleb, et „oh, minust ei saa kunagi juhti“? Et ta võiks ikkagi kas või igaks juhuks olla katsetanud, kuidas juhtida midagi või kedagi?

Jaa, jaa, muidugi. Ja absoluutselt – juhtimise laiemas tähenduses me ei mõtle seda nii, et sa suudad anda selliseid käsklusi viiele inimesele, et nad suunduvad osutatud suunas, vaid selline, ma ei tea, eestvedamine, korraldamine, mingisuguse protsessi suunatult kuhugi liigutamine. Ja mulle tundubki, et isegi need meie liikmed, kes ei ole otseselt formaalses mõttes juhiks valitud – neid hetki või kohti, kus nad satuvad mingis mõttes juhirolli, on ju küllaga. Nad võivad hoopistükkis juhtida mingit protsessi – et tal ongi ülesanne selle väliköögiga see supp valmis saada. See on ka juhtimine, kui ta selle eest vastutab, on ju, oma seda kahte inimest koordineerib.

Või kas või mingi väikese töötoa läbiviimine, eks? On ju igasuguseid töötubasid, mida läbi viiakse.

Just. Kuna selle organisatsiooni ülesehitus on selline, et asjad ei ole ju nii, et keegi palgaline korraldab väljaõpet ja siis vabatahtlikud tulevad ja osalevad, vaid kogu tegevus on sellele üles ehitatud, et kõik natuke panustavad ja natuke tarbivad, siis paratamatult tulebki see, et sa peadki oma erinevaid oskusi ja rolle välja panema ja arendama. Ja jätkuvalt ma olengi veendunud, et need on need kohad, kust inimesed ka saavad inspiratsiooni võib-olla oma eraelus võtta seda julgust ja otsustada.

Mh-mh. Sa saad võimalusi panna ennast proovile erinevates olukordades, ja võib-olla sealt siis saad ka seda eneseusku juurde, jah?

Mh-mh.

Aga mida me võiks öelda: missugune oli 2021. aasta Naiskodukaitse jaoks? Mida Sa tõstaksid esile – mis olid selle aasta suuremad saavutused või eredamad hetked?

Eelneva aasta jätkuks kindlasti meie roll Covid-kriisis – kõik need vaktsineerimispunktid jne. Me oleme suutnud väga kiiresti ja otstarbekohaselt täpselt seal aidata, kus meid on palutud. Ma arvan, et me ei ole ühtegi abipalvet pidanud tagasi lükkama, kui see on olnud põhjendatud. See on kindlasti üks pool.

Näiteks missugustes asutustes me oleme väljas olnud? Kas Sa nimetaksid mõned?

Jaa. Kui nüüd just seda 2021. aastat vaadata – teisest lainest alates – siis me oleme olnud haiglate juures, PERHi juures, nii-öelda reguleerivas funktsioonis; siis ongi Häirekeskus – see 1247 infotelefon; ja siis on olnud vaktsineerimiskeskused, mis on olnud nii Tartus kui me oleme koostöös Kaitseväega mobiilsetes vaktsineerimiskeskustes; ja siis ongi hooldekodud. Meil on Sotsiaalkindlustusametiga kokkulepe, et nemad hindavad, kas see kriis on tõesti seal nii suur, et nad vajavad välist abi – ja kui see nii on, siis me saame lühiajaliselt oma inimesi paluda hooldekodudesse appi. Ja lisaks siis otseselt Terviseamet, kus on meie staabiassistendid.

Kas nendes mobiilsetes vaktsineerimisbussides või -keskustes on naiskodukaitsjad osalenud mingis kindlas paigas või üle Eesti?

Need olid nüüd need, mis tehti Kaitseväega koos. Ja nad olid Tallinnas peamiselt, kus naiskodukaitsjad olid ka täitsa meeskonnaliikmena – oli kaks Kaitseväe meedikut ja kaks meie inimest. Registreerisid ja tegid kõik, mis seal vaja. Aga natuke Lõuna-Eestis oli seda ringiliikuvat Kaitseväe bussi varianti ka, kus meie inimesed olid kaasas, aga seal pigem vähem. Aga jah, see Tallinna vaktsineerimisbuss oli peamine.

Nii et me oleme tegelikult igale poole jõudnud, põhimõtteliselt, selle kriisi reguleerimisel. Aga kas on ka mingisugust statistikat tehtud, et kui palju naiskodukaitsjad on osalenud selles Covid-kriisi haldamises või kui paljude töötundide ulatuses?

2020. aastal ma tegin aasta kokkuvõtte. Nende kahe aasta arve ju kokku liita ei saa, sest nad võivad olla kattuvad inimesed. Aga 2020. aastal oli kuskil 300-400 ringis neid inimesi, kes kaasusid erinevates rollides. 2021. aastal oli neid arvuliselt kindlasti vähem. Aga siuke hea mõõdetav – kus me lugesime ka kokku – ülesanne oli Tartu vaktsineerimiskeskus, mis toimis konkreetselt Tartu ringkonna baasil, ja seal oli, kui ma ei eksi, siis umbes 50+ naiskodukaitsjat – 57 liiget vist – kaasunud nelja kuu jooksul, ja nad tegid seal kokku mingi 1300 töötundi.

Täiesti olulisel määral oli see vaktsineerimiskeskus siis ikkagi mehitatud naiskodukaitsjatega, võib öelda?

Jaa, jaa, just. Ja see oli siuke hästi pikaajaline. Miks ta oli ka siuke fenomenaalne, oli, et ta oli hästi pikaajaline ülesanne – neli kuud järjest. Üks asi on see, et oh, me lähme hurraaga üheks nädalavahetuseks välja, aga täita graafikut neli kuud niimoodi, et iga päev oleks keegi või iga päev, kui see vaktsineerimiskeskus on avatud, oleks inimestega täidetud. Seal oli küll ka teisi vabatahtlikke – linnavalitsusest ja linna allasutuste töötajaid oli seal ka lisaks – aga koordineerimise roll oli meil. Naiskodukaitse vastutas selle vabatahtlike olemasolu eest seal kogu aeg.

Ja Sa mainisid, et lisaks Covid-kriisi haldamisele veel evakuatsiooni teemaga oleme palju tegelenud sel aastal. Minule jäi üks väga tore ettevõtmine silma – see juuniküüditamise ja kõigi võõrvõimude repressioonide ohvrite mälestuseks korraldatud mälestuslintide ülespanemine üle Eesti kõigis raudteejaamades 14. juunil. See oli minu meelest väga oluline asi sümboolses väärtuses vähemalt.

Jaa, jaa, kindlasti. Ja jällegi see, kus tuleb see organisatsiooni tugevus välja, et ongi võimalik teha mingit asja lihtsalt nii, et sa ütled inimestele, et teeme koos – ja tullaksegi välja ja tehakse igas raudteejaamas. Ja võib-olla ma tooksin tegelikult ühe asja veel, mis on iseenesest regulaarne ja igal aastal ju toimub juba palju aastaid – see on Anname au! kampaania. Aga miks ta jällegi tähelepanuväärne on ja mis näitab organisatsiooni paindlikkust, on, et piirangud olid ja riik oli täiesti lukus ju aprillikuus taas kord, mitte midagi tavapärast korraldada ei saanud, aga see Anname au! kampaania läks väga hästi. Tõesti väga hästi. Kogutud summad ja annetuste baasil antud esemed – see oli täiesti võrdväärne tavapärase aastaga. Ehk siis inimesed, meie liikmed kohtadel suutsid nii palju välja mõelda mingeid alternatiivseid lahendusi, kuidas ühte asja teha. Loomulikult on tore kokku lugeda jällegi tulemused, aga minu jaoks on see jällegi suurema ja filosoofilisema tähendusega. Me olemegi paindlikud – üks uks läheb kinni, kümme ust lähevad kinni, ja siis on ikkagi olemas mingisugused lahendused, et saabki teha netioksjoneid, virtuaalseid orienteerumisi – mis iganes välja mõeldi. Jällegi – inimesed tulevad kaasa, leiavad võimalusi ja teevad ära.

Kas on ka mingisuguseid muutuseid olnud organisatsioonis, mis on silma torganud selle aasta jooksul? Või pigem ühtlane areng edasi ja lihtsalt paindlikud viisid, et asju teha?

Jaa, loomulikult on kogu aeg mingisugused muutused ja arengud, aga minu huvi on ka see, et need võnked oleksid võimalikult rahulikud, niimoodi et nad ei lükkaks resonantsi. Meil on üsna palju ümbritsevas – ka Kaitseliidus – palju rohkem seda, et kõik jälle muutub. Uued juhid, uutmoodi, hakkame otsast peale. Et oli nii, aga hakkame otsast peale. See puudutab ka meid, eks ju, just seda sõjalise riigikaitse poolt, et on hästi palju ümberreformimist. Aga mulle tundub, et meie organisatsiooni puhul on olulisem see, et me rahulikult toimime, ei lase isegi väga palju nendel võngetel enda sisse tulla.

Järjepidevus ja stabiilsus on suured väärtused meie puhul, eks?

Jah, ma arvan küll. Sellepärast et fakt on see, et iga suurema raputusega me võime küll mingisse paremasse positsiooni äkki sattuda, aga võime ka halvemasse. Aga mis kindlasti juhtub, on see, et mingi hulga inimesi me raputame maha. Ja mulle tundub, et seda me ei peaks saama endale lubada. Püüame ikkagi hoida kogu aeg vankril kõik, kes meiega on. Kui me hakkame väga järskusid pöördeid tegema, siis juhtub igal juhul see, et mõnes kurvis mõned pudenevad maha.

Hästi öeldud. Tahaksid Sa midagi äkki mainida, mis on praegu töös või mida huvitavat ja põnevat ootad 2022. aastalt?

Meil on evakuatsiooniga seoses erinevad dokumendid, mis seda kõike raamivad, praegu viimistlusjärgus. Selle sooviks lähiajal kivisse raiuda. On suur soov ka Ole valmis! rakendusega jõuda kõrgemale ja kaugemale. Rakendus ise, ma olen üsna veendunud, on hea ja sisu arengu mõttes isegi ei oleks vaja väga palju tööd teha täna, nüüd ja praegu, aga just kasutajaskonda suuta laiendada.

Aga me oleme ju juba ületanud ootused! Nagu ma mäletan, lootsid Sa, et oleks 15 000 kasutajat – vist 2019. aasta lõpuks – aga tegelikult oli 20 000. Või siis on see kuidagi toppama jäänud?

Ei, kogu aeg ikkagi tuleb juurde, aga puht põhimõtteliselt võiks ju… Neid nutitelefone Eestis kasutab valdav enamus inimesi – nad võiksid ju ikkagi Ole valmis! rakendust ka kasutada. Aga organisatsioonisiseselt on üks asi see, et meil on nüüd meeskonnas Nele Pernits, kes varem töötas Kaitseliidu Koolis ja tegelikult on Naiskodukaitse asjadega ju kogu aeg tegelenud, aga nüüd töötab ta täiskohaga Naiskodukaitse heaks. Ja temaga kokkuleppel meil on fookuses kõik meie õppekavad. Nii et me siin riburada uuendame erinevaid õppekavasid. Juba on kinnitatud avalike suhete kursuse kava. Staabiassistendi kursuse kava on viimistletud, on kinnitusprotsessis. Samamoodi evakuatsiooni baasõpe. Nii et me järjest võtame ette. See on ka üks selline asi, mis kuhugi kõrgele ja kaugele saavutusena välja ei paista, aga mis võtab väga palju tööd ühelt poolt ja teiselt poolt loob olulist baasi. Väljaõppe kvaliteet on ülioluline, eks ju – et me saame rääkida, et meil on mingid ühtsed teadmised ja oskused.

Naiskodukaitse ja üldse Kaitseliidu koolituste puhul on ju mõnikord võimalik saada ka ainepunkte mingitel tingimustel – varasema töökogemuse või õpikogemuse arvestamise põhimõttel. Oskad selle kohta midagi täpsemat öelda?

Jaa, Kaitseliit on registreeritud täiendkoolitusasutus. See, kas ja kes kui palju seda aktsepteerib, on aktsepteerija otsus. Aga jaa, ma tean, et neid näiteid on väga palju – hariduse mõttes. Aga ka näiteks toitlustusvaldkonnas töötavatel inimestel on kohustuslik läbida mingisuguse regulaarsusega toiduhügieeni koolitus, ja ma tean, et väga paljud meie liikmed läbivad just nimelt seda meie toiduhügieeni koolitust ja see loeb neile ka seal oma asutuses selle koolitusena. Või et ka osad autokoolid aktsepteerivad meie esmaabikoolitust jne.

Ma arvan, et see on väga motiveeriv faktor osaleda Naiskodukaitse koolitustel, et tsiviilellu saad üle kanda mitte lihtsalt oskusi, vaid ka isegi neid dokumente või tõendeid. Nii et selles mõttes võib-olla see õppekavade ühtlustamine teenib natuke seda eesmärki ka, et jällegi on kõik selgem ja korrektsem ja rohkem teada, missuguste asjade eest võib-olla saab ka tsiviilelus mingeid plusse. Järelikult on see kindlasti väga oluline töö, mida nende õppekavadega tehakse.

Kas Sa tunnetad ka mingit ootust Naiskodukaitse tavaliikmete poolt, et koroonaajal on nii paljud asjad ära jäänud – et äkki nüüd saab hakata jälle tegema mingeid kontaktkohtumisi rohkem, mingisuguseid motivatsiooniüritusi näiteks, mis on edasi lükatud, või…?

Jaa, ma olen kuulnud hästi palju seda, et juhid on kurtnud, et inimesed on jäänud kõrvale. Kardetakse, et äkki on juhtunud see, et inimesed ei olegi enam harjunud käima ja ei tulegi välja, siis kui juba saab. Selle tõttu mina ise olen kogu selle perioodi vältel, kui on olnud neid valikukohti – kas teha või mitte teha – siis ma olen öelnud alati, et püüame jätta ära nii vähe kui võimalik. Et kui reeglistik võimaldab mingilgi määral teha – kas õues teha või väiksemates seltskondades teha või maskides teha – siis alati esimene valik võiks olla see, et me ikkagi teeme. Just et säiliks harjumus, et oleks rutiinid paigas. Niikuinii inimeste elus on nii palju muutunud, inimesed on pidanud nii palju piirama asju, et mingid pidepunktid ikkagi jääksid. Lihtsam on alati öelda, et okei, ärme siis tee üldse – oleme kodus – aga pikemas perspektiivis see mitte midagi tegemine maksab väga kurjasti kätte. Minu suunis on ikkagi olnud nii siiani kui edaspidi, et loomulikult, nii palju kui võimalik uuesti kontakt luua ja teha päriselus päris asju. Ja ma loodan küll, et inimestel on pigem see ootus, mitte see, et enam ei olegi harjutud käima.

Jaa, meie jaoskonnas ka näiteks lükati üks asi edasi 2020. aastal 2021. aastasse, ja siis ta lükkus jälle järgmisse aastasse edasi selle koroona tõttu. On küll selline ootusärevus tegelikult, et tahaks juba väga! Aga tuleks veel otste kokkutõmbamiseks Sinu juurde tagasi. Kas Sa veidi saaksid avada oma töö telgitaguseid? Milline näeb välja Sinu tüüpiline tööpäev ja Sinu graafik näiteks nädala, kuu ja aasta lõikes? Mida Sa kõike teed? Kas on mingi tüüpiline tööpäev üldse olemas või kõik on erinevad?

No ikka mingisugune keskmine joonistub ilmselt välja. Mingi hulk aega ilmselt küll absoluutselt igast tööpäevast on sellist tehnilist, administratiivset tööd. Kõik arved, mis Naiskodukaitse kus iganes maakonnanurgas tehakse, liiguvad läbi minu – mina kinnitan need. Kõik käskkirjad tulevad läbi minu. Ehk siis ma tegelen käskkirjade ülevaatamisega, nende allkirjastamisega. Siis suur rida ülesandeid on seotud erinevate dokumentidega – nii need, mis me ise toodame, aga väga palju ka, mis tulevad Kaitseliidust ja ka väljastpoolt – mis iganes: erinevad hädaolukorra plaanid näiteks teistelt asutustelt, mis saadetakse tutvumiseks või vajadusel ka kommenteerimiseks, ja erinevad muud sellised dokumentatsioonid – ehk siis selline admintegevus. Seda on üsna palju, see võtab palju aega ja alati tundub, et ei jõua piisavalt süveneda ja see jääb kuidagi poolikuks. Siis on erinevatel koosolekutel, koostöökohtumistel osalemine. Mõned nendest on rutiinsed, iganädalased. Siin meie maja koosolekud, vähemalt 2-3 koosolekut nädalas, mis on regulaarsed – kohtumine ülemaga jne. Ja siis on sellised koostöökohtumised. Päris paljud me initsieerime ise. Ikka ka see, et me kuskil pildis oleme, see ka tähendab tihtipeale seda, et me ise peame sikutama ja sakutama. Siin tuletamegi, et „aa, seal me kohtusime, vaata, selle inimesega sealt asutusest – kuule, temaga peaks nüüd ühendust võtma, äkki temaga saaks midagi edasi arendada“. On see siis erinevate ministeeriumide esindajatega või Riigikantseleiga või kust iganes.

Siis on Naiskodukaitse palgalisi töötajaid hetkeseisuga minuga kokku 24 üle Eesti. Ehk siis on ka personalitööd, inimestega suhtlemist. Hetkeperioodis ma teen kõikide töötajatega arenguvestlusi. Ja siis on päris palju ka muidugi esindusrolle, nii organisatsioonisiseseid – erinevad aastapäevad – kui organisatsioonist väljaspool – erinevad üritused, kus tuleb käia. Vahel ka mõned konverentsid… Ütleme nii, et üle nagu ei ole seda aega, ma pean ütlema. Pigem on ikkagi see järjekord alati ees ja see tunne, et midagi on kuskilt nagu tegemata. Aga ma püüan alati hoida vähemalt kunstlikult oma tööjärgesid niimoodi, et mul on nimekirjad, ja mulle on oluline, et ma aeg-ajalt saan kõik maha tõmmata, et mul tekiks vähemalt hetkeks see tunne, et „kogu töö on tehtud“ – jutumärkides loomulikult. Lihtsalt vaatan vahest kõrvalt inimesi, kelle puhul mulle tundub, et põhiprobleem on selles, et töövõime on halvatud selle tõttu, et kogu aeg on tunne, et kõik on tegemata. Ja siis ei jõua isegi neid asju ära teha, mis muidu jõuaks. Selle tõttu mulle on endale oluline, et mul oleks selge ülevaade, kuhu ma pean jõudma, ja et nüüd nagu olengi ära jõudnud mingisse kohta. Ja siis saan uue nimekirja teha asjadest.

Kas Sa pead ka üle Eesti palju ringi sõitma? Nagu eile Sa näiteks käisid Võrus. Või seda tuleb harva ette?

Jaa, tuleb päris palju ette, aga eks ma saan seda ise reguleerida. Ma ise arvan, et see on väga vajalik organisatsiooni seisukohast, aga jällegi – kuskile sa pead piiri tõmbama, et muud asjad ka ei kannataks. Jällegi, Covidi ajal muidugi on seda vähem olnud, aga ikka üsna palju. Ikkagi püüan üle-eestilistel üritustel käia niipalju, kui vähegi jõuan, vähemalt läbi astuda erinevatelt üle-eestilistelt kursustelt ja käia ka ringkondades. Ja alati, kui mind on ekstra kutsutud kuhugi, siis ma püüan ka alati kõigile neile kutsetele vastata. Eks ma käin muidugi hea meelega ka aastapäevadel, aga seal ma tunnen, et see minu roll on selline, et ma ei anna märkimisväärset lisandväärtust. Parema meelega ma osalen kohapealsete juhtide arutelu- või mõttetalgutel, kus mulle tundub, et võib-olla minust on rohkem kasu. Et ma lihtsalt ei istu ja ei ole ilus. Ma liiga edevaloomuline ei ole ja mul see ei ole väga oluline, kas ma pildi peal olen või mitte. Pigem see, et tunneks, et äkki mul oli mingi hea mõte, mis tuli kellelegi kasuks.

Väga tore, et Sa oled suutnud tervena püsida, kuigi Sa liigud nii palju ringi ja see Covid on igal pool. Kas Sa teed midagi erilist ka, et tervena püsida? Kas Sa teed kuidagi trenni näiteks? Või kuidas Sa hoiad ennast vormis?

Jaa, ma olen ka, mulle tundub, loomu poolest väga tugeva tervisega tõesti. Mind tavaliselt haigused kätte ei saa. Aga ilmselt ma olen üsna tervislike eluviisidega ka. Ma magan regulaarselt. Mulle on väga oluline õhtul kindlal ajal magama saada, ja ma ärkan vara. Ma, jah, ilmselt olen üle keskmise liikuv. Ma teen regulaarselt sporti – jooksen, käin mingitel muudel treeningutel – ikka päris mitu korda nädalas.

Kas Sa oled alati olnudki selline sportlik inimene?

Jaa, pigem küll, jaa. Ma ikkagi lapsena ka käisin trennis ja kergejõustikku ja... ikka kogu aeg olen teinud. Ilmselt mul on mingi füüsiline sitkus sees. Ma ei ole igal eluperioodil kindlasti regulaarset trenni teinud, aga tõesti olen jaksanud, kui on tarvis. Olen vahel ka ju mingitel sõjalis-sportlikel üritustel osalenud. Pole ekstra suurt trenni teinud, aga tõesti, ma naeran ikka, et lapsepõlve maatöö on ilmselt mingi sitkuse sisse andnud.

Nii et oledki siis maal üles kasvanud ja maatööga, nagu ma aru saan?

Oo jaa, oo jaa! Kõige klassikalisemas mõttes: loomad, hektarite kaupa peedipõldu ja suured lehmakarjad ja lambakarjad ja kõik muu siuke.

Tõesti tundub, et see on väga hea aluspõhja Sulle andnud juhitööks. Need inimesed, kes maalt pärit on ja kõvasti teinud maatööd, kipuvad ju olema jah sitked ja terved. Aga kas hobiks Sul ongi trenn? Või on Sul veel mõni hobi, mida Sa tahaksid tutvustada?

Ei, ma arvan, et mul vist pigem ikkagi see töö ongi hobi. Ja lapsed ja natuke liikumist juurde – ja ega rohkem vist väga mitte.

Aga kas Sinu lapsed on ka kõik juba organisatsiooni liikmed? No see pisikene vast ei ole – kuueaastane, eks ju?

Jaa, on küll, jaa. Vanem poeg ja keskmine poeg on mõlemad noorkotkad. Nad ei ole küll ilmselt üliaktiivsed. Vanem poeg on viimastel aastatel vähem osalenud. Keskmine tegi just ära IV järgu noorkotkastes, mis on vist tegelikult ette nähtud vanusele 11-12. Tema on kümnene, nii et ta on selles mõttes ikka üsna eesrindlik. Aga ütleme nii, et mulle tundub, et võiks käia ikkagi rohkem. Ema ikkagi suunaks, et võiksid ikkagi rohkem seda teha. Üldse mitte sellepärast, et nad peaksid samu asju tegema, aga mu meelest see lihtsalt on selline kasulik ja arendav tegevus.

Kas neil on valikuvõimalus ka olnud? Või on olnud niimoodi, et „sa pead sinna kuuluma ja kõik“?

Algusjärgus on ikkagi valikuvõimalus olnud. Pigem on see soov ikkagi neilt tulnud. Aga tõsi on muidugi see, et hiljem on tulnud ikkagi väljastpoolt suunata.

Nii see on, et järjepidevust tuleb ikka väljastpoolt natuke aidata, toetada. Aga see väike on ka poiss või, kuueaastane? Kõik on poisid?

Jaa, just. Kolm poissi.

Vägev! Nagu väike sõjavägi. Väga-väga huvitav on olnud rääkida. Mina sain küll kõigile oma küsimustele vastused.

Suur aitäh meie esinaisele selle pilguheidu eest tema mõtetesse ja maailmavaatesse!