Naiskodukaitse 20. koormusmatk Ida – Virumaal

„Olin eelmise aasta koormusmatkast alates kindel mineja, seega läksin selle aasta seiklusele vastu veidi kogemuste rohkemana. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt olin samuti end paremini suutnud ette valmistada“ sõnas Kristi Johanson. Kuni nädal enne matka polnud Põlva ringkonna võistkonda veel koos, siis ütles Tuuli Kotov oma „jah“ sõna. „ Ma ei oska täpselt öelda, mis mind sellisele sõjalis-sportlikule võistlusele niivõrd tõmbab, kuid ikka ja jälle olen ma rajal, kolmandat korda“, lausus Tuuli. Minule, Kristi Randlale, oli see matk juba neljas Naiskodukaitse koormusmatk. Mulle meeldib rännakute juures panna proovile oma erialased oskused ja teadmised, vastupidavus ning üks mis kindel – otsin seiklusi ning ekstreemsust.

Tänu Daisy perfektsele orienteerumisele ja heale tempole jõudsime kõikidesse punktidesse päris suure ajavaruga ja oodata tuli igas punktis. „Mööda teid kõndimine oli emotsionaalselt rusuv, seda oli kogu tiimi olekust tunda, räägiti vähe. Füüsiliselt oli teedel kõndimine, võrreldes eelmise aasta metsas kõndimisega suhteliselt kerge. Kuigi jah, jalgadele mõjus see isegi väsitavamalt, sest sõdurisaapad pole just maailma kõige mugavamad jalanõud“, ütles Kristi J.

Esimesed punktid kuni sideülesandeni olid üles ehitatud laia silmaringi silmas pidades. Ülesanded kontrollpunktides olid huvitavad, kuid tekkis küsimus, millal tulevad koormusmatkale kohased – füüsilised ja erialaseid teadmisi nõudvad ülesanded. Peale sidepunkti sai meie meeskond justkui uue hingamise, meeskonnatöö elavnes ja viimaks ometi oli oodata vastutegevust – saime teedelt põldude ja metsade rüppe. Tuuli arvates olid ülesannetest põnevaimad erinevad vee ületused, sest need tekitasid kõige rohkem adrenaliini. Nende ülesannete heaks sooritamiseks oli vajalik hea meeskonnatöö ja kiirus.

Oodates oma järjekorda lõpujooksule, naljatasime kohtunikule, et jookseme ja toome teise koha ära.  „Minule see kõige paremini välja ei tulnud, kuid võistkonna motiveerivate sõnade ja käest tirimisega saigi lõpujooks läbi kaevanduse tehtud. Selleks korraks oli rada läbi ja „kopp ees“ või õigemini, meie kopa sees“, sõnas Tuuli, kelle jalad olid juba enne esimest kontrollpunkt villis. Õnneks olid Daisyl õiged villiplaastrid kaasas, mis päästsid olukorra ja jalad.

Tagasi jõudes küsis meie juhendaja, et kuidas meil luureülesanne läks? „ See ülesanne läks meil kõige paremini, sest seda polnudki“, laususime kõik korraga. „Ka see, et me kokku leppimata suudame ühte moodi mõelda ja tegutseda näitab, et meeskonnatöö toimis meil laitmatult“, arvas Kristi J.

Oleme jälle kogemuse võrra rikkamad ja ootame elevusega juba järgmise aasta seiklusi. Sellel aastal suutsime taas tõestada, et Põlva naised on vaprad ja tegusad ning usume, et tulevikus käime ikka Pitkal ka ära!

Põlva supper võistkonnas: Kristi Johanson, Kristi randla, Daisy Kudre ja Tuuli Kotov.

Täname väga oma esindajaid: Sille Rebane ja Rivo Rebane. Ning suured tänud ka meie maleva meestele, kes meile kasulikke õpetussõnu jagasid ning kannatlikkusega meid lasketiirus juhendasid.

Ka korraldajatele suured tänud – kuum saun peale matka lõpetamist oli parim!