Naised iseseisvuspäeva paraadil

Paarile minutile, mil naiste kolonnid möödusid Vabadussamba eest, eelnes üle kuu aja harjutamist ja peaproov. Ühistunne peab väljenduma sünkroonses liikumises, aga lisaks peab iga marssija vorm olema täiuslik, iga pisim detail piinlikult täpne.

Palusime paar sõna mõnelt paraadist osavõtnult.

Reelika Mõttus, välivormis naiste juht:

Kõige keerulisem oli saada meie naistele korralik varustus. Sellega aitas meid meie tubli instruktor Mari-Leen Kiirend. Muidugi ka täita käsku – „Marssides hoida õiget jalga ja kiirust!“ Aga selliste naistega nagu meil, on absoluutselt kõik võimalik!! Naised said ülihästi hakkama.

Meie juures on ju kõige vingem see, et me oleme vabatahtlikud! Vaba tahte jõud – kujuta ette: emad, õed, tütred, naised, abikaasad, kelle eesmärk on kaitsta oma kodu, perekonda, vabadust ja maad. Sellise jõuga ei tasu mässata ! Ja siis on paraad , kus me oleme rivis laigulises vormis, relv õlal. Vägev!

Selline ühismarssimine liidab meid ühte, annab tugeva õlatunde. Tekib väga-väga võimas olek, mida on sõnadesse isegi keeruline panna.

Ütlen kõigile Eesti naistele, mitte ainult naiskodukaitsjatele: me olme naistena tugevamad, kui ehk arvata oskame – kodukaitsjad ja samas kodutunde loojad.

Ingrid Nielsen, naiskodukaitse lipu kandja:

NKK lipu kandmine on suur au. See tunne kannab sind rõõmsalt läbi kogu paraadi, kuna lippu hoida ning kanda nõuab puht kehalist jõudu. Harjutasime meeskonnana paraadiks mitmeid kordi, lippurina tegin mina veel lisaproove, ent päris tõelise tunde saime kätte alles vabaduspäeva eelõhtul Vabaduse väljakul.

Terve paraadi päev oli minu jaoks hoolimata juba mainitud väljakutsest väga ülev – tundsin nii meie taga sammuva NKK kompanii kui ka oma jaoskonna toetust ja kaasaelamist.

Camilla Kastein, Naiskodukaitse lipu saatja:

Paraadiks valmistudes oli kõige keerulisem asi leida kõik vajalik selga ja jalga. Kuigi riviõpe oli mulle täiesti uus asi, oli selle osa ära õppimine palju lihtsam :)

Mul oli väga uhke tunne, et just mind üheks lipusaatjaks valiti. Seda suuremaks kasvas vastutusetunne, et olen esireas ja ei tohi millegagi eksida.

Naised, uskuge endasse ja ärge kahelge endas, te oskate/suudate palju rohkem, kui arvate!

Oma mõtteid paraadist ja proovidest soovib pikemalt jagada NKKga äsja liitunud Piret Leevald.

Tunnetus on õige sõna – nagu rühmaülem Elbe Lumiste meie esimesel riviproovil ütles, tuleb edukaks soorituseks õppida toimima orkestrina. Mitte niivõrd (üle) mõelda, aga instinktiivselt ühtse meeskonnana toimida. Igal „pillil“ oli karbis oma kindel koht ja roll. Paraadil liikusimegi juba pigem kaasvõitlejate kehakeelt tunnetades ja mitte enam kramplikult igale oma sammule või pöördele mõeldes. See oli fantastiliselt kiire ja tõhus töö, mida Elbe meiega ära suutis teha! Ja veel nii lühikese aja jooksul! Olime ju esialgu pea kõik üksteisele võõrad, eriti veel mina, vaid paar kuud NKK ridades olnud. Aga proovides ja ka vabariigi aastapäeval Vabaduse väljakule liikudes oskasime juba üksteist aidata, et samm sassi ei läheks ning rivi ikka sirge oleks.

Õppisin, kui oluline on targemaid ja kogenenumaid kuulata ja usaldada, aidata teisi ja ka ise vajadusel abi vastu võtta. Tsiviilelus olen ise juht ja vastutan nii enda kui teiste tulemuste eest. Nüüd tuli olla ise nii õppija kui ka alluja rollis.

Kõige raskem oligi alguses oligi mitte analüüsida detailselt igat juhtnööri, vaid heas mõttes „oma peaga mitte mõelda“, vaid täita „lihtsalt“ käsku. Õpetaja võib teha kõvemat häält, kui rivi koperdab, aga see on asjale kasuks. Tänan kogenumat naiskodukaitsjat, kes jagas nippe riietumise ja välimuse kohta, et me Eesti kehvast kliimast sõltumata võimalikult kaunid ja värsked välja näeksime.

Hindan väga võimalust esindada meie naisi pidulikus karbis. Erilise emotsiooni jätsid aga just sõdurivormis naised – ning muidugi nende rühmajuht Reelika. Järgmine kord loodan ka ise marssida koos relvaga. Motivatsiooni NKKs edasi liikumiseks sain sellelt ürituselt kuhjaga!

Kui palju tarku, ilusaid ja tugevaid eesti naisi olid mu kõrval ja kui palju on neilt õppida! Proovide ja paraadi eel ja järel oli mul võimalik tutvuda mitme uue kaaslasega ning teha isegi üks ühine „sõduriuinak“, millele eelnes kaaslase unejutt eredaimatest elamustest SOKil. Palju lisainfot NKK kohta sain ühisbussides proovidele minekul ja tulekul. Oli võimalus näha samu inimesi väga erineva nurga alt – nii rividrillis militaarsena kui vabadel hetkedel näiteks kolme või isegi kaheksa lapse emana.

Sain aru, kuivõrd oluline roll on kanda tagalal, selleks, et eesliinil kõik perfektselt toimiks. Minu suurim tänu lisaks rühmajuhtidele kuuluvad Lana Vaapile ja Mari-Leen Kiirendile. Ma ei tea, kuidas te seda suutsite, aga olite alati õigel ajal ja õiges kohas, mistõttu tundsin end igati hoitud. Tore oli olla külg külje kõrval teise värske NKK liikme Piret Mägiga.

Paraadist ja proovidest saadud emotsioon ja jõud edasiliikumiseks on võrreldavad sellega, kui laulad laulukaare all ühendkooris „Mu isamaa on minu arm“ Ehk isegi veel võimsam. Unustamatu, nii kaunis ja jõudu andev, et veel tänagi tagasi mõeldes toob tänutunde, rõõmu ja julguse edasi minna – ja väikese pisara silma!

On suur au kuuluda niivõrd tublide naiste hulka – ma ei karda ega kõhkle enam ja olen valmis teid usaldama, olemaks üks pill NKK orkestris, mis on niivõrd ühtne ja võimsa häälega, et on suuteline kaitsma meie kodumaad mistahes vaenlase kuitahes ohtliku rünnaku eest. Elagu Eesti! Elagu NKK!