NKK Rakvere Ööjooksul

Rakvere keskväljakule jõudes ootas meid ees meeletu sumin. Nägemisulatuses olid igasugused batuudid, samuti boksid, kus pakuti erinevaid soodustusi ja tootenäidiseid. Kuna stardinumbrite jagamise boks oli avatud ainult kella 21-ni, siis sättisime ruttu end pea 100 m pikkusesse ootejärjekorda. Seal seistes nägimegi, kui palju tegelikult spordihuvilisi õhtu viimastel tundidel Rakverre tulnud on.

Lõpuks numbrid käes ja kõhule kinnitatud, tegime grupist kohustusliku pildi (puudub Karin) ning suundusime stardikoridoridesse. Naiskodukaitse esinaine Airi ja tema abikaasa Valjo, kes on ühtlasi meie toetajaliige, startisid poolmaratoni distantsil. Enne starti Airi just kurtis, et pole olnud aega trenni teha ja tõotab korralik katsumus tulla.

Viis minutit hiljem startisid 10 km jooksjad. Eespool ajavõtuga, kus läksid jooksurajale ka meie seitse liiget – Heleri, Airika, Minna, Maire, Kristina, Kristi ja Riina – ning tagapool ajavõtuta jooksjad, kus osalesid veel kolm liiget – Maret, Karin ja Triin.

Liikmete seas saavutas parima tulemuse poolmaratonil osalenud Airi (2:08:55) ning 10 km distantsil võidutses Minna (00:52:39): „Stardipauk käis ja hakkasin kohe inimeste vahel kohta otsima. Tavaliselt valin sellistel suurüritustel jooksmiseks alati vaskpoolse teeääre, ka sel korral sain ennast õigesse kohta. Esimesel kilomeetril pidi ikkagi külg külje kõrval jooksma, teine kilomeeter oli juba märgatavalt parem, kuna tekkis hingamiseks õhku ja sai küünarnukkidega hoogu juurde lisada, kartmata, et keegi võib viga saada. Tänava ääres kaasa elavad rahvamassid, orkester, tantsutüdrukud ja bändid olid päris heaks motiveerijaks. Ja fotograafid, kellele tuli pidevalt naeratada – jälle põhjus, miks ei saanud tuju alla minna. Rakvere linn on mulle võõras ja seega oli põnev joosta enda jaoks tundmatul teel, väikesed tõusud ja langused, nii oli väga hea hoida ühtlast tempot. Jõudnud esimese joogipunktini, haarasin paar vett täis plasttopsi kätte, ühe viskasin turgutuseks näkku ja teise üritasin jooksutempot hoides ära juua. Nüüd tuli juurde natuke energiat ja tõstsin tempot, tahtsin ju ikkagi endast kõik anda, et saada kirja arvestatav aeg. Jooksin hooga mööda mitmekümnest ähkivast ja puhkivast inimesest, näha oli, et paljudel oli juba võhm väljas. Kuna olen igapäevaselt  aktiivne ja sportlik, siis oskan enda jõuvarusid hoida ja ei kuluta neid tarbetult.  Nautisin tee ääres kaasa elavate inimeste hõikeid ja esinevaid noortebände, tuju oli endiselt väga hea. 7. kilomeetril tõstsin jälle tempot, kuid kogu jõudu ma ikka välja ei pannud, rühkisin veel mööda mitmetest kaasjooksjatest. Tundsin, et hakkan natuke väsima, ja püüdsin säilitada ühtlase hingamise, et mitte pulssi väga kõrgele ajada. Viimane kilomeeter tundus kuidagi väga pikk ja lõputult sirge, mulle meeldib joosta pigem käänulistel radadel, kus põnevusega saab oodata, mis on eespool tulemas. 200–300 meetrit enne lõppu tegin korraliku lõpuspurdi, see on mul juba harjumuseks saanud, ning ületasin finišijoone kergendustundega. Minu esimene Rakvere Ööjooks oli  päris raske ja lubasin endale, et järgmiseks võistluseks valmistun paremini.“

Kõik meie tublid sportlased lõpetasid edukalt jooksu ning olid igati rahul Rakvere võludega. Kindlasti ühinevad osalejad arvamusega, et järgmisel aastal jälle!