Mitte niisama sprint, vaid Vändra sprint

Punkte oli ainult 4, aga vahemaad olid pikad ja vastutegevus oli üliaktiivne oma kastiautodega, ATV-dega, jalgsi, relvastatud, termokaamerate ha öövaatlusseadmete ja rakettidega. 

Esimene rünnak oli nende poolt juba 10 minutit pärast starti.

Nende eesmärk nagu ikka, oli meid teedest eemal hoida, aga nad olid nii aktiivsed, et suurem osa ajast roomasime kraavides ja põldudel ja proovisime hulludest padrikutest läbi murda. Seal saime ikka korralikku vatti, okstega vastu silmnägu,  kõhtu ja jalgu, kukkuda sai mõnuga, vette sai astutud korduvalt, sest seal oli julmalt jõgesid.  Ei teagi mitu korda riided ära kuivasid. Jalgu sai väänatud nii, et teist päeva lõpuni ei jõudnudki. Aa ja suur hundikoer ajas ka taga vahepeal. 

Esimesse kontrollpunkti jõudsime 20 sek enne, kui aeg lukku läks. Teise ei jõudnud üldse. Kolmandasse jõudsime, kus tuli lahendada kaudtule tellimise ülesanne, millest me ei teadnud  me üldse midagi.

Viimane punkt oli samas kohas kus alustasime. Jõudsime kella 8 ajal sinna, suud jooksid juba vett mannapudru ja puhkepausi järele.  Punkti jõudes saime teada, et viimane ülesanne on koostada orineteerumisrada ja pidime veel ca tunnikese trampima. 

Ühtegi sellist vahepealset hetke terve öö jooksul ei olnud, et oleks saanud korraks istuda, saapad jalast võtta ja puhata või näksida midagi. Positiivne oli veel see, et pärast 20 tundi ei olnud mul jalgadel mitte ühtegi villi! Jalgade teipimine ja õiged saapad ja sokid on üliolulised!  Ja saapad ei lasknud kordagi vett läbi!"

 

Suur aitäh võistkonnakaaslastele: Ilona Nurk, Reti-Lii Oja ja Kristi Unga ning meie esindajale, kelle rolli täitis Reijo-Stenn Allemann.